6/2005



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis
Sammud omas Eestis (2)

Roostepunane rabavesi katab haavalehtedest vaipa Ohepalu järve lähistel
Jalgsirännak servast serva
Ingmar Muusikus ja Juhani Pütt­sepp sammuvad Eesti mandriosa kõige põhjapoolsemast punktist Purekkari neemelt kõige lõunapoolsema punkti, Naha küla poole.
Ühtejutti liigutakse kaks päeva, kahe kuu pärast jätkatakse sealt, kus retk eelmine kord pooleli jäi. Rännakumuljed ilmuvad järjelugudena ajakirjas Loodus.
Septembris jõuti Läsna bussipeatusesse, kust 19. novembri hommikul jälle teele mindi.

Kaks kuud ootas mu sammumõõtja kummuti peal kausis ja number ta ekraanil püsis sama: 53 745 sammu, kolleeg Ingmar Muusikuse sammumõõtja oli esimese käimisetapi lõppedes näidanud 58 857 sammu.
Ma ei tea, kas sammumõõtjad käimist igatsevad, mina aga küll, seepärast tundus 19. novembri hommik ilusam kui mõni teine.


Astume sõjaväljale.
Tuttmütsid peas, villased kindad käes, läheme Läsna bussipeatusest teele kell 11.55.

Saabastest jäävad õhukesele lumele kirkad, selgepiirilised jäljed. Öösel on Läsnalgi sadanud.
Ingmar oli autos sirvinud raamatut ulukite jälgede kohta, loodame seda teel tarvitada, järsku isegi hundi jälgi kohata.

Jõuame kaitseväe keskpolügoonile, laskmiste alale, ees on tõllepuu.

“Keelatud on puudutada lõhkekehade taolisi esemeid või nende osi,” kõlab üks infotahvlile kirjapandud hoiatustest. Ohtu ei tundu olevat.

Punast lippu, mis käimasolevatest laskmistest teataks, ei ole mastis, pole ka püssimeest polügooni piiril valvamas. Võime minna.

Küsimus, kas polügoon on loodusele kahjutu või kahjulik asi, jääb meid saatma kogu sellel rännakul.

Kalajärvel. Oleme kuidagi väikese vaevaga mere äärest Lahemaalt jõudnud Kõrvemaale. Sammume väikese Kalajärve äärde, peatume.

Pool järve on jääs, teine pool mitte.

Pool järvejääst on sile, pool jääd lumine.

Osa vabast veest on tuulesäbrus, osa nagu peegel.

Kaldal hundinuiad, pooleldi tud­sused. Ainult seisa ja vaata, mida võib pakkuda üks metsajärv.
Viimaks ajab fotograaf end statiivi kohalt sirgu, ta on rahul, päev algas ilusti.

Mahakukkunud pesakasti probleem.Leiame gaasitorbiku otsa ja maha kukkunud pesakasti. Pesakast on sammalt täis. Kui kast ka puu otsas seisaks, lind sinna sisse ei pääseks.

Sõduritel pole ehk aega pesakaste puhastada ja üles seada, kui nad polügoonil õppustel käivad, neil siis kogu aeg jooks sees. Meie sõdureid ei näe.

Kalajärvelt edasi minnes jäävad ühele poole Kõrvemaale iseloomulikud mäemõhnad, teisele poole madalam ala, lähme kui nõlva mööda.

Tee äärde on kaevatud auke. Nagu hunt on kusagilt metsast korraks teele volksanud sõjaväeauto ja jätnud oma jäljed.

Polügoon oli Läsna ja Tapa vahel juba sügaval nõukogude ajal ja siis sõitsid neil maastikel ringi tankid. Ei taha ette kujutadagi.


Aeg karjaaeda maha võtta.
Näeme väljamägesid, mis tuttavad Tammsaare mailt ja Tammsaare raamatutest.

Väljamägesid katavad kuivanud kõrred, ära õitsenud põdrakanepid.

Ühe väljamäe servas astub meile vastu Sulev, terekäsi juba eemalt välja sirutatud.
“Kas tulite teele musta katet panema?” küsib ta.

Ei ole meist musta katte panijaid, vastame meie. “Kas oleks musta katet vaja?”
“Jaa, oleks, teed on hirmsasti ära lõhutud,” vastab Sulev.

Sulev võtab karjaaeda maha.

Lehmad püsivad juba kuu aega laudas, nüüd on mahti ka karjaaeda maha võtta. Sulev ei lase end töö juures pikemalt segada.


Matkasõdurid.
Pärast pilguheitu Mõndavere mõisale (eravalduses), näeme kaht meest kiirel käigul vastassuunast tulemas.

Selgub ­– nemad ka matkajad, tahavad sel päeval läbida veel 40 kilomeetrit.

Oh-oh-oh-hoo!

Mehed on laigulises sõjaväeriides ja küsivad: “Aga kui palju teie olete käinud?”

Vaatan sammumõõtjat ja vastan: 63934 sammu.

Meeste näod venivad imestusest pikaks: “Ja te näete nii värsked välja!”

Nüüd on aeg selgitada, et need sammud ei ole ühe päevaga käidud, need on kolme päevaga käidud.
Veepiisad kuuseokstel. Näen möödaminnes veepiisku kuuseokstel.

Ja käies sünnib sest nägemisest omaette sammumise rõhulis-silbiline laul:

“Vee-pii-sad-kuu-see-oks-tel, vee-pii-sad-kuu-see-oks-tel.” Samm ja silp.

Veepiisad kuuseokstel – neid peaks ju pildistama.

Ingmar asub asja kallale.

“Need polegi veepiisad, vaid jääpiisad!” ütleb ta siis.


Jää tuleb äkki.
On väga vaikne pärastlõuna, nagu hingedeajale kohane.

Ingmar: 70 516 sammu.

Mina: 64 701 sammu.

Oleme Ohepalu kandis.

Ingmar teab kolme põhjust, miks on loodud Ohepalu looduskaitseala: kaljukotkas ehk maakotkas, must toonekurg ja metsisemäng.

Rongad lendavad kambakesi tee kohal, ehmatavad meid häälekalt, ju nad uurivad, mis mehed need seal lähevad.

Udriku järve ääres, kella nelja paiku pärastlõunal, hakkab hämarduma.

Korraga märkan, et miski krabiseb mööda loiku. See on kuivanud leht, mille tuul on liikuma lükanud. Aga ennist ei olnud ju veel lompidel jääd!


Suurte lompide õhtu.
Pimeneb. Kell 16.30 pakib fotograaf asjad kokku, mina näen veel kirjutada.
Teel ridastikku suuri, väsitavaid poriloike.

Läkitame sõnumi tugiisikule, kartograaf Leida Lepikule, ja nõuame õhtuks soola ja leiba.

Leida peab nõutud kauba tooma Ohepalu külla Linnumäe turismitallu, kus oleme kokku leppinud ööbimise suhtes.

Ees on loigujärved, kogu teed täitvad loigud. Paar meetrit vahet ja uus loik.

Kui fotode juures saaks avaldada ka lõhnu, siis see loikudest hoovav lõhn kannaks nime: Kõdunev sügis.

Ei näe enam kirjutada.


Õhtused lendurid.
Kõigepealt seisatub Ingmar, siis kuulen minagi hääli.

Justkui sokud, aga õhus?

Või siiski needsamad rongad?!

Tahaksin edasi minna, aga kaaslane seisab kangekaelselt paigal, kuulatab.

Siis jookseb ta rõõmsalt järele: “Need on händkakud!”

Korraga hakkab krabisema peent lund, nagu keegi puistaks mustast kotist seda meile otsaette.

Eksleme Ohepalus. Helistame Linnumäe turismitallu. Oleme pisut eksinud.

Pererahvas annab juhiseid.

Kott­pimedus.

Silm arvab seletavat saekaatrit.

Helistame uuesti.

Ei, saekaatrit Ohepalus pole.

Oleme vales külas? Liigume pisut veel.

Pimedusest paistab justkui kolhoosi karjalaut.

Helistame jälle. Ei, karjalauta küll lä­heduses pole.
Saadetakse peretütar Kadi vastu, tema leiab meid üles.

Oleme ikka Ohepalus, pimeduses paistavad asjad teistmoodi, kui nad valges on. Linnumäe talu võtab meid pahviks.

Perenaine Õnnela Neidek on süüdanud kümneid küünlaid majas ja maja ümber, keetnud teed, küpsetanud pannkooke.

Leida ka soola-leivaga juba platsis, ning mis ta siis veel kõik kotist välja võtab, ei jõua ära rääkida.
Ohepalu nimi, see tuleb sellest, et ohi ja palu, siis vahest antakse, räägib perenaine Õnnela.


Ilves istus kapotil.
Tegelikult tuleb Ohepalu nimi Otipalust. Seda räägib ka Õnnela. Tema on Ohepalus juba 18 talve vastu pidanud. Nii ta ütleb.

Otipalu, see pole nali. Paar nädalat tagasi karu murdis hobuse, ilvest on nähtud auto kapoti peal end soojendamas.

Aga kunagi, Vene polügooni ajal, sõitis mööda teed 20 tanki.

Nende tankide nimi oli BAT 2, nad kaalusid 42 tonni, teab turismitalu peremees Ahto Neidek.
Nüüd saavad meile selgeks nii Sulevi igatsus musta katte järele kui ka hiigellompide tankitekkeline päritolu.

Nüüd ei ole tanke, aga lastakse kahuritest.

Peaasi, kui Eesti sõjavägi nüüd ala päris kinni ei pane. Naerukurrud on Õnnela näost kadunud. Kui Ohepalus matkata ei saa, pole mõtet turismitalu pidada.


Salme juures.
Teise päeva hommikul, peremehe serveeritud kohvi juues, vaatame sammumõõtjaid.
Juhani – 74 582. Ingmar – 81 121. Selgub, et eelmisel päeval on läbitud umbes 20 kilomeetrit.
Leida klõbistab sülearvutit ja teatab, et kokku peame oma teekonnal astuma 295 kilomeetrit (teid pidi) või 247 kilomeetrit (linnulennul, kui meil oleksid tiivad).

Ahto Neidek, tema on ka Ohepalu külavanem, tuleb meid saatma. Küla servas kohtame jalutamas Ainot.

Aino käib meiega sada sammu kaasa.
“Kui ei kõnni, jäävad jala kangeks,” õpetab meid Aino, ühte jalga teise ette visates. “Inimene peab käima.”

Ainole ütleme nägemist, astume sisse Salme Kuke juurde, et üht-teist küsida. Salme istub köögilaua taga.

Nii kui küsimus tuleb, on Salmel vastus valmis, tal vanust 96 aastat.

Mis selle Ohepalu järvega on?

“Ohepalu järve püüdis Kolu mõisnik kuivaks lasta, sest ta kartis, et see tuleb üle kallaste ja uputab küla ära,” vastab Salme. “Mäletan, kuidas maauurijad ja loodijad käisid. Järv oli üle kallaste. Ma olin siis üheksa-aastane.”

Kes see mõisnik oli?

See oli vana paruni poeg Hugo Ungern-Sternberg, vastab Salme.

Kuidas ta välja nägi?

“Keskmist kasvu, tumedamat verd mees,” kostab Salme. Ja pöördub siis külavanema poole: “See üleujutuse oht võib praegu ka olla, katsuge kraavid puhtaks teha.”

Siis läksid mõisnikud ära, see oli Eesti-aja alguses, mäletab Salme.

Ja Hugo õde, Anna-preili ütles: “Vaat nüüd, mis meiega tehakse.”


Rutka oosile.
Ohepalu küla taga tõuseme Rutka oosile.

Edgar Kask kirjutab oma raamatus “Õnnemudel” Rutka oosist: “… oosi hari on maha lükatud ja imelised vaated metsale avatud. Siin on Kõrvemaa piir; Tallinna poole Soodlani ulatub inimtühi laas, Rakvere poole Pandivere serva soometsad.”

Sedasama oosi mööda käis pärastsõja-aastail Salme Kukk, kummikalossid jalas, kuus leivabuhhankat seljakotis. Hapu ja hea leib oli, mäletab ta.

Hobused olid ära antud, pidi jalgsi tosina kilomeetri kauguselt Tapalt leiba tooma.
Siis hakkasid ka Rutka oosi pidi sõitma Vene sõjamasinad. Praegu on oosil üles seatud tõkkepuu autoliikluse piiramiseks.


Ohepalu järve ääres.
Lääne-Virumaa suurim järv, 67 hektarit, keskmine sügavus ainult 1,2 meetrit, seisab mu märkmikus kirjas.

Taamalt paistab Ohepalu järv jääs olevat.

Ingmar paneb säärised jalga ja läheneb üle kaldaõõtsiku järvele. Mina puhkan puu najal.
Peagi kostab eemalt röögatus.

Ingmar vajus mutta, mõtlen. Hiljem selgub, et ta siiski lihtsalt kukkus, hing jäi ilusti sisse.
Jääd ei ole järvel siiski peal, ütleb Ingmar naastes. On lihtsalt hall taevas, mis sedaviisi järvel peegeldus.

Kaeban kangeksjäänud jalgade üle.
“Kui enam ei jõua käia, siis veereta end,” soovitab Ingmar.

Tapale on 7,5 kilomeetrit, näitab viit teeservas.


Vaev tühja pudeliga.
Otsus­tan viia Tapa prügikasti oosi veerest korjatud tühja karuõlle pudeli. Käin pudel peos.

Kui tahan helistada, peab Ingmar pudelit hoidma, talle pole see eriti meeltmööda, tal statiiv tassida.
Viimaks kuuleme rongivilesid ja näeme lumel ühtesid botastejälgi. Hästi pika sammuga mees on olnud, vist on jooksnud. Need jäljed räägivad meile Tapa linna lähedusest.
Jõuame oosilt alla, ületame Valgejõe silla ja murrame läbi märja võseriku linna poole.
“Kits ja kährik kokku said kord metsateel,” ümiseb Ingmar. Ta on silmanud metsloomade jälgi.
Võserik ei taha ära lõppeda. Ma olen sedasorti võserikku jälginud Tallinn-Tartu rongi aknast ja see on paistnud kohana, kus matkajal ei ole midagi teha. Nüüd rändan ise selles võserikus ja ei ole häda midagi.

Lumemees puhastusjaama taga. Kell 16.15 kuuleme Tapa puhastusjaama pinisevat häält. Siis näeme täiesti ootamatus kohas lumememme. Lund pole ju õieti ollagi! Pealambiga valgustame lumememme võidurõõmsat nägu.

Ehtne lumemees!

Karuõlle pudel saab esimesse prügikasti, mis meile linnaveeres ette jääb.

Pimedas Tapa raudteejaamas klaarime sammunäitajaid.

Juhani – 91 040,

Ingmar – 99 168.

Ja kahe päevaga 36 kilomeetrit.

Siis ronime rahulolevalt Ahto Neideki autosse, kes meile vastu on tulnud.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?