Peedul. Ingmar teatab, et üks Looduse lugeja on palunud kirjutada mõne sõnaga ka Peedust. Miks mitte! Peedu on ju erilise väega paik. Muinaseestlased valisid Peedu asupaigaks oma linnusele, mõni ime siis, et 20. sajandi alguses kujunes Peedust suvituspaik. Nüüd ehitavad suvilaomanikud oma maju talvekindlaiks. Peedul on ikka olnud hea olla.
Peatume viivuks veskitammil, et visata vette õnneraha ja jälgida Elva jõe mühisevat kukkumist. “Ma tulen, ma olen jõgi, ma lähen, mu ees on meri,” näib jõgi laulvat, kui hoolikalt kuulatada.
Tutvustan Ingmarile kunagist kirjanike liidu suvekodu, maalilisi unarusse jäänud hooneid kõrgete pargipuude all, kus kunagi veetis omi suveöid ning -päevi kirjarahvas: Henn-Kaarel Hellat, Paul-Erik Rummo, Sirje Olesk ja Peeter Olesk, Astrid Reinla ja Boris Kabur, kui vaid üksikuid mainida. Kes kõik ei ole Peedul oma aega veetnud!
Sealt jooksis kunagi oma armastatuga käsikäes Tartu rongile Mati Unt ning samale rongile kirjutas luuletuse Kersti Merilaas. “Aga nüüd on sügis ja järved lõpetasid oma lõbusa teeskluse; jälle on nad külmad ja hallid. / Sa väike vapper rong, argipäine, ustav ja omane nagu pang kaevukonksus, nagu pott pliidil, ja samal ajal võimalus minna, kakskümmend korda päevas, võimalus pääseda välja sügisudude ahenevast ringist...”

Mampsel ning pampsel. Astume raudteeliipreid pidi, poolteist-poolteist sammuga Elva poole, kuhu jõuame tund pärast keskpäeva. Meid ei sunni rööbastelt kõrvale astuma ükski rong, ja ammugi mitte reisirong, viimaseid liigub Kersti Merilaasi Peedu-aegadega võrreldes päevas kahekümne asemel vaid kaheksa.
Pärast Elvat kääname raudteelt metsa vahele.
“Piimamees rääkis, et Valgutast korjati pagasnikutäis kaseriisikaid,” nii teab meile rääkida Elvi Taba, keda kohtame tassimas pangetäit kitsemampleid. Aitame Elvil saaki kodu poole vedada, korjatud seeni plaanib Elvi pannil rasva sees, ilma kupatamata praadida.
“See seen on kitsemampsel,” ütleb Elvi meid lahkuminekul tänades.
“Tegelikult on ta pampsel, mina kutsun teda mampsliks.”
Elva taga pöördume Tartu maratoni rajale, mille jäljes kavatseme läbida 15 kilomeetrit Palule. Raja finišipaigas valmistutakse paar päeva hiljem startivaks rattaralliks.
Pakun Ingmarile ideed, et kõigi nende miljonite Elva mändide vahel tehtud paaristõugete ja pedaalilöökide jõud võiks olla ka osalt raja pinda akumuleerunud ning meidki rutem edasi kanda.
Kaugemalt kostab ridamisi püssilaske. Kas tõesti juba põdrajaht? Meenutame, et aasta tagasi olime samal ajal oma kõndimisjärjega Lahemaal Valgejõe ääres ja seal kuulsime samasugust põmmutamist.
Paugud kostavad ilmselt siiski Elva lasketiirust.

Tooraboora tõusudel. Ületame sel retkepäeval juba kolmandat korda Elva jõe. Jutustan sõbrale, kuidas samas silla juures poja Johannesega ujumas sai käidud. Sel päeval meist ujujaid siiski pole, Ingmar pildistab vesijooksikute varje. Ilus vananaistesuvi tõttab palju kiiremini, kui meie talle järele jõuame, kahe tunniga saame edasi vaid viis kilomeetrit, ületame Tooraboora mäed.
Kui USA sõdurid Afganistani läksid, hakkas Tartu legendaarne tervisesuusataja Peeter Loog Tartu maratoni finishieelseid tõuse kutsuma Tooraboora mägedeks.
Nagu ameeriklased toona pidid tegema viimase pingutuse, et alistada Torabora mägedesse peitunud Talibani võitlejad, nii peab maratonisõitja finišisse jõudmiseks lõpupingutuse tegema Elva Tooraboora mägedel. Kena nimi ongi mägedele rahvasuus külge jäänud.
Mõnda soist kohta läbides, kus pilliroog üle pea kasvab, näib uskumatu, et samast tuhanded suusatajad talvel läbi liuglevad.
“Suusatajad ilmuvad oma värviliste tuttmütsidega rajale aastaringi sees korraks, nagu mõned metsalilled, nagu pajuvaak või silmarohi. Kõigil on oma aeg,” kirjutan päevikusse.

Ta nimi on Hellen Urme. See on üks hiljaks jäänud peoline, ütleb Ingmar. Ta ei räägi mitte külavaheteel põllesaba näpus tõtanud tütarlapsest, sellist me ei näinudki, vaid ädalalillest, keda kohtame võpsikus enne Hellenurme-Päidla tee ületamist.
Fred Jüssi on ädalalille kohta nii öelnud: hiline peoline, hiline õitseja.
“Kujutad ette! Kui lill võib olla hiline peoline, siis Hellenurme võiks vabalt olla Hellen Urme, kas kujutad ette Hellen Urmet!” räägin Ingmarile oma mõtetest, sellistest, mis tulevad pähe, kui ollakse juba kõndimisest veidi väsinud.
“Dli-dli-dli-dli!” vastab Hellenurme meile nõmmelõokese pehme ja nukrakõlalise lauluga. “Tule-tule-tule-tule!”
Esimest korda elus kuulen tema südamepõhja ulatuvat häält. Justkui oleks ingel või vanaema vaim hüüdnud.
Nõmmelõokene istub traadil ja lendab sealt ära. Meie ka, korraks seisatame ja läheme jälle. Muudkui tuleme ja läheme.
Mets Hellenurme ja Palu vahel uhkab õhtujahedust vastu. Kell 19.22 jõuame taas Elva jõele – neljandat ja viimast korda selle retke jooksul. Kustutame janu jõe veega, kuulame jõe vulinat ja noorte pasknääride hääli. Õhtu jaheneb, tõusmas on udu.
Ingmar ütleb, et tunneb lapsepõlvelõhna – kuuseriisikate lõhna metsa all. Sõber paneb ette, et võiksime korjata kuuseriisikaid ja lisada need õhtusele makaroniroale.
Naabrimees Arvo sõidutab meid Palu bussipeatusest tagasi Peedule. Nii lõpeb esimene päev.

Unenäolaskumised.Järgmisel hommikul loeme Palul eelmise päeva sammud kokku, Ingmaril kogunes neid huvitav arv – 29 999 ja Juhanil 25 789. Küllap põikas Ingmar pildiotsinguil üksjagu teelt kõrvale. Dagmari (Juhani auto) spidomeeter näitas Peedu ja Palu vahekauguseks maanteed pidi 22 kilomeetrit.
Jätame maratonirajaga hüvasti, tõuseme Otepää kõrgustikule Arula teed pidi. Selgitan Ingmarile, et talvel on suusarajal sel lõigul nii ilusad langused, et kutsun neid unenäolaskumisteks.
Seevastu neljakilomeetrine jalgsitõus Arula suunal paneb meid teekraavi istuma ja glükoositropsi avama.
Leiame teeservast ajaloomälestise, Arula ja Palupera valdade seenior-piiriposti. Olen Arula teed vähemalt poolsada korda autoga sõitnud, kuid mitte kunagi vana kiviposti märganud. Vaat millised on jalgsirändamise eelised! Tõsi, post peidab end noore männi varju.
Arula ristilt lõikame kõrvale, külavaheteele. Tuttavad Kääriku-lähedasest Lükardi külast on lubanud meile lõunaks pannkooke küpsetada. On kena künkaid pidi minek, mööda justkui Taluperenaise ajakirjapiltidelt maha astunud põlistest taludest, kus kartulivõtjad peavad parajasti lõunavahet.
Lükardil pannakse meie saabudes pann naerma. Istume ning määrime valmivatele kookidele paksult mett. Kõhud on tühjad.
“Munad on naabri-Antsu, piim poest, lehmad müüs Ants maha,” räägib meie koogivalmistaja Juta. “Munad on hästi kollased, Antsu kanad aga pruunid, mõni hallikas on sees.”
Täname, lahkume Lükardilt Kääriku suunas. Peagi satume otsekui teise maailma. Järve äärest kostub bassidest tiinet tümpsu, näeme mugavaid, moodsatest materjalidest maju, aimame inimesi neis majades laupäeva pärastlõunat pidamas.
Milline järsk üleminek! Kilomeeter ühel pool küürutab talupere veel kartulivagude vahel. Perenaine kamandab, korv käes, talgulisi tööle ja kilomeeter teisel pool harrastab jõukam rahvas kepikõndi, koeraga jalutamist.

