6/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Eesti Vgevad
Aeg tiksub Ahja taevas kodadele kasuks

Colorado jgi Suure kanjoni suur kujur. Meie jalgadest allpool laius uskumatult vrvikas ja vimas maastik. Aste-astmelt laskusid peadpritavasse sgavikku ulmelise kujuga sinakat ja punakat tooni seinad ja tornid. Pris sgaviku keskel suutis pilk binokli abiga tabada valguses ktlevat peenikest jeniiti. See rohkem kui kilomeetri sgavuses vonklev jgi oli Eesti suurimatest jgedest mitu korda vimsam Colorado jgi.

Silme ees avanevad maastikud paistsid mitte osana reaalsest maailmast, vaid pigem kangastusena unenolisest allilmast. Omamoodi paljastunud allilm Suur kanjon tegelikult ongi. Loodus on allilma paljastajale, Colorado jele ktte andnud kaks olulist tingimust: vooluvete toimele kergesti jrele andvad hiidpaksud settekivimite kihid ja praselt palju aega. Selles paigas on veerohke ja kiirevooluline Colorado jgi saanud oma meistritd rahus vormida ligi kmme miljonit aastat.

Inimlike mdupuude jrgi haaramatult pikk aeg on andnud jele vimaluse rajada hiidteose, mille sgavuseks le poolteise kilomeetri, laiuseks kuni 30 ja pikkuseks ligi 350 kilomeetrit. Suur kanjon on maailma efektsemaid nidiseid erosioonist, mida jgi aegade jooksul vib tekitada.

Ahja on Colorado je vike vend. Phimtteliselt teeb sama td, mida Colorado jgi, ka meie kodune Ahja. Tal on oma loomet jaoks olnud vaid veidi kesisemad tingimused. Kuigi vrreldes muude Eesti jgedega sna kiirevooluline ja veerohke, pole ta suuruselt Coloradoga krvutatav. Ka aega on Ahja jel kes olnud vrratult vhem. Vaid viimase jaja jrgsed thised 10 000 aastat. Tsi, Ahja jgi on saanud pranduseks varem seal voolanud jgedelt rgoru, mille vanus ulatub tublisti kaugemale kui viimased jajad.

Geoloogide hinnangul on ndse Ahja je keskjooksul, taevaskodade mbruses asuva rgoru vanuseks ligi miljon aastat. Kuid ka see aeg jb Colorado je omale alla tervelt kmme korda.

Seistes Suure Taevaskoja liivakivi seina res, vib vaatepildis ometi theldada Suure kanjoni omaga teatavat sugulaslikkust. Vhemalt toonide poolest on Taevaskoja paljandid samamoodi punasevdilised kui Suure kanjoni omad. Mlemal puhul on tegu olnud erosiooniga, jgi on uuristanud end liivakivisse, mis koosneb muistse mere phjasetetest.

Ahja kallaste liivakivid kujunesid rohkem kui 350 miljoni aasta eest. Siis voolasid meist phja poolt, ndse Skandinaavia kohal paiknenud muistsetest Kaledoonia mestikest luna poole vimsad jed. Voolanud lbi praeguse Phja-Eesti, mis oli tol ajal maismaa, suubusid nad Luna-Eesti kohal lainetanud madalasse merre. Seal ladestasid jed oma rohkeid setteid miljoneid aastaid.
Nii kujunes ndse Luna-Eesti aladele viimaks ligi 400 meetri tsedune liivakivi lasund. Punakad kihid kollakate vahel meie taevaskodade seintes thistavad ajastuid, kus muidu kollast tooni kvartsiterade mber kogunes teatud tingimustes roostevrvi rauaosakesi.

Pikkamisi, kuid kindlalt on Ahja jgi aastatuhandeid jtkanud oma kujuritd. Meeter meetrilt on ta end uuristanud aina sgavamale liivakivisse. Materjali meisterduse vgevamaks muutmiseks jtkub tal edaspidiseks piisavalt.
Vib ette kujutada, et kskord kauges tulevikus on ndsete paarikmnemeetriste taevaskodade asemel ratud, mitmesaja meetri krgused liivakivijrsakud. Vaatepilt lheneks siis oma mjususelt juba Suure kanjoni omale.

