Kaotasin kaalust ligi kaks kilo, murdsin hamba ning äädikakärbsed vallutasid köögi, võtab Briti teadustoimetaja Vivienne Parry kokku katse süüa kaks nädalat mahetoitu. Ma proovisin nädala jooksul ka. Hambad on igatahes suus.
Vivienne arvas alustades, et mis see katse siis ära ei ole. Iga teine pood müüb ju orgaanilist oliiviõli. See on tõsi. Kui üheksa aasta järel tänavu juunis taas Londonit külastasin, oli mahetoidu osas pilt poodides kadestamisväärselt muutunud. Suurpoed ei rõhuta mahetoitu eraldi riiulitega, see on lihtsalt iseenesestmõistetavalt muu toidu keskel olemas. Kusjuures, mahetoit pole sugugi alati kallim. Mu korvi sattus keskmise hinnaga piimatoodete seast huupi võetud jogurt, mis oli mahe ning mille pakendil oli kiri, et kui tootjafarmi lehmadel on jalgadega probleeme, ei anna nad antibiootikume, vaid teevad piparmündivanni. Lehmad jalgupidi piparmündivannis!
Kuigi Eestis veel nii hüva seisu pole, tundus mullegi lähtepositsioon hea –Tallinna poodidest ostetud mahetoitu olen pisteliselt ju ennegi söönud. Samas pole mul maal ühtki sugulast või tuttavat, kelle käest kartuleid või porgandeid tuua. Kõik, mis ma söön, on poest. See kõlab väikeses Eestis paljudele uskumatult, aga sarnaseid tuleb linnastumise produktina aina juurde. Me ostame kallima raha eest esivanemate kombel kasvatatud toitu ja nimetame seda siis orgaaniliseks või mahedaks – maal tavaline on linnas eriline eluviis.
Katse käigus selgus küll, et nii ennast kui ka olukorda hindasime Viviennega üle mõlemad.
1. päev – meeldiv üllatus suurpoest.Hommik Hiiumaal. Öösel lõgistas akna taga torm. Mitte vabastav puhumine, vaid selline, mis närviliselt keerleb. Olen vähe maganud, nii ei jõua kõhtu ämma mahedalt, st nii nagu muiste, kasvatatud tikritest täis pugida. Ikka ei saa praamile. Nii käin Kärdla turult läbi. Seal on kesknädalal kolm müüjat, ega paremat seisu suvel ei tulegi – kohalikud kasvatavad moosimarjad ja supijuurvilja ise või teavad talu, kust tuua. Sageli lasevad suvitajad külalistel linnast salatikurki ja lastele marju saarele kaasa osta. Saarel on küll ka mahemaasikate talu, kuid kõige magusamal marjade ja turistide hooajal tuli selle perenaine väravale ilmselgelt tüdinud näoga ja vuristas ette: “Meil pole järel midagi.”
Ühel proual on natuke kõike, maasikaid, herneid, mustikaid, värskeid hapukurke. Ilmne märk, et ta on turul väikse lisateenistuse pärast, mitte suurem tootja. Kui lihtsalt küsida, kas kaup on mahe, on kõik maasikad kodumaised ja keemiapuhtad – Tallinna turud on ses osas kriitiliseks teinud. Valetan endale allergia külge. “Ei noh, mul on kõik ju oma jaoks kasvatatud,” imestab proua küsimust. Ostan värskelt hapendatud kurke, mustikaid, herneid.
Laeval tekib janu – ainus mahe on ju otse tuppa tulev põhjavesi või kodune õuna- ja sõstramahl. Luban endale, et kasutan ostetud veepudelit mitu korda Nõmme kodu kraanivee kaasas kandmiseks ja siis viin taarasse.
Kella neljaks on mul kõhus vaid herned, mustikad ja kurgid. Lähen töö lähedale Stockmani kaubamajja lootuses leida Vormsi maheleiba, mida olen seal ostnud. Seda pole. Olen uljalt valmis nälgima järgmised viis tundi – ökopoodi enam ei jõua. Kuid leian tervisetoodete riiuli, kus on sildikesed “loodussõbralik toode”. Kontorisse võtmiseks natuke magusat riisisnäkki ja isegi tomatikastmes ravioolid! Piimaletist ostan rosinatega Saidafarmi kohupiima. Olen äärmiselt üllatunud ja rahul.
6 jogurtikattega riisileivakest maksavad üle kolmekümne krooni – kõvasti rohkem kui tavalised, aga see eest on kõik peensusteni mahe. Ravioolid on 70 krooni. Kaua sellisel toidul rahakott vastu ei pea. Tänan, et katses ei osale kogu pere.
Miks kõik väiketootjate kohupiimad on nii rasvased – Saidafarmi omas on rasva 12%. Kohupiima küpsiseeine läheb pikapeale läägeks. Pesen plastiktopsi ja viin koju külmikukarbiks.
Õhtul ostan perele Selveris süüa. Näljas ja taimetoidul hakkab teravdatult lõhnu tundma. Aga see pood pole minu jaoks. Kiirel vaatlusel ei leia endale mitte midagi.
Söön Prantsusmaa ravioolid ära. Pole gurmee, aga läheb lobedalt alla. Öösel läheb kõht tühjaks.
2. päev – kahel piigal keelatakse mu toidule läheneda. Enne tööd lähen Tallinna Kaubamajja. Sealgi peaks olema müügil maheleib ja olen näinud ka mahevilju. Neid täna ma ei leia. Midagi ei leia.
Söön töölaua taga eelmise päeva kohupiima ja küpsisejäägid. Kell viis on ikka väga suur nälg. Leian Stockmannist värskelt toodud maheredised, -herned ja -rabarberid – kõik on kodumaised. Tervisetoodetesse põhjalikumalt süvenedes aga koguni pulbrina magustoidud, nagu brüleekreem ja pudingid, kuid ma ei saa neid võtta, sest need vajavad ka piima. Lisaks kikerherneid, erinevaid riisisorte, läätsi. Ostan värsked herned, mahemüsli ja kamutist ehk eriti toitaineterikkast nisusordist hästi tumepruuni pasta. Kui jõuaks veel tööpäeva sees Ökosahvrisse (Mulla 6A, www.sahver.ee), kus müüakse ka nii kodu – kui välismaiseid juurvilju, saaks pastaga mõnusaid roogi. Maheõli on juba vanast ajast kodus olemas. Tundub, et kogu asi on vaid varude kogumise organiseerimises.
Tuleb meelde, et pidin sõbrannaga kohvikusse minema. Ta ei saa õnneks tulla. Tean Tallinnas vaid üht orgaanilise ingveri-apelsiniteega paika. Maherestoran on kuuldavasti alles loomisel.
Kolleeg toob tööle kaasa kaks lapsukest. Ema keelab neil laualt mu kalleid herneid võtta, sest omal on neil igati ökod aias olemas. Ta annab käskival toonil ka fotograafile mu hernestele lähenemiskeelu. Minust on saanud tige korilane raskesti kütitud kopsaka karu otsas. Herned ise on tegelikult väga väikesed, aga magusad.
Õhtul satun endiste kolleegide seltskonda ühe restorani terrassil. Ei söö ega joo midagi. Natuke imelik hakkab. Ja nälg ka, kui kõik tellivad ligi sajakrooniseid lihapraade. Lõpuks võtan ühe õlle ja söön salaja kotist kõhutäiteks herneid peale. Üks naisterahvas teatab, et tema on poes näinud päris mitmeid pendliga inimesi, kes toidu kohal keerutavad ja ma peaks ka asja sügavamalt kätte võtma. Ta mõtleb seda tõsiselt!
Tegelikult läheb mul äkki hoopis vähem raha. Kuigi enamus mahetoidust on mõnest kroonist kuni paarikümne kroonini kallim kui tavaline, jäävad igasugused ampsamised ja maiustamised ostmata. Toit on lihtne ja konkreetne. Väljas ma ju ka ei söö.
Kodus keedan öö hakul kamutimakararone, mis natuke mõrkjamad kui tavalised. Tunnen, et üksluiseks kisub.
3. päev – spontaansetele ei sobi.Hommikul olen ligi pool kilo kergem. Kuna esimene vaba moment on alles kell neli peale lõunat, ma ühistranspordiga ökopoodi ei jõua. Varusid pole ma suutnud soetada, aga ilma selleta ökotoidul ei saa – see pole spontaansete toiduotsuste elustiil. Tean seltskonda, kes on kamba peale kokku leppinud talunikega, et neid regulaarselt varustataks, paljud tuttavad tellivad ka Ökosahvrist nädalaks mahekasti. Sel viisil see tõepoolest toimib. Mulle paraku suvel mitte, olen palju kodust ära.
Söön oma mahelemmikut – hästi puuviljast müslit kohupiimaga. Paar ampsu kogu pere toitu ka.
4. ja 5. päev – võõrdun puuviljaosakonnast. Sõidan ekskursioonibussiga komandeeringusse Soome ja kõige mahedam valik on ära süüa kõik söögid, mille eest ma juba ette ära maksnud olen. Söön salaamit ja Jaffat, E-ainetega marmelaadi.
Mahetoit on teistmoodi. Arhailisem, talupoeglikum – toiduvalikus on traditsioonilised asjad: nisu, kaer, teralisem kohupiim. Kui mahetoit alla neelata, ei lähe see söögitorus nii ludinal, seegi on teralisemast toiduvalikust ning paksem kohupiim tekitab neelates justkui sametise kihi. Süües saab kõhu kiiremini ja tummisemalt täis, aga samas seedub see ka kiiremini.
Õhtul supermarketis käies ei tundu mulle puuviljaosakond enam nii ahvatlevalt mõnus kui varemalt.
6. päev – meesterätsepast rallisõitja viib mahepoodi. Et lõpuks korralik varu saada, lähen Ökosahvrisse, kus on Tallinna parim mahetoidu valik. Mul on suur maasikaisu.
Sahvri uksel on aga kiri, et nad on puhkusel. Nüüd teen midagi mittemahedat ja võtan aja kokkuhoiu huvides Viimsisse mahetoodete poodi (Kaluri tee 3) sõitmiseks takso – mitut tundi bussiga toidu järel seiklemist saan lubada vaid laupäeval. Huvitava töise kombinatsiooniga, kauaaegsest meesterätsepast ja rallisõitjast taksojuht ei pea mahetoitlust veidraks. Ta on jõudnud oma tervisega imearsti ja selle soovitatud rohelise tee juurde.
Ma ei leia Fertilitase ja Viimsi Haigla majaplokkide vahelt hiljuti avatud poekest kohe üles. Kui ümber maja tiirutamisest hingeldades kohale jõuan, on kaks müüjat, noorem naine ja soliidne vanaproua, abivalmilt mu kõrval. Olen hetkel ainus ostja. Üks jagab püüdlikult kiirkõnes selgitusi minu puudutatud kastmete teravusastme kohta, teine viib valitud kauba kassa juurde, et mul mugavam oleks. Saan riisile ja võileivale panekuks natuke idamaiseid kastmeid, pruunid lintnuudlid, mahetoidu kohta suhteliselt odava tomatipüree, kuivatatud puuviljade batooni. Pulbrist saaks teha ka keeksi või pähklikooki, juurvilja ja puuvilja siin pole. Üllataval kombel on mu arve nelja toote eest vaid 145 krooni. Pastat ja kasteid jagub mitmeks päevaks.
Õhtul Stockmannis viib müüja mu maheleibade juurde – need on teistest natuke eemal, salatikorvikestega ühel riiulil. Ausalt öeldes olen Vormsi maheleiba ka märksa pehmemas olekus saanud.
Õhtusöögist on puudu vaid juurviljad. India kaste on hea.
7. päev – Puhh mõnuleb purkide otsas. Sõidan Hiiumaale. Praamil imetlen, nagu karupoeg Puhh, kaasa ostetud purke. Kirjad on mahetoidul alati põnevad. Täisterajahust pasta pakil on kirjas, et igas nuudlis on peidus rohkem kui 20 aastat nuudlivalmistamise kogemust ja vürtsikas-magus kaste sisaldab ka hokkaido-kõrvitsat, bulgurit ning jaanileivaseemnejahu. Ma parem ei hakka vaatama, kust kaugelt see Garam Masala pärit on.
Päris mahetoidule ma selle katse järel ei jää – sel viisil pole see pikalt tervislik. Kuid veelgi mahedamalt hakkan sööma kindlasti – kuivaineid saab ju ette varuda ja sügisel tellin koju ka iganädalase juurikaterohke mahekasti. Nii on puudu vaid munadest, piimatoodete valikust, lihast. Munad leian ehk Hiiumaalt, maheliha olen kord isegi hankinud – selle tõi talunik mahetoitlastest kambale kokkulepitud ajal Ladaga bensiinijaama parklasse.
Jõuan taas Hiiumaale, suve saarel veetva ämma söömalauda. Seal on kohalikku kartulit ja kurki, merest toodud lestakala, naaberkülast ostetud piima ja eelmise päeva praadi: ühe taluniku põllule einestama sattunud metssea liha. Kõik on olemas ilma trikitamata.
Mida koges Vivienne
Kuigi meie võimalused mahetoidu hankimisel olid erinevad, olid laias laastus sarnased meie katses saadud kogemused. Good Housekeepingu toimetaja kahenädalane maheelu näitas:
• Kasulikum on korraga suurem kogus mahetoitu tellida neti teel. Seda kohale toov auto külastab tunni jooksul 20 majapidamist, mitte need 20 majapidamist ei sõelu autoga edasi-tagasi poe vahet. Lähedal asuvasse poodi saab muidugi jalutada või sõita rattaga.
• Ostes neljaliikmelisele perele külmkappi kõikidest toitudest orgaanilised versioonid, sai ta arvet nähes ðoki – see oli 1010 krooni suurem kui tavaliselt.
• Mahetoidul olles hakkas ta perele rohkem eelmise päeva söögi ülejääkidest süüa tegema.
• Vivienne teade veinisõpradele: kui maheküpsised kadusid laualt 10 minutiga, siis orgaaniline vein polnud joodav, meenutades kokteili jääkuubikutest ja deodorandist.
• Paljud maheviljad, nt oad, mida saab ka kodumaal kasvatada, on toodud Keeniast, Hispaaniast, Tðiilist.
• Orgaanilises kodujuustus on kolm korda rohkem rasva. Ka on rasvarohkemad mitmed mahehelbed.
• Vivienne leidis mahetoodete seast vägivallatu närimiskummi – kas see tähendab seda, et kummi pole loomade peal katsetatud?
Mõningad mahetoidu hinnad:
• Täisterajahust lintnuudlid 44.-
• 2 ürdisepikut pakis 15.-
• hapendatud leib 18.-
• energiabatoon puuviljadest 19.-
• köögiviljatäidisega ravioolid
tomatikastmes 70.-
• tomatikaste 34.-
• väike pakk kohupiima 7.80
• müsli kuivatatud puuviljadega 69.-
|