Rohkem kui Rootsi kuningas. Kääriku spordiküla jääb seljataha. Kiirustame asfaldilt kruusateele.
Jääme silmitsema pasknääri, kes istub tammepuu oksal, tõru noka vahel. Nagu pilt mu õpetaja Viktor Masingu raamatust “Sinasõprus tammega”.
Pasknäär valmistub talveks, kavatseb tõru maha peita, küllap unustab pärast aga ära, kuhu ta selle täpselt pani.
“Üks pasknäär on Eestis rohkem tammesid külvanud kui kõik Rootsi kuningad kokku.” Kirjutan need Ingmari ajaloolised sõnad üles.
Oleme käinud raudteel, maanteel, metsateel, nüüd käime Kekkose rajal, nimetatud suusasõbrast Soome presidendi järgi. Sport nutrition energy gel, (maasikamaitseline) energy booster – selliste kirjadega tühjakspigistatud pakendeid vedeleb tee peal. Ingmar ütleb, et pole kuskil mujal Eestis säärast rämpsu näinud.
Meie tee hargneb Kekkose rajalt kõrvale. Kui palju on õnneks Eestis veel viidastamata rohelisi koridore!
Mustamõtsa talu tagant leiame kuklase pesa. Kuklased on kuidagi kätte saanud terve trobikonna herilasi ning vinnavad neid pesa külge mööda üles.
“Herilased läksid sinna pessa võibolla midagi lolli peaga otsima,” pakub Ingmar.
Helistan kuklaste heale tundjale Ants- Johannes Martinile. “Ei usu, et herilased ise kuklase pessa lendasid,” kuulen vastuseks. “Herilased on kuklaste maiuspalad. Pigem juhtus see nii, et herilased, kustuva elujõuga töölised ja isased käisid toitumas kuldvitsal, mis sisaldab alkoholile sarnase toimega aineid, ja jäid pärast õite peale magama. Ning siis ei olnud enam kuklaste eest pääsu.”

Kuldvitste meres. Harimäe lähistel satume esimest korda kogu oma retke jooksul pikemalt sammuma vales suunas viivale teele. Ingmar märkab õnneks möödaminekut peagi. “Päike paistab valest suunast,” ütleb ta. Paarikilomeetrine ring.
Vea kiiremaks õgvendamiseks paneme üle põllu – ja saame sokkide sisse takjanõelad. Väsinud mehed ei jaksa ka kohe kummardada, et neid välja noppida. Teen seda alles Väikese Emajõe ülemjooksul asuva Märdi veski juures.
Ingmar juba jookseb paisult langeva veekardina taha ning siis jõge mööda alla, vaata, et meetriste sammudega, pildistama jumalikus loojangus helkivaid kive.
“Pärast sõda pandi see veski elektrijaamana tööle, andis energiat Pühajärve sanatooriumile,” selgitab veski juures toimetav Ülo Mee.
Pildid tehtud, tõttame edasi, eesmärgiks enne pimedat jõuda Otepää- Sangaste maanteele. Õhtu pakub üha sügavamaid värve ja aistinguid.
Kas teate, kuidas lõhnavad septembriõhtul kuldvitsad? Joovastavalt. Neid on täis terve mäetipp. Meie ei tohi jääda isaherilaste kombel kuldvitsaõitele tukkuma. Peame tõusma, liikuma edasi, Sangaste maanteele. Sealt, Kalevi bussipeatusest toimetavad lahked Otepää daamid meid tagasi Palule. Nii lõpeb teine päev.

