Mäletate Pushkini “Tsaar Saltaanist” ridu, kus õelad õeksed kirjeldasid vastsündinut järgmiselt: pole hiir ja pole konn ta/ mingi veider värdjas on ta! No tere hommikust, kuidas saab hiirt ja konna omavahel võrrelda, veel rohkem – segi ajada? Vaat saab! Kõre pole suurem asi hüppaja, siledal maal jookseb ta aga vilkalt, nii et kui täpselt ei näe, võib rohu sees kiirustavat konna hiireks pidada küll. Tähelepanelik vanarahvas kutsuski kõret hiirkonnaks.

Hea jooksumees on kõre seetõttu, et tema tagajalad on ebakonnalikult pisikesed, hüpata ja ronida nendega hästi ei saa, sibada see-eest aga küll.

Praegu pole aga hiiremoodi sibavat konna kusagilt leida, ehkki eelmise sajandi alguskümnenditel oli kõre Lääne-Eesti rannikul ja saartel täiesti tavaline loom.

Kuhu kärnkonn jäi?

Täna võib Eestis rääkida vaid üheteistkümnest kõre leiukohast, kusjuures viies-kuues neist peab looma tükk aega otsima. Riinu Rannapi hinnangul elab Eestis alla tuhande juttselg-kärnkonna. Ja seda on väga vähe. Hariliku kärnkonna arvukuse hindab spetsialist kõhkluseta neli-viis suurusjärku kõrgemaks.

“Hariliku kärnkonna arvukus on viimase kümne aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud,” kinnitab konnateadlane Rannap, “ta on levinud koguni suurematele laidudele, kus teda näiteks üheksakümnendate alguses veel polnud!”

Hariliku kärnkonna väiksema sugulase käsi käib aga sootuks teistmoodi. Kõre on kadunud enamikust oma igipõlistest kodukohtadest. Ja kadumise põhjus on lihtne – juttselg-kärnkonna kodukohti pole talle sobival kujul enam olemas!

Kõre kodud – rannakarjamaad – hakkasid pisitasa hävima eelmise sajandi teisel poolel, peaaegu et kabelimatsu andis viimane kümnend. Ootamata looduselt armuande, parandas inimene hoogsalt maad ja tarvitas liigselt väetisi. Rannakarjamaad kuivasid ja hakkasid otsast roogu täis kasvama. Ä-le pani täpid karjatamise lõpetamine.

Kõik see kokku viis kurva tulemuseni: kui eelmise sajandi kuuekümnendatel rohetas rannakarjamaid ligi 30 000 hektarit, siis praeguseks on mereäärseid loomasöödaniite napilt üle viie tuhande hektari.

Koos rannaniitudega kadus ka kõre.

Miks eelistab kõre rannakarjamaid? Sibamine nõuab siledat pinnast, kus ei kõrgu ületamatud rohutuustid ega varitse salakavalad järsakud. Eestis jookseb kõre ringi peaasjalikult kahte tüüpi elupaikades: liivaluidetel ja rannakarjamaadel.
Neis paigus saab ta hästi liikuda, mugavalt kaevuda ning tavaliselt leidub niisugustes kohtades tasaste kallastega madalaveelisi lompe, kuhu kudema minna.
Liikuvad liivaluited on kõre jaoks peaaegu et luksuskorterid; siin tekib pidevalt juurde uusi taimkatteta alasid, kus konnal hea kihutada ja küttida. Kui luitealad metsa kasvades merest eralduvad, satub juttselg-kärnkonn elama karjääri.
Elukohale nõutavad tingimused on kuhjaga täidetud ka rannakarjamaadel.
Kõigepealt – rannaniidud on tasased ja nende niiske pinnas on hea kaevumiseks.
Niidul söömas käivad lehmad - lambad hoiavad rohu madala ja seetõttu elavadki kõred just nimelt rannakarjamaadel, mitte -heinamaadel, sest viimaste mõte on rohumets niitmiskõlblikuks kasvatada. Kõrge taimestik aga kõrele ei sobi, ta lihtsalt ei jaksa rohudÏunglis turnida ja kooleb lõpuks nälga.
Kodusõralised närivad muu hulgas taimedest puhtaks ka karjamaadel leiduvad madalaveelised lombid. Söömise käigus tallatakse pisikeste veekogude servad tasaseks ning kõrele sobilik sigimisveekogu ongi valmis.
Lõppeks meelitavad lehmadlambad mereäärsele niidule palju maitsvaid putukaid, kes on kõrele tänuväärseks söögipooliseks.

Kust konn pärit? “Eestis on kõre oma levila kirdepiiril, üle lahe Soomes teda pole,” tutvustab keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialist, konnateadlane Riinu Rannap kõregeograafiat.
“Eestisse on kõred rännanud tõenäoliselt Hispaaniast,” täpsustab Tartu Ülikooli magistrant, konnauurija Piret Pappel. Tema kinnitusel elasid kõred just toreadooride maal üle jääaja ja ronisid sealt kliima soojenedes aegamööda piki rannikut ülespoole.
Muideks, kollane pikijutt kõre seljal on dominantne tunnus, mis mõnedes lõuna pool elavates kõrepopulatsioonides puudub.
Kõre on avatud maastiku loom ja kuigi eestlane tunneb teda rannikut armastava elukana, ei sõltu juttselg-kärnkonna levik tingimata mere olemasolust. Osa kõresid on ennast sisse seadnud näiteks Valgevenes, kust saab lähima soolase veekoguni mõõta sadu kilomeetreid.
Juttselg-kärnkonn armastab paiku, kus on piisavalt niiskust ja liivaseid muldasid, tema levikut segavad ebatasased ning kõrge rohuga alad. Kui seda metsa ees ei oleks, rändaks kõre veel kaugele.

Kus kõre talvitub? Talvel magab kõre maa all, nii pooleteisekahe meetri sügavusel – allpool piiri, milleni muld läbi külmub. Maa alla minekuks kaevab kõre endale käigu, justkui polekski tegemist konna, vaid mutiga.
Riinu Rannapi andmetel võib kõre oma töntsakate käpakestega kaevata endale kuni kolmemeetrise tunneli. Nii pikk käik ei meenuta muidugi otse kõhu alla kraabitud kaevu, vaid pigem poolviltu karjääri seina sisse kaduvat koobast.
Talvitumiseks sobivad kõrele hästi ka kiviaiad ja keldrid, kuhu nad võivad moodustada koguni pisikese talvitumisseltsingu.
Konn on kõigusoojane ja tema elutegevus sõltub paljuski sellest,kui soojalt päike parajasti paistab. Aprillisoojad ilmad meelitavad septembris-oktoobris tuttu läinud kõre jälle päevavalguse kätte. Maikuu ootamatud külmaööd võivad konna küll mõneks ajaks maa alla tagasi käsutada, aga kuna suvi tavaliselt taeva ei jää, ronivad kõred varem või hiljem maa peale oma konnaasju ajama.
Sel aastal tuli kevad vara, Piret Pappel kuulis kõret juba 13. aprillil. Kõrin, tõsi küll, polnud siis veel kuigi hoogne.

Kuidas kulles konnaks saab? Kõrr-kõrr teevad isased kõred kevadõhtuti tagumik vees istudes nii valjult, et pulmakutset on kuulda kilomeetri-kahe taha.
“Kui loomi on ühes kohas mitu ja nad laulavad kõvasti, muutub nende kõrin ühel hetkel ühtlaseks müraks,” kirjeldab Pappel, “see sõltub muidugi kogemusest, aga kui häält tegevaid kõresid on rohkem kui viis, on üksiku konna hüüdu väga raske eristada.” Kogenematu looduskuulaja võib kõre ka vabalt öösorriga segi ajada.
Kõrina tugevus sõltub isaslooma suurusest ja emane konn eelistab valjuhäälsemat kaasat. Lisaks peigmehe vokaalsetele võimetele huvituvad emased juttselg- kärnkonnad enne paari heitmist veel ka veekogust, kus kükitades isakõre oma laulu laulab. Kui lomp on väike või räpane või muidu konnamammale vastuvõetamatu, keerab ta isasele selja, olgu too või ooperilaulja.
Kui aga konnapapa hääl ja valitud veekogu sobivad, koeb emane pooleteise-kahe meetri pikkuse kuduketi, mille munarakud isane viljastab. Riinu Rannapi hinnangul võib sõltuvalt emasest olla ühes kõrekudukees kaks kuni kolm tuhat muna. Muuseas, kui kärnkonnade kudu moodustab konkreetse keti või kee, siis lihtsalt konnade kudu vormub erineva suurusega tompudeks ja tombukesteks.
Sigimisveekogu valikul täidavad kõred sageli pioneeri-rolli – tihti on just juttselg-kärnkonnad esimesed kudemiseks kõlblike lompide asustajad, harilik kärnkonn on jälle nobe oma pisema sugulase poolt avastatud elupaiku üle võtma. Konkureerides hariliku kärnkonna kullestega kipuvad kõre kullesed harilikult alla jääma ja nende areng võtab stressi tingimustes normaalsest kauem aega.
Lisaks teiste liikide kulleste poolt põhjustatud segamisfaktorile häirivad moondumata konnade elu ka ujurite ja kiilide vastsed ning kalad ja vesilikud, kes lasevad konnahakatistel hea maitsta.
Kullesed ise on taimtoidulised, kraabivad endale lõunaks kivide ja taimede lehtede-varte küljest vetikaid.

