5/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
Lapimaa mjutab aega ja ruumi

Lapimaal kulgeb aeg ja ruum teisiti kui muul maal. Nii nagu med kerkivad siinsest tundrast vlja ootamatult ja ksteisest kaugel, nii ka aeg sirutab end vahel oma hallist kangast vlja kui uudishimuliku poro nina. Siin pole phjust kiirustada, see ei too kaugusi lhemale ega vii htut kaugemale.

Juluvana istub krgel toolil kui vaarao troonil. Ainult et habe on tal suur ja hall ja kohev nagu Joulupukkil ikka, mitte kitsas ja must ja palmitsetud, nagu vaaraol. Vana kogub enda mber segilbi poisse ja tdrukuid, mehi ja naisi. Tehakse pildiklps. Juluvana jb oma troonile, seltskond aga vahetub.
Teises majas tembeldab pkapikuna esinev nitsik hoogsalt marke postkaartidel. Pistan ta templi alla he. See saab mrgi peale. Joulupukin Pajakyl. Ja juab peaaegu et pevaga koju ktte.
Absurdimaiguline see on, see juluvana hilissuvel, augusti lpupevil, mil Lapisse pole veel tisvrvikllus, see tuntud Lapin ruska saabunud. Kuid elu on karm, ja juluvana ttab oma tklas nd aasta lbi, vahetamata suveks isegi oma talverivad. Mdunud aastal tuli siia 150 maalt 700 000 kirja. Paljudele tuleb ka vastata, muidu vib kaduda kirjasaatjate huvi. Nnda peavad juluvana ja tema jngrid oskama paljusid keeli. Eesti keelt igatahes oskab, tervitab ja soovib kike head.

Arktikum loob Suur-Soome. Suurest tkoormusest hoolimata on juluvana jnud ellu. Rovaniemi Arktikum, tuntud teadus- ja kultuurikeskus, nitab muude seas ka nitust Ellujjad. See pajatab Phjala rahvastest, Arktikas elavatest, kes on suutnud luua elutavad, mis neid lbi karmi kliima on ellu jtnud.
Arktikum on kui Lapimaa mudel. Vrreldes paljude muude Euroopa teaduskeskuste ja -muuseumidega on siin rohkem ruumi klastajale. Arktikum ei suru end peale, selle eksponaadid justkui knelevad sinuga, lasevad mttel ringi joosta. Tnavu kmneaastaseks saav keskus Ounasjoe kaldal kuulutab Phjala rahvaste elulaadi: Suurem kui Euroopa, vanemad kui pramiidid. Oma 172 meetri pikkuse klaastoruga jeni ulatuvas muuseumis ei ole keelatud ehitada Suur-Soomet, ja seda ka tehakse. Siin esitatakse kogu Arktikat. Selle inimeste phendumist loodusele ja sealt vrsunud kultuurile. Lbi veesidukite, eluasemete, tarbeesemete.
Tegevdirektor Johanna Tolonen on kui Phjala inimese phendumise kehastus. Kui tema oma eksponaatidest pajatab, elustuvad need ning hakkavad su silme ees elama oma elu, nnda et tabad end kki nagu mnel mjusal kontserdil mtlemas hoopis millelegi muule, kuulamas hoopis midagi muud kui Johanna knet. Ega tema seda pahaks pane, see ongi Arktikumi eesmrke panna mtted liikuma, meele mlkuma. Sammuke minevikku ja hpe tulevikku.

Pyhtunturi laul. Arktikat esitab ka phjapolaarjoon, mis Rovaniemi lhedal maha tmmatud. Lhed sellest le, pike vahel ei looju. Lhed tagasi, jlle loojub alati. Joon on ometi mtteline, inimese tmmatud. Inimene on selle joone mber aga ehitanud les maju ja rajanud teid, mis omakorda inimesi ligi tmbavad. Phjapolaarjoone matkarajad on ehitatud vlja eeskujulikult ja sestap pakuvad mnu nii kndijatele kui jalgratturitele. Nnda on polaarjoon, see inimese leiutis, osavalt rakendatud looduse tundmappimise teenistusse.
Pyhtunturi rahvuspark asub 70 kilomeetrit polaarjoonest phja pool. Siinsed saamide phapaigad veti kaitse alla 1938. aastal. Saamid ohverdasid tundru otsas pdrasarvi, et loodus neisse ikka hsti suhtuks. Nd on uued mejumalad, ja mesuusatajate survel ligati rahvuspargist kmmekonna aasta eest pool mge vlja. Et saaks mnusaid slaalomiradu ehitada. Talv toobki siia palju rohkem raha kui suvi, ja nib, et talve ootel siin suuresti elataksegi. Isegi Pyhtunturi vtab keset pikeselist peva kki ktte ja lheb pilve, justkui ette kuulutades seda aega, mil ta nlvadel elu kihama hakkab.
Tundramaastik on ksik, pruun ja igav. Siis aga kerkivad kui maa alt sellest esmalt vaarad med ja seejrel tundrud. Kui tundru otsa tusta, ja kui juhtub olema hell ilm, nii et end pilve seest ei leia aga pilved on siin madalad, nnda et 500-meetrine mgi nendesse oma nina sgavale pistab , siis ned lalt sinise vrvuse toonipaljust. Tumesinised kmnete kilomeetrite kaugusel krguvad tundrud, allpool tumesinirohelised med, siis sinihallid jrved, ja mida lhemale pilk juab, seda heledamaks lheb, kuni lpuks jalge all muutub mustikamust pohlapunaseks ktte.
Me otsas on tuulel teine kla. Siin on tal ruumi. Pohlad klisevad kaasa, ja tundub, et kvartsiiditkki kivistunud iidsed merelainedki mngivad looga kaasa. Pyhtunturi laulab.

Ametsti kingitus. Lampivaara ehk Lampi me klge kinnitatud silt hoiatab, et kurja karistuse hvardusel ei tohi siit ra viia htki kivi. Phjus on lihtne. Mni kividest vib osutuda vriskiviks.
Siin tegutseb Euroopa ainus ametstikaevandus. Kuid siiski ei piira kaevandust okastraataed, vaid tavaprane roigasaed. Ja kaevanduse majad pole ehitatud telliskividest, vaid puuplankudest ja palkidest. Siit kaevandatakse aastas vaid 200 kilo ametsti. Enamiku tulust saab kaevanduskompanii vriskivihuvilistelt turistidelt.
Ametst on kvartsi teisend, mis oma metallist lisandite tttu siniselt sdeleb. Lampivaaras on ametstikihid miljonite aastate jooksul toimunud kurrutuste ja murrutuste tagajrjel ndseks suisa mekljele les tusnud. Nd saab neid siit korjata igaks, kes kaevandusega tutvumiseks pileti ostab. Giid pistab sulle pihku haamrikese, juhib su roigasaiast piiratud platsile ja, lase kia.
Pole usutav, et nende pruunide kruusatkkide vahelt midagi vrtuslikku leida vib, mtlen, kui laisalt augukest kraapima hakkan. Kuid enne midagi sinist vilksatab selle phjas. Tstan vlja, pesen puhtaks sinine kivike, ja kenade siledate kristallitahkudega. Siin see ongi, ametst. Kraabin veel, ja seekord saan ktte midagi kirjumat. See on laplaste nnekivi, rmustab giid. Ametstilaik on ristatud suitsukvartsiga, see omakorda piimkvartsiga.
Mida see nnekivi siis teha vib? Egiptlastel aitas hinged teispoolsusesse, kreeklasi aitas veini juues kaineks jda. Teistele toob rahu ja rmu hinge. Minule aga mina sain loa he asemel, nagu tavaliselt, lisaks nnekivile tasuta veel he kivipaari kaasa vtta.

Lapimaa ootab talve. Talv on Lapi raha. Pyhtunturi looduskeskuses nidatakse ennesjaaegset filmi tollasest turismist. Talvel, mnusate laiade suuskade ja suurte rngastega keppidega. Turismirhm metsas lket tegemas puid murdmas! Metsatalus koos pererahvaga laua res smas. dus ja mnus. Suurkurus oli veel veerand sajandit tagasi kuruvalvuri majake. Valvas, et inimesele kurus midagi paha ei juhtuks. Nd on siin laudtee ja trepid.
Litsume jalgratastel Lampivaarast Pyhtunturi poole. Vihm sajab suhu ja silma. Pole teist siingi ammu tulnud, nd leidis paraja aja. Tee on thi, teersed metsad samuti. Porodki on kusagil peidus. Kui jrgmisel peval bussiga Rovaniemi poole sidame, on neid teel nii mnigi. 300 000 porost aetakse aastas alla 5000, teab bussijuht. Tema on oma 25- aastase juhit ajal kahele otsa sattunud. Raadiost tuleb kahe mehe jutt, kuidas teha seenesalatit. Kust leida seeni, mehed ei pajata. Salat olevat hea tulnud. Selle peale tuleb meelde, et Pyhtunturi esimese me kljes ma hte lambatatikat ngin. Vi oli see porotatikas.
Istume Rovaniemis Kemi je kaldal. htune pike laseb vastaskalda puudel srada. Need saavad seda teha veel viimaseid ndalaid. Jel suab ksik paadike. le je kulgeb vaid helt kaldalt trossidega toestatud sild. le teise silla sidab rong, alt liigub mni auto. Muidu aga valitseb vaikus, siin, 50 000 elanikuga linnas. Kaldapealset mda kmbib mees koerakesega. Teeme juttu. Selgub, et mees on endine linnapea. Pidi hea vaikne kohake olema. Sja ajal pletasid sakslased kll kik maha, aga nd on jlle palju maju. Saab turiste kantseldada ja lumesaane ehitada. Selle peale lheb linnapea oma maja ukse poole tagasi. Mitu linnapead Lapi pealinna tnavatel knnib, jbki teadmata.



Tiit Kndler
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet