Romantilise Uljaste järve ääres matkates unustad tahtmatult, et kiviviske kaugusel ulub tuul kõledal Kiviõli tuhamäel. Tööstusmaastikud asuvad siin lähedal, otse metsa taga. Vaatamata sellele on Uljaste koos sel suvel avatud matkaradadega Põhja-Eesti kauneimaid paiku.

Uhke minevikuga Uljaste oli kunagi puhke- ja supluskeskus – peaaegu sama vägev kui Pühajärve –, nüüd aga taandunud hiirvaikseks kohaks. “Inimesed mäletavad siidilaternaid teede ääres suvelõpu pidude ajal, mitusada meetrit järjepanu säras neid,” teab kohalik koduloouurija ja Uljaste radade looja Aleksander Sinimäe. “Siin oli vesirattalaenutus ja laululava ja oosi peal suusahüppetorn – elu kees talvel ja suvel.” Praegu pole järel midagi – ei ühtegi hoonet, mis inimtegevuse jälgi reedaks. Vana mehe veidi kibedat nägu silmitsedes saad aru: tal on kahju, et elu on Uljaste maha jätnud. “Paarkümmend aastat tagasi oli siin ujula. Toimusid vettehüppevõistlused, Neptuni veepeod,” loetleb vana mees. “Kohvikust sai suppi ja viinereid osta,” ohkab Sinimäe. Eks ta ole: viinerid ja kohvik olid tunnistused sellest, et inimesi elas ümbruskonnas palju. Oli rohkem noori, rohkem ettevõtlikkust.
Nüüd eksib oosi harjale vaid loodussõbra jalg.

Matkajal pole kurb, tema näeb ilusat metsikut loodust. Kohvikud ja supluskohad ainult segaks idülli, mille loob oosi harjalt avanev vaade vaiksele järvepinnale.
Viru lavamaa õhukeselt pinnakattelt, mis katab Ida-Virumaad, ei leia just palju mägesid, aga need, mis on, on ka omapäraselt vägevad. Vaivara Sinimäed ühelt poolt ja teisalt inimese loodud Kiviõli tuhamäed. Ja muidugi vägev mitmekilomeetri pikkune Uljaste oosistik ehk lühidalt Uljaste oos, mis varjab maalilist järve, mida Eestis elanud kuulus Vene emigrandist luuletaja Igor Severjanin on lausa Baikaliga võrrelnud. “Baikali miniatuur,” ütles ta Uljaste kohta hellitavalt.

Järv mäe otsas. Arvatakse, et Uljaste järv on ahenenud endisest ulatuslikumast jääajalõpu veekogust, millele soostumisprotsessis tungis põhja poolt peale tekkiv raba: nii on ta surutud kahe erineva maastikuvormi vahele – üheks järve kaldaks on oos, teiseks soo. Oosipoolsete liivaküngaste peal saab istuda, aga madal lirtsuv soopoolne kallas teeb püksid paari minutiga märjaks. Selle eest saab pohlamammud suhu.
Uljaste järveni tuleb sõna otseses mõttes ronida: esiti pead tõusma oosi harjale, ja seal kohe ongi järv. Jääb mulje, et järv asub mäe otsas. See on illusioon, ehkki järve veepind on teisele poole oosi jäävast maastikust tõepoolest viis meetrit kõrgemal. Mäe otsas järv siiski ei asu.

Järv nisupõlluks. Legendid on need, mis Uljastest niisama lihtsalt ei kao. Uljaste nime saamine on neist vahest kõige uhkem. Sõitnud kohalik mõisnik kunagi ammusel ajal kõrgeaulistele külalistele oma valdusi näitama. Hobuse seljas kõrgel oosi harjal köitnud ta pilku ühtäkki silmapiiril aimatavad suitsujoad – tunnistused inimeste eluasemest. Mõisniku teada aga ei elanud soodes kedagi. Et üldse seal soo piiril keegi kodu teha julgeb, oli talle üllatus. Eks olnud need osaliselt tema oma ärakaranud talupojad, kes rabade-karude keskel uut vaba elu alustanud. Uljad vennad, nentinud mõisnik ja jätnudki talupojad omaette elama.
Teine legend räägib järve ääres elanud taluperemehest, kes tahtis endale naist võtta ja rikastele mulgi pruudikandidaatidele talvekuul Uljaste järve näitas. “See on minu lume all olev nisupõld, kui hea saak tuleb, olen rikas mees,” lubas ta. Muidugi paistis 63-hektariline põld suurena, aga kas mõni pruudikandidaat ka õnge läks, pole teada. Ega ta palju petta poleks saanud – järv polnud küll rikkust tõotanud nisupõld, aga see-eest oli rammusat kala pilgeni täis.
“Enne oli siin kala nii palju, et paljaste kätega püüdsid,” mäletab Sinimäe. “Ja see pole legend, nõnda oli see veel paarikümne aasta eest. Olid suured latikad, haugid, angerjad. Legendi järgi olla kalarikkus nii suur olnud, et kui järve ääres Kalamehe talus ema pojale hüüdis: “Mine too kala!”, siis tiris poiss jooksu pealt särgi seljast, sidus särgikaeluse varrukatega kinni ning olles tõmmanud särgiga korra läbi järvevee, saanud pannitäie kala.
Uljaste kalarikkuski on nüüd legendiks vajunud.

Uljaste järve mustad päevad. Mõistatuseks jääb see, mis juhtus üheksa suve tagasi, 1993. aastal, kui Uljaste järve kalad üleöö surema hakkasid.
“Ühel augustipäeval oli järv nagu paks kalasupp – surnud latikaid ja ahvenaid oli meetrilaiune riba kalda ääres,” meenutab endine metsaülem Sinimäe. “Sellest teatati nii limnoloogiajaamale kui keskkonnaministeeriumisse, et nad tuleksid uurima, milles asi. Aga millegipärast reageeriti sellele teatele alles mitu päeva hiljem. Siis oli kalu juba massiliselt hukkunud. Kuulsin, et turule olid müügile ilmunud odavad suured kalad, püüdsin siis ise raadio kaudu inimesi hoiatada, et nad ei ostaks seda kala – ei teadnud ju, mis katastroofi põhjustas.” Kui asjamehed lõpuks kohale tulid ja järve uurisid, selgus, et järvevees pole üldse hapnikku – selle vaegusse kalad suridki. Põhjusi, miks hapnik kadus, leiti mitu ja samas mitte ühtegi – tõenäoliselt oli tegu asjaolude kokkulangevusega. Kiviõlis, kus toodeti pesupulbrit, olla õhku paiskunud suur pilv tolmu – see liikunud üle järve. Keegi oli ööl enne katastroofi kuulnud, et järve juures käis plahvatus – keegi püüdis vist keelatud viisil kala. Plahvatus võis järve põhjast soogaasi vette lasta, samuti võis kurja teha sel ajal möllanud äike.
Senini pole Sinimäe sõnul Uljaste kalavarud taastunud. Järveäärsed paigad – Noodatee ja Kamandunuka, mis mõlemad kalapüügiga seotud, on legendiks vajunud.

Lendorava leiupaigad leiad haavikust. Kadunud ei ole siit piirkonnast aga kaitsealune loom lendorav, keda vähesed oma silmaga näinud. Halli kasukaga ööloom suudab sooritada müstilisi 35-meetrisi hüppeid, lennused pingul. Aleksander Sinimäe on teda ise näinud. “Olen siin lähedal lendoravat näinud tõesti: selleks peab teadma tema pesapuud – sellise puu all võib leida kollakaid viljateri meenutavat väljaheidet. Haavikutes armastab ta pesitseda,” lisab ta.
“Siinkandis olen kõiki loomi kohanud – karu, ilvest, hunti, rebast,” selgitab endine metsaülem Sinimäe tagasihoidlikult. Tema tunneb neid paiku läbi ja lõhki.

Põletatud postid matkarajal. Loodus tühja kohta ei salli: nüüd, mil laululava ja hüppetorn on Uljaste järve äärest kadunud, on endised karjateed ja käigurajad taandunud rohtukasvanud matkaradadeks. Järveääred on metsa kasvanud, suur osa puudest on kohalike inimeste poolt istutatud – et ilusam oleks. Ettevõtlikkust kohalikel jätkub. “Tahame teistele ka meie loodusepärli näidata, mitte ainult endale hoida,” põhjendab Sinimäe, miks sai töömahukas matkaradade loomine ette võetud.
Ent kas naabruses laiuvatelt tööstusmaastikelt ei eksi siia radade äärde inimesi, kes kaitsealust loodust – Uljaste oosi – hinnata ei oska? Ikka juhtub: värskel matkarajal on juba üks vaatamisväärsusi tähistav palkpost ära põletatud, teisel on number rikutud.
Kalda ääres jääb silma neljast vene poisist koosnev piknikuseltskond. Mugitakse viinereid. Nauditakse järvevaadet. Makk ei lõuga. Rattad on korralikult puu veerde asetatud. Kas nemad teavad midagi järve minevikust ja legendidest? Vaevalt. Aga järve ilu näevad nemadki. Ja naudivad seda hea mitu tundi, enne kui taas ratastel koju Aserisse pöörduvad.