Kuidas mürgikonn elab? Sõltuvalt kodulombi vee temperatuurist kestab kulleseiga keskmiselt kaks kuud. Moondunud, see tähendab sabata, aga jalgadega, konn kolib veest maa peale.
Kõre on ööloom, päiseks päevaks kaevub ta tavaliselt maa alla (muidugi mitte nii sügavale kui talvitudes) või otsib varjualust kivide- juurikate-rontide alt.
Öösel kõre sööb.
“Kõre istub kuskil tuti taga ja ootab,” kirjeldab Riinu Rannap juttselg- kärnkonna varitsemisjahti. Menüüsse kuuluvad kõik, kes tutist mööda juhtuvad. Enamasti on need kõikvõimalikud putukad, eelkõige sipelgad, üles lähevad ka näiteks nälkjad ja vihmaussid.
Vahel, kui konn on näljane ja oodata ei viitsi, käib kõre ka ise ringi ja vaatleb gastronoomi pilguga teisi öiseid jalutajaid.
Kõret ennast kasutavad toiduks näiteks nastikud ja mitmesugused linnud. Viimased keeravad kõre kummuli ja nokivad ta seest tühjaks, järele jääb paljalt luu ja nahk.
Koerlastele kõre eriti ei maitse, sest omal tagasihoidlikul moel on see konnake mürgine! Isegi inimesel pole soovitav pärast kõre silitamist kohe silmi kratsima hakata.
Kui ilmad jahedamaks lähevad, kolib kõre jälle maa alla magama.
Suguküpseks saab juttselgkärnkonn kolmeaastaselt. Riinu Rannapi hinnangul suudavad nii elada kõige rohkem kümme ühest kuduketist pärit konna.
Täies elujõus Eestis elav kõre on umbes kaheksa sentimeetrit pikk. Pisike konnake.

Kuidas kõret kaitstakse? Kadunud liigi kojujõudmine käib nii. Kõigepealt valmistatakse sobivas kohas labida või buldooseri toel ette korralikud kudemisveekogud, kuhu viiakse elujõulisest konnakodust pärit kullesed. Sageli eeldavad sedasorti ettevõtmised vabatahtlike loodushuviliste lööktööpäevi.
Järgmisel aastal loetakse ellujäänud konnad üle. Kui hästi läheb, on uus paik kõrega taasasustatud.
Tänaseks on taastatud 56 kõreveekogu! Niimoodi üritatakse kõret asustada tema endistesse elupaikadesse Kihnus, Matsalus, Vilsandil, Hiiumaal ja mujal. Suuresti tänu kõrele on rannaniitudele hobuste ja Eesti taludes tavaliste lehmade kõrvale ilmunud shoti mägiveised ja herefordid, kes kohalike talunike kantselduse all karjamaid pügavad.
Küll palga eest, küll talgukorras niidetakse roogu, võsa ja liigkõrget rohtu – kõrge rohi kõrele ei meeldi.
Enne kõre uude paika kolimist üritab inimene korraks konna moodi mõelda, ning vaatab, kas loomakesel talve tulles ka kuhugi magama on minna. Uues kohas pole ju vanu konni ees, kes teavad, kus külmal ajal pikutada. Inimene paigutab oma aruga mõeldes uued kõrekodud elamute või pikkade kiviaedade lähedusse, lootes, et konnad asjast samamoodi aru saavad.
Küünik võib küsida: milleks üldse kõret kaitsta, enamik kunagi Maad asustanud liikidest on tänaseks välja surnud, miks peaks nahast välja pugema ühe kevaditi karjuva konna pärast?
Riinu Rannap astub võimalikule küünikule valusalt varba peale: “See oleks küll kole, kui Eestis kohtaks vaid vareseid, kajakaid ja rakvere raibet.”
Las konn rannaniidul kõriseda!

KÕRE
Perekond - kärnkonn
Sugukond -kärnkonlased
Selts -päriskonnalised
Klass - kahepaiksed
Eestis on täiskasvanud kõresid alla tuhande isendi.
Kõre kuulub teise kaitsekategooriasse: teda ei tohi tappa, püüda ja pidada. Kõrega ei tohi äritseda, tema sigimis- ja elupaiku ei tohi hävitada.
Vajadusel võib keelata kõre elupaikade avalikustamise.
Pikkus: kuni 8 sentimeetrit
Eluiga: looduses umbes 10 aastat, vangistuses hinnanguliselt paarkümmend aastat
Suguküpseks saab orienteeruvalt kolmandal aastal
Kudunööri pikkus 1,5-2 meetrit (sõltub emase suurusest)
Kudus mune umbes kolm tuhat