Laskume Urvaste orgu. Kolmanda päeva hommikul heidame Kalevi bussipeatuses pilgu sammumõõtjatele: Ingmaril 62 055, Juhanil 57 104 sammu. On pühapäev, lõikustänupüha, kell pool kaksteist hakkame Kuldre suunas astuma. Möödume Mardi saaristikust.
“See on kindlasti vääriselupaik,” hindab Ingmar. “Saar on kuulutatud tuleva aasta puuks, aga kui vähe leidub Eestis saaristikke!”
Kohtame põldude vahel ka üksikute võimsate kuuskede rühma, nagu Järvamaal. Sealsed legendid rääkisid: taolised kuuserühmad on tülli pööranud pulmalised.
Ületame Valgamaa ja Võrumaa piiri, jõuame oma selle retke viimasesse maakonda. Tõuseme 120 meetri kõrguse Mustmäe otsa, vaatame sealt pilve piirilt alla orgu, uduselt helkivale Restu- Madisssõ järvele. “Otõmpää korgustik lõpõs ärq Urvastõ orgo,” kirjutab raamat “Võromaa kodulugu”.
Eesti esimene piimaühistu asus Restul, mainib Ingmar. Ühistut enam pole, näeme siiski üht lehma järve kaldal rohtu söömas.
Kiil tahab maha laotatud kaardilehele maanduda, kuid vist pelgab natuke meid. Võtame aja maha, laseme kiilil endiga harjuda, räägime juttu. Räägin Ingmarile, kuidas mu vanaema ostis külapoest lehmadele korraga kümme-kaksteist pätsi vormileiba, seda anti niisama ja segati veega. Otsustame Restu lehmale rõõmsa üllatuse valmistada, talle pühapäeva puhul leiba anda. Laskume orgu.

Kolme päevaga 90 000 sammu. Kell kolm pärastlõunal külastame Kuldre poodi.
Einestame Kuldre kooli juures mänguväljakul. Meie ümber tiirleb salk poisse, kui tihasesalk. Igaüks saab ühe Looduse numbri.
Jõuame avaratele põllumajandusmaastikele: kuivendatud alad, kalakasvatused. Koska tiikidel pildistab Ingmar hõbehaigruid ja kormorane.
“Võromaa kodulugu” märgib, et Antsla kalatiikide ajalugu (ja ühtlasi Eesti kalakasvatuse ajalugu) ulatub 19. sajandi lõppu, mil mõisahärra hakkas hõrnast ja karpe kasvatama, et neid Peterburi turu pääle või Riia söögimajja viia.
Imetleme endise Linda kolhoosi hiiglaslikku keskust Kobelas. See hoone ei seisa õnneks ilma ülesandeta, seal töötavat kultuurimaja, klubi.
Päris õhtu eel saabume lõunapoolsesse Eesti väikelinna, Antslasse. Hingame sisse aedadest õhkuvat idülli.
Noor naine tumeda auto roolis keerab kõrvalteelt Antsla peatänavale, kummid rebivad kruusa. See hääl tundub pisut naljakas ning mõttetu pärast kolme päeva jooksul suuremas või väiksemas vaikuses astutud samme (Ingmaril 90 858, Juhanil 85 319).
Kell 19.30 astume koolibussi, mille Antsla bioloogiaõpetaja Halja Haljasorg (aitäh!) meile linna piirile järele saatis.