Kui vaid loodus Ahja jele selleks sobivaid tingimusi annaks. Eelkige muidugi aega. Noh, nii mned miljonid aastad. Meile, krsitutele inimlastele, vib selline aeg nida muidugi lubamatult pikk. Aga ega loodusel pole kiiret. Igatahes on kindel, et iga aastakmne ja -sajaga ei muutu Ahja je oru jrsakud mitte lamedamaks, vaid krgemaks ja uhkemaks. Aeg tiksub Ahja taevaskodade kasuks.


Taevaskoda thendavat looduse phakoda.
Suur Taevaskoda ja Vike Taevaskoda on Eesti liivakivipaljanditest kuulsaimad, kuid mitte vgevaimad. Kaljuseina pikkuseks on Suurel Taevaskojal 150 meetrit ja Vikesel Taevaskojal 140 meetrit. Krgust jagub Suurel Taevaskojal kuni 20 meetrit ja Vikesel Taevaskojal kuni 10 meetrit.

Eesti krgeimal liivakivipaljandil, mis asub Piusa je res ja kannab nime Hrma mr, on krgust kolmandiku jagu enam, 30 meetrit. Pikkust on Hrma mril sama palju kui Suurel Taevaskojal.

Piusa ja Ahja je paljanditele ei j suursugususelt palju alla Vhandu je res asuv Pdramr, Sjatare mr ja teised kaldajrsakud. Pikim liivakivipaljand Eestis asub aga mitte je, vaid jrve kaldal. Selleks on Peipsi res Kallastel asuv kaheksa meetri krgune ja tervelt 930 meetri pikkune Kallaste pank.
Luna-Eesti liivakivipaljandeid nimetatakse kohalike elanike seas eri nimedega: hes piirkonnas mrideks, teises peaksiteks, kolmandas taevaskodadeks.
Mida taevaskoda ieti thendab?

Kohalikul rahval on selle kohta kena seletus, millele Suure Taevaskoja juures jersel lamminiidul seistes pilk kergesti kinnitust leiab.
Taevaskoda olevat koda, mille prandaks jalge all olev murukamar, seinteks hel pool liivakivijrsak ja teisel pool tihe metsamr ning katuseks pea kohal lapike sinitaevast. Niisiis oleks taevaskoda nagu looduse enese poolt valmistatud eriline koda. Nii eriline, et paljud seda suisa omamoodi looduse phakojaks peavad.

Folkloristid on kogutud vanade primuste kaudu saanud kinnitust, et varasemal ajal peetud taevaskodasid phapaikadeks sna otseses mttes.

eldakse, et Suures Taevaskojas peab iga eestlane vhemalt kordki elus ra kima. Mingil omaprasel kombel on paigal vist eestlust kinnitav mju testi. Sain seda kogeda kord, kui olin siia kohale toonud rhma Soome bioloogiapetajaid.

Nad olid varemgi Eestis kinud ja Eesti loodusest, keelest ja kultuurist oli neil juba aimu. Kohapealseks teejuhiks oli Kiidjrvel elav vsimatu metsamees Ain Erik. Tlkisin Soome petajatele parajasti lugu sellest, miks paiga nimi on Taevaskoda. Siis kki teatas meie teejuht, et kuivrd on tegemist Eesti looduse phakojaga, tuleks seltskonnal laulda ks laul. Soomlased vtsid end kokku ning laulsidki siis klavalt ja hingestatult maha Soome hmni.

Prast jrgnenud lhikest vaikust kneles Ain oma selgel ja aeglasel moel eestikeelset juttu edasi. Aga jrsku taipasin ma, et ei olnud tkk aega ta juttu soome keelde mber pannud. Prisin, kas olen igesti aru saanud, et minu tlget enam ei vajata.

Jah, me saame ise aru, kinnitati ksmeelselt.
Taevaskojas olemine oli aidanud neil le saada kujutlusest, et eesti keel, mida nad juba sna hsti jagavad, vajab nende jaoks veel mber panemist.


Liivakivipaljandites leidub salalikke koopaid.
Kes vhegi pikemalt Ahja taevaskodade mbruses ringi uidanud, teab, et seal leidub vahvaid koopaid, millest igahel oma lood.

Otse Vikese Taevaskoja seinas mustab vee kohal Neitsikoopa suu. Sinna saab siseneda vaid paadiga vi ujudes. Koopas vtab sind vastu rskus, vaikus ja hmarus. Koopa seinad on kaetud veest nretavate sammaldega. Lpuosas muutub 14 meetri pikkune koobas nii ahtaks, et seal saab liikuda vaid kpuli.
Krvu teritades kuuled lbitungimatust pimedusest koopa lpust just nagu vaikset klbinat. Tegelikult on see kirka ja tillukese allika heli. Kuid rahvajutu jrgi tekitavat klbinataolist hlt kangaspuude sstikud. Koopasgavuses kuduvat seal kangast neitsi, kes kord jevoogudesse uppunud.

Kui koopas seistes silmad sulgeda ja veidi kujutlusel lennata lasta, vib salaprase heli seletuseks omast peast veel ige mitmeid lugusid juurde melda
Neitsikoopast vaid mnikmmend meetrit lesvoolu asub Vikese Taevaskoja alguses teine tuntud koobas, mille lpust voolab vlja Emalte. Siia pseb igaks vabalt kuiva jalaga. Veel paar aastakmmet tagasi ulatus koopavlv mitme meetri vrra jele lhemale. Nd on lagi varisenud ja koopast silinud vaid tagumine sopp.

Allikas on mbruse veerohkeim, igas sekundis voolab sellest vlja neli liitrit vett.

Emalttele leidub rahvasuus mitmeid nimeseletusi. ks neist kneleb, et allikas saanud srase nime seeprast, et on teistest suurem. Teise, uuema seletuse jrgi saavat naised siit rbates peagi emaks. Nimelt see rahvajutt on olnud phjuseks, miks nii mnigi Plvamaa pruutpaar pulmatseremoonia kigus Emaltte juurest lbi kib.

Teisalt olen kohapeal olles theldanud, et kui giid rhmale seda lugu pajatab ning soovitab kigil karget ja kirgast vett maitsta, ei taha igaks seda teha. Mnigi nitsik keeldub vaatamata palavale pevale Emalttest oma janu kustutamast

Samasuguseid koopaid nagu Ahja taevaskodade juurde, on loodus rajanud teistessegi Luna-Eesti liivakivipaljanditesse. Pikim selliste seast, mis tnaseni silinud, on Matu koobas. See paikneb Viljandimaal, Mustlast viis kilomeetrit luna pool Tarvastu je res endise Matu vesiveski lhedal.
Koopa pikkus on ligi 30 meetrit. Rekordpikkusega koopas liikuda ei ole kerge. Kohati muutub see nii ahtaks, et tiskasvanud inimene vaevu lbi mahub. Koopa phjas voolab veerohke allikas, nii et kpuli roomates saad sna ligaseks.
Kuna allikas koopa uuristamist pidevalt jtkab, on seal ka sna suur varingu oht. Ebamugavuste ja varisemisohu tttu pole Matu koobas kindlasti sobiv paik turismi harrastamiseks.


Inimese loodud muistsetest liivakivikoobastest on suurimad Helme ja Arukla koopad.
Sajandeid on inimene Eestis uuristanud liivakivisse koopaid ige erinevatel phjustel. Kige sagedamini on seda tehtud pelgupaikade rajamiseks vi siis eesmrgiga hankida kvaliteetset liiva.

Luna-Eesti vahest ehk suurim tnini silinud liivakivisse uuristatud pelgukoobastik asub Valgamaal Helme ordulossi varemetest phja pool.
Mustav koopasuu ja selle juures olev looduskaitse this hakkavad Helme rgoru veerul sna kergesti silma. Vib-olla algselt allikate poolt alustatud koopaid on inimene ajaloolaste arvates hakanud avardama juba muistse vabadusvitluse aegadel.
Vrdlemisi ksikasjalikke kirjeldusi on Helme koobaste kohta silinud rohkem kui 200 aastat tagasi kirjapandud rikutes. Sel ajal olnud Helme koopais vhemalt 200 meetrit kidavaid kike ja kuus saali. ks suurematest saalidest kandnud kummalist nime: Moosese kirik.
Vist oli koobaste viimaseks laiendajaks Helme misnik, kui ta 18. sajandil misapargi rajas. Salaprased koobassaalid kuulusid misapargi pnevaimate vaatamisvrsuste hulka.
Kui viimati aasta tagasi Helme koopasuu ette judsin, tegin selgeks, et esimene koobassaal algab kohe koopasuu juurest. Kohati saab tismees selles ruumis end sna vabalt sirgeks sirutada.
Edasi hargnes mitmeid kitsamaid kike. Mned neist lppesid varinguga, ks viis aga teise saali, mis umbes sama suur kui esimene. Rohkemat Helme koobastikust praegu alles ei ole.
Suurem osa endistest saalidest, kaasa arvatud Moosese kirik, on sisse varisenud vi ligipsmatud. Ometi on ka silinud kigustik, kas vi oma ajaloolise tausta ja huvitava mbruse tttu klastamist vrt. Otse jrsuveerelise rgoru phjas voolab Keisrioja ja kngastel paiknevad Helme ordulinnuse maalilised varemed.

Kige suurem muistne koobastik Eestis, mida sajandeid tagasi kasutati liiva hankimiseks, asub Tartu linna loodepiiril, Emaje rgoru veerul. Arukla koobastik kujutab endast tegelikult labrinti, mida toestavad rohked liivakivisambad.

Vist on sealt vga ammustest aegadest hangitud kvaliteetset valkjat liiva Tartu linna ja mbruse klade tarbeks.

1844. aastal, kui Tartu likooli professor Friedrich Karl Herman Kruse ajaloolisi koopaid esmakordselt phjalikult kirjeldas, hindas ta koobaste ldpindalaks tervelt viis hektarit.
19. sajandil jtkasid Tartu teadlased Arukla koobaste uurimist. Siis avastati liivakivis haruldased kivistised, sadu miljoneid aastaid tagasi devoni ajastul elanud rkalade jnused.
Kui Tartu lipilaste looduskaitsering 1981. aastal koopaid kaardistama asus, tuvastati, et ligipsetav on umbes 400 ruutmeetri suurune 83 sambaga osa.
Kuna looduskaitsealustes koobastes talvitub liigirohke nahkhiirte asurkond, ei ole inimeste hulkumine Arukla koobastes mingil juhul soovitatav.


Eesti avaraimad, Piusa liivakivikoopad ootavad klastajaid.
Suurimad Eesti liivakivikoopad on vastupidi Arukla koobastele klastajatele osaliselt avatud.
Piusa koopad asuvad Plvamaal endise Piusa raudteejaama lhedal. Tunnelite rajamine liivakivisse sai Piusal alguse 1924. aastal, kui asuti klaasitstuse tarbeks kaevandama eriti peeneteralist klaasiliiva.

1977. aastast asendus maa-alune kaevandamine liiva ammutamisega lahtistest karjridest. Ndseks on seegi tegevus lpetatud.

Vanemad ja pikemad liivakvisse rajatud kigustikud asuvad raudteejaamast ida pool. Nende kogupikkus ulatub kmne kilomeetrini.

Mletan teatud khedustunnet, kui ligi paarkmmend aastat tagasi esimest korda sellesse kitsasse, ha uuesti hargnevasse kikudergastikku sisenesin. Tekkis teatud abituse- ja hirmutunne, et kaduda vib suunataju.

Seda tunnet hutas kahtlemata kohalikelt kuuldud jutt, kuidas kaks tolleaegse kolhoosi viinanina olevat lemuste eest koobastesse peitu linud, et rahus hundijalavett tinistada.

Vtnud kolm peva aega, enne kui vennikesed lputus labrindis ekseldes uuesti pevavalgust ngid.

Meie pevil on osa koobastikust vetud looduskaitse alla ning krvalistel inimestel pole sinna asja. Looduskaitse all on koopad peamiselt seeprast, et seal talvitub erakordselt suur nahkhiirte koloonia. Seitsmesse liiki kuuluvaid nahkhiiri on zooloogid Piusal loendanud kuni kolm tuhat. Nii hiiglaslikku ksitiivaliste kolooniat ei teata olevat mitte kusagil mujal Baltimaades.
Uuemad ja avaramad koopad jvad vanematest lne poole. 2001. aastal ehitati nende hte ossa RMK rahadega ja kohalike inimeste toel matkarada. Rajati teed ja trepid, kindlustati varisemisohtlikud koopaosad, pandi les stendid ning viidad. Prast seda on koopaid klastanud igal aastal tuhanded huvilised.

Kui kordumatult ktleb avarate vlvide all koopaavausest sisse piiluv pikesevalgus. Kui sametiselt kostub heli, kui siin laulul vi pillilool klada lasta.

Piusa muuseumkoobas, nagu teda kutsutakse, ootab, et igaks teda omal kel avastama tuleks.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet