Käes on kaunis detsembrikuu. Inimestel on hinges imelik tunne, kuid kõige ootusärevamad on meie lapsed. Nad ootavad veerandi lõppu, ootavad jõuluvaheaega, ootavad üllatusi.
See on kahjuks ka aeg, mil meil kõigil on kiirus ja rutt. Äkki avastame ehmatusega, et oleme unustanud nautida kaunist laia lumesadu, hommikust pitsilist härmatist, liulaskmist lombijääl, külma ööd, kui taevas on tähed ja täiskuu, mis värvib lume kummaliseks. Niisiis, ühel ilusal detsembripäeval kutsun õpilased õue tundi pidama.

Õpilased on moodustanud neli rühma erinevatele aastaaegadele langevate sünnipäevade järgi: talv, kevad, suvi, sügis. Sissejuhatuseks iseloomustab iga rühma esindaja kaaslastele enda aastaaega. Tegutsema hakkame kooliesisel platsil. Esmalt teevad lapsed valmis suure hunniku lumekuule. Samal ajal vestleme vee elutähtsast rollist looduses, veeringest, vee olekutest, jääkristallide tekkest ja ehituse korrapärast.

Tuletame meelde, et ka inimene on osa loodusest – sõltume loodusest ja loodus sõltub meist. Järgneb kollektiivne töö, mille käigus valmib igal rühmal oma lumelatern.

Töö nõuab mõnevõrra osavust ja rahulikku närvi. Tuleb ka veidi ette mõelda, sest laterna tuulepoolne osa on tark tihedalt lumega vooderdada. Ehitiste valmides aitab õpetaja lastel lumelaternad süüdata. Uskuge, vaatepilt saab kaunis. Kõigil on hea soe tunne. Mingi tunne tekib kindlasti ka neil, kes peale tunde koolimajast lahkuvad.

Kui läheb hästi, siis ei lõhuta laternaid öösel ära (meil ei lõhutud!) ja me saame nad hommikul enne tundide algust jälle süüdata. Kui lõhutakse, ei lähe ka halvasti, sest paljud lapsed meisterdavad oma koduakna alla samasugused laternad.

Tore on ju ilusaid ja siiraid tundeid ka oma vanematega jagada. Eriti jõuluajal.