Maailma Looduskaitseliit IUCN esitles 2. septembril Johannesburgis maailma säästva arengu tippkohtumisel uut raamatut rahvuslike ökoloogiliste võrgustike arendamisest, mille autoriteks on kaks tartlast, Eesti Põllumajandusülikooli keskkonnakaitse instituudi laborijuhataja Kalev Sepp ja teadur Are Kaasik. Ligi kahesajaleheküljeline värvifotodega illustreeritud trükis kannab pealkirja “Rahvuslike ökoloogiliste võrgustike arendamine Baltimaades Euroopa ökoloogiliste võrgustike raames”. Ökoloogiliste ehk roheliste võrgustike idee sündis Hollandis 1980. aastail. Üleeuroopalise tähelepanu pälvis võrgustike idee 90. alul, ning just Hollandi valitsuse initsiatiivil hakati seda jõuliselt toetama ka Kesk- ja Ida-Euroopas. Kalev Sepp räägib, et roheliste võrgustike vajalikkuse dikteeris elu ise. Kuigi kaitsealade hulk on viimastel kümnenditel igas Euroopa riigis tõusnud, on samas pikenenud ka ohustatud liikide nimekiri. See näitab, et tegelikult pole saavutatud seda, mida oleme tahtnud. Võrgustiku ülesanne on ühendada eraldi asuvad nn tuumalad koridoridega või teisisõnu – tagada loodusalade sidusus. Kalev Sepp ütleb, et vahel kehitatakse õlgu: milleks Eestile veel rohelised võrgustikud, hästi säilinud looduslikke alasid meil niigi küllaga. Küllap on aga meie loodus seni suhteliselt rikkumatuna püsinud meie vaesuse tõttu: “Me peame olema valmis selleks, et tulevad suuremad rahad, kui meil praegu kasutada on – just seepärast peame Euroopa tasandil aegsasti väärtustama meie looduslike alade sidusust.” 1998. aastal käivitati Hollandi abirahadega projekt, mille ülesanne oli töötada välja ökoloogiliste võrgustike planeerimismetoodika Balti riikides. Mullu detsembris sai projekt läbi. IUCN Kesk-Euroopa büroo juhid leidsid, et see töö vääriks tõsise raamatu üllitamist – ja viimase kirjutamine siis EPMÜ keskkonnainstituudi uurijate hooleks jäigi. Autorid loodavad, et ingliskeelne raamat õnnestub välja anda ka eesti keeles, olgu või lühendatult.
|