6/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
petaja Silja - looduses ilma suurte snadeta

Malle Pajula kohtus bioloogiapetaja Silja Pihelgasega, kes koolitundidele siseruumides eelistab lapsi loodusesse viia.
Loodushariduse mte peaks olema, et kirurgid mngiksid viiulit, mitte et kigist saaks smfooniaorkestri tasemel solistid, tleb Tallinna Rocca al Mare kooli petaja Silja Pihelgas.

Ta viib lapsed Matsallu, Soomaale, Kakerdaja rappa, Pranglile, Kurgjale vi Esna misa. Ei jaga ktte tlehti ega rgi tarku snu. Laseb neil seal lihtsalt olla. Ootab, kuni paik hakkab mjuma. Snadetagi.
Ajal, mil rgitakse ohust, et loodusainete tunde jb koolis ha vhemaks, viks Silja valitud tee olla nide, kuidas viia ellu hoopis teisetasemelist loodusainete reformi. petajana alustades olin 22, nd olen 42. Olen Rocca al Mares truuks jnud sellele samale tundele, mis Raplas petajatd alustades. Ma ei tle, et see on ainuige viis. See on he petaja lugu.
ieti koosneb petaja Silja lugu paljudest vikestest lugudest.

1. lugu. Projektid ilule. Rapla Vesiroosi gmnaasiumi petajana sattusin koos kolleegi ja mttekaaslase Eha-Mai Karuga Saksamaal kokku enneolematult toreda vana koolmeistriga, kes kandis endas kiki likoolis saadud tarkusi, lisaks veel saksa filigraansust ja olemuslikku elegantsi.
Tegime kmmekond aastat temaga koostd, htpidi ppides tema kest, teistpidi ppides temast iseseisvuma. ppisime, kuidas koos lastega loodust tunnetada, kuidas teha vlitid nii, et oleks vabadust. Siis hakkasime kirjutama projekte ilule.

Ma olen sdamest tnulik inimestele, kes meid siis usaldasid. Projektide puhul on ju alati vaja oodatav tulemus ra mainida. Meie aga kirjutasime ikka ja jlle, tulemuseks laiema keskkonnatundlikuma hingega inimesed. Lpuks eldi, et te teete eesmrgi lahtris juba mitmendat aastat arvutis lika ja kleebi. Meie vastasime, et me jmegi seda elu lpuni tegema.
Me ei pdnud leida teed, kuidas ht vi teist pikufakti petada, vaid mtlesime vlja, milline on selline vimas paik, mis lastele mjub just sel aastaajal.
Snades vib tunduda see tavaline, aga pean oluliseks just tollast ratundmist, et petaja on logistik laste ja looduskohtade vahel. Tegelikult astud sa ju krvale, oled isegi looduses selleks, et olla ja tajuda. petaja roll on luua hiljem ssteem.

2. lugu. Saviaugud, Romet ja Oleg.Kui on idee ja hasart, siis peab olema tegutsemiseks ja arenemiseks ruumi. Ja see on juba heade lemuste asi.
Minul on olnud ses osas nne. Kui Vesiroosi gmnaasiumis sndis laste loodusesse viimise idee, oli veel viimaseid aegu olemas Valtu kolhoos ja veel oli kolhoosidel ka vaba raha. Nemad andsid bussi ja meie saime koolist sidu jaoks aega.
Edasi on juhtunud nii, et mitte kski kord pole olnud takistuseks raha ega ssteem. Ainuke takistus on see, et oled tahtnud ja tahtnud, aga tpselt ei tea, kuidas. Kui endas on ebaselgus, siis keegi sinust aru ju ei saa. Kui endas on asi klaar, siis on ka teed valla.
Me tegime seda, mida me tundsime, ja meie juurde hakkasid tulema lapsed. Tnu nendele lastele tundsin omakorda, et vin saada petajaks.
Osalt on minu lugu kahe Rapla noormehe lugu. Kaks poissi, kes viisid mind kooli lhedale saviaukude juurde Romet ja Oleg.
Olin elanud Raplas ligi kmme aastat ja polnud kordagi sinna sattunud. Olime nende lhedal teinud vlitunde, aga aukudest ei teadnud mitte midagi. Seal vsas ei kidud, seal said linnud ja loomad rahus olla: saarmad, naaritsad, koprad, jlinnud.
Poisid kutsusid oma elut juurde, mida nad olid seal teinud juba lapsest saadik.
ks oli seal endale selgeks saanud linnud ja teine kopramaailma. Sel hetkel, kui nad mind ja Eha-Maid endaga kaasa kutsusid, saime aru, et see on ime.


3. lugu. Saarnaki. Siis tuli meile ktte Saarnaki. likoolis rkisid sellest kursusevennad nnda, et unistasin kll sellest paigast, aga kui sellisest, kuhu pris elus ma vist ei pse.
Ja jumal tnatud, et ma ei sattunud sinna varem, siis ma oleksin sattunud valedel phjustel.
Siis tuli Saarnaki ise ja kutsus enda juurde.
Sattusin kokku Ruuben Postiga, ja piisas kolmest-neljast lausest, kui ta tles: kuulge, teie jaoks on Saarnaki. Sain nnistuse ja kutse sinna.
Side suvise Saarnakiga on meil ndseks olnud seitse aastat.
Oleme kinud koos pilastega erinevatel ajahetkedel, et nad neksid linde vi taimi. Kui sa otsid les keskkonna, mis avab, siis lapsed avanevadki. Ei ole htki last, kes ei avane.
See avanemine vib alata kll kisa vi iendamisega, ning korra sa isegi ehk kahetsed, et oi, selleks ma neid kll siia ei toonud. Endalgi on ju koolituse esimesel peval vaja tuttavaga juttu ajada. Eks lapsed saavad ka Saarnakil alul, vabaduses, piiride kadumise emotsiooni ja alles siis tuleb see, milleks ma nad sinna toonud olen.
Kui annaksin range petajana kohe saabudes ktte tlehed, ei saaks ma sealt seda, mida tahan. Suur kunst on anda vabadus ja suunata samal ajal igeid asju kogema.


4. lugu. Kitsetdi Valja. Rocca al Mare koolis vaatasin alustuseks lbi erinevate ainete ppekavad ning vaatasin otsa lastele ja Esna misale, kus me koolitundide raames kime. Vaatasin, kuidas saab looduses kiku koolitundides tlgendada kogu aasta jooksul.
Misa mbruses oli vaja vanadel kaartidel olev reaalsuses le kontrollida. Samal ajal ppisid lapsed geograafiatunnis kaarti lugema. Nad tulid koos petajaga misa ja otsisid, kas kelder ja vanad varemed on alles. ks t sai nii Esnas ka tehtud.
Analsisime, kuidas vana misamaja ilma sekkumata kige kauem siliks. Pdsime lhtuda koloogilistest tehnoloogiatest. Lapsed said kaseiinvrvipetuse ja igaks tegi selle vrvi ka oma kega ra.
Hea on, kui lapsed saavad kooliaja piires nnda, pris elu elades ppida. Et ei peaks laduma puuriita, mis tuleb prast jlle mber ajada.
Kitsetdi Valja ning tema 15 kitse teevad algklassidega imet.
Pool tundi tdi Valjaga teeb seda, mida mitmed ja mitmed tunnid koolis. petajal peab olema lihtsalt tarkus seda looduses kiku tlgendada kogu aasta jooksul.


5. lugu. Sda iges paigas. Eestimaal on vgevad paigad ja vgevad inimesed. Thtis on, et lapsed tunnetaks pris elu.
Asusime Soomaale teele rongiga, mis vljus kuue paiku hommikul. Seitsmenda klassi pilastest oli rongiga sitnud vaid kaheksa.
Siis ootas meid pris tavaline kladevaheline liinibuss. Lapsed kogesid, kui harva see kib. Retke looduses tegi kohalik retkejuht. Plussiks sai seegi, et ta ei tajunud, kui kaugel linnalapsed loodusest tegelikult on.
Elu oligi see, kuidas nende maailmad kokku said ja hist keelt otsisid. Kui me oleks tellinud bussi, sitnud sinna ja kinud korraks loodusrajal ning siis bussiga tagasi sitnud, oleks kogemus teine olnud.
Ma ei muretse kunagi kohaliku matkajuhi oskuste prast, tal on hing iges kohas ja see ongi thtis.
Prangli saarel tegid meile retke sealsed koolilapsed. Nad ei rkinud fakte, nad ei rkinud ldse palju. See, kuidas nad tulid ja olid, oli meile kink.
Iga samm, mis linnalapsele avab elu maal, on oluline.
Kisime ra klas, kust viimane elanik lahkus kmme aastat tagasi. Seejrel aga klas, mis on vga juline. Need lapsed, kellega ma praegu looduses kin, elavad tulevikus, kus nafta on lppemas ja prgi hulk aina kasvab.
Ma soovin, et neil oleks vimalikult lbitunnetatud teadmised, et nad saaksid teha oma otsused vimalikult laialt alusphjalt ja et nad neksid Eesti elu tervikuna.

Sibulabeebid

Kui olime koos lastega Vodjal, andis petaja Silja meie pihkudesse tulbisibulad. Selle asemel, et lihtsalt need mulda panna ja elda, et neist kasvavad kevadel tulbid, istusime me kamina mber ning rkisime sibulabeebidest.
Arutasime, mida keegi tegi, kui ta oli ema khus. ks tles, et ta siples, kui ema tahtis magada, teine teadis, et ta loksus ja kolmas tahtis juba vlja tulla, kui emal oli vaja veel kuskile minna. Iga laps rkis tiesti erinevalt.
Siis arutati koos, et mida sibulabeebi sa tahab. Pakuti korraks ka, et suppi ja putru. Silja viis jutu sellele, mis sibula jaoks on supiks ja pudruks. Kik oli hsti lasteprane ja neile arusaadavaks tehtud.
Vljas matkates ji teele viljahunnik, panime ked selle sisse ja tundsime soojust ning lapsed said arutada, miks nii on ja mis edasi saab.
Silja mrkab ja kasutab lastega teel olles ra looduse pakutud hetki. Tehes neile eriliseks ka need paigad, mis alul sna tavalised tunduvad.

Victoria Parmas,
lapsevanem



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet