5/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis 7
Sammud omas Eestis (7)

Peedul. Ingmar teatab, et ks Looduse lugeja on palunud kirjutada mne snaga ka Peedust. Miks mitte! Peedu on ju erilise vega paik. Muinaseestlased valisid Peedu asupaigaks oma linnusele, mni ime siis, et 20. sajandi alguses kujunes Peedust suvituspaik. Nd ehitavad suvilaomanikud oma maju talvekindlaiks. Peedul on ikka olnud hea olla.
Peatume viivuks veskitammil, et visata vette nneraha ja jlgida Elva je mhisevat kukkumist. Ma tulen, ma olen jgi, ma lhen, mu ees on meri, nib jgi laulvat, kui hoolikalt kuulatada.
Tutvustan Ingmarile kunagist kirjanike liidu suvekodu, maalilisi unarusse jnud hooneid krgete pargipuude all, kus kunagi veetis omi suveid ning -pevi kirjarahvas: Henn-Kaarel Hellat, Paul-Erik Rummo, Sirje Olesk ja Peeter Olesk, Astrid Reinla ja Boris Kabur, kui vaid ksikuid mainida. Kes kik ei ole Peedul oma aega veetnud!
Sealt jooksis kunagi oma armastatuga ksikes Tartu rongile Mati Unt ning samale rongile kirjutas luuletuse Kersti Merilaas. Aga nd on sgis ja jrved lpetasid oma lbusa teeskluse; jlle on nad klmad ja hallid. / Sa vike vapper rong, argipine, ustav ja omane nagu pang kaevukonksus, nagu pott pliidil, ja samal ajal vimalus minna, kakskmmend korda pevas, vimalus pseda vlja sgisudude ahenevast ringist...

Mampsel ning pampsel. Astume raudteeliipreid pidi, poolteist-poolteist sammuga Elva poole, kuhu juame tund prast keskpeva. Meid ei sunni rbastelt krvale astuma kski rong, ja ammugi mitte reisirong, viimaseid liigub Kersti Merilaasi Peedu-aegadega vrreldes pevas kahekmne asemel vaid kaheksa.
Prast Elvat kname raudteelt metsa vahele.
Piimamees rkis, et Valgutast korjati pagasnikutis kaseriisikaid, nii teab meile rkida Elvi Taba, keda kohtame tassimas pangetit kitsemampleid. Aitame Elvil saaki kodu poole vedada, korjatud seeni plaanib Elvi pannil rasva sees, ilma kupatamata praadida.
See seen on kitsemampsel, tleb Elvi meid lahkuminekul tnades.
Tegelikult on ta pampsel, mina kutsun teda mampsliks.
Elva taga prdume Tartu maratoni rajale, mille jljes kavatseme lbida 15 kilomeetrit Palule. Raja finiipaigas valmistutakse paar peva hiljem startivaks rattaralliks.
Pakun Ingmarile ideed, et kigi nende miljonite Elva mndide vahel tehtud paaristugete ja pedaalilkide jud viks olla ka osalt raja pinda akumuleerunud ning meidki rutem edasi kanda.
Kaugemalt kostab ridamisi pssilaske. Kas testi juba pdrajaht? Meenutame, et aasta tagasi olime samal ajal oma kndimisjrjega Lahemaal Valgeje res ja seal kuulsime samasugust pmmutamist.
Paugud kostavad ilmselt siiski Elva lasketiirust.

Tooraboora tusudel. letame sel retkepeval juba kolmandat korda Elva je. Jutustan sbrale, kuidas samas silla juures poja Johannesega ujumas sai kidud. Sel peval meist ujujaid siiski pole, Ingmar pildistab vesijooksikute varje. Ilus vananaistesuvi tttab palju kiiremini, kui meie talle jrele juame, kahe tunniga saame edasi vaid viis kilomeetrit, letame Tooraboora med.
Kui USA sdurid Afganistani lksid, hakkas Tartu legendaarne tervisesuusataja Peeter Loog Tartu maratoni finishieelseid tuse kutsuma Tooraboora mgedeks.
Nagu ameeriklased toona pidid tegema viimase pingutuse, et alistada Torabora mgedesse peitunud Talibani vitlejad, nii peab maratonisitja finiisse judmiseks lpupingutuse tegema Elva Tooraboora mgedel. Kena nimi ongi mgedele rahvasuus klge jnud.
Mnda soist kohta lbides, kus pilliroog le pea kasvab, nib uskumatu, et samast tuhanded suusatajad talvel lbi liuglevad.
Suusatajad ilmuvad oma vrviliste tuttmtsidega rajale aastaringi sees korraks, nagu mned metsalilled, nagu pajuvaak vi silmarohi. Kigil on oma aeg, kirjutan pevikusse.

Ta nimi on Hellen Urme. See on ks hiljaks jnud peoline, tleb Ingmar. Ta ei rgi mitte klavaheteel pllesaba npus ttanud ttarlapsest, sellist me ei ninudki, vaid dalalillest, keda kohtame vpsikus enne Hellenurme-Pidla tee letamist.
Fred Jssi on dalalille kohta nii elnud: hiline peoline, hiline itseja.
Kujutad ette! Kui lill vib olla hiline peoline, siis Hellenurme viks vabalt olla Hellen Urme, kas kujutad ette Hellen Urmet! rgin Ingmarile oma mtetest, sellistest, mis tulevad phe, kui ollakse juba kndimisest veidi vsinud.
Dli-dli-dli-dli! vastab Hellenurme meile nmmelokese pehme ja nukraklalise lauluga. Tule-tule-tule-tule!
Esimest korda elus kuulen tema sdamephja ulatuvat hlt. Justkui oleks ingel vi vanaema vaim hdnud.
Nmmelokene istub traadil ja lendab sealt ra. Meie ka, korraks seisatame ja lheme jlle. Muudkui tuleme ja lheme.
Mets Hellenurme ja Palu vahel uhkab htujahedust vastu. Kell 19.22 juame taas Elva jele neljandat ja viimast korda selle retke jooksul. Kustutame janu je veega, kuulame je vulinat ja noorte pasknride hli. htu jaheneb, tusmas on udu.
Ingmar tleb, et tunneb lapseplvelhna kuuseriisikate lhna metsa all. Sber paneb ette, et viksime korjata kuuseriisikaid ja lisada need htusele makaroniroale.
Naabrimees Arvo sidutab meid Palu bussipeatusest tagasi Peedule. Nii lpeb esimene pev.

Unenolaskumised.Jrgmisel hommikul loeme Palul eelmise peva sammud kokku, Ingmaril kogunes neid huvitav arv 29 999 ja Juhanil 25 789. Kllap pikas Ingmar pildiotsinguil ksjagu teelt krvale. Dagmari (Juhani auto) spidomeeter nitas Peedu ja Palu vahekauguseks maanteed pidi 22 kilomeetrit.
Jtame maratonirajaga hvasti, tuseme Otep krgustikule Arula teed pidi. Selgitan Ingmarile, et talvel on suusarajal sel ligul nii ilusad langused, et kutsun neid unenolaskumisteks.
Seevastu neljakilomeetrine jalgsitus Arula suunal paneb meid teekraavi istuma ja glkoositropsi avama.
Leiame teeservast ajaloomlestise, Arula ja Palupera valdade seenior-piiriposti. Olen Arula teed vhemalt poolsada korda autoga sitnud, kuid mitte kunagi vana kiviposti mrganud. Vaat millised on jalgsirndamise eelised! Tsi, post peidab end noore mnni varju.
Arula ristilt likame krvale, klavaheteele. Tuttavad Kriku-lhedasest Lkardi klast on lubanud meile lunaks pannkooke kpsetada. On kena knkaid pidi minek, mda justkui Taluperenaise ajakirjapiltidelt maha astunud plistest taludest, kus kartulivtjad peavad parajasti lunavahet.
Lkardil pannakse meie saabudes pann naerma. Istume ning mrime valmivatele kookidele paksult mett. Khud on thjad.
Munad on naabri-Antsu, piim poest, lehmad ms Ants maha, rgib meie koogivalmistaja Juta. Munad on hsti kollased, Antsu kanad aga pruunid, mni hallikas on sees.
Tname, lahkume Lkardilt Kriku suunas. Peagi satume otsekui teise maailma. Jrve rest kostub bassidest tiinet tmpsu, neme mugavaid, moodsatest materjalidest maju, aimame inimesi neis majades laupeva prastlunat pidamas.
Milline jrsk leminek! Kilomeeter hel pool krutab talupere veel kartulivagude vahel. Perenaine kamandab, korv kes, talgulisi tle ja kilomeeter teisel pool harrastab jukam rahvas kepikndi, koeraga jalutamist.

Rohkem kui Rootsi kuningas. Kriku spordikla jb seljataha. Kiirustame asfaldilt kruusateele.
Jme silmitsema pasknri, kes istub tammepuu oksal, tru noka vahel. Nagu pilt mu petaja Viktor Masingu raamatust Sinasprus tammega.
Pasknr valmistub talveks, kavatseb tru maha peita, kllap unustab prast aga ra, kuhu ta selle tpselt pani.
ks pasknr on Eestis rohkem tammesid klvanud kui kik Rootsi kuningad kokku. Kirjutan need Ingmari ajaloolised snad les.
Oleme kinud raudteel, maanteel, metsateel, nd kime Kekkose rajal, nimetatud suusasbrast Soome presidendi jrgi. Sport nutrition energy gel, (maasikamaitseline) energy booster selliste kirjadega thjakspigistatud pakendeid vedeleb tee peal. Ingmar tleb, et pole kuskil mujal Eestis srast rmpsu ninud.
Meie tee hargneb Kekkose rajalt krvale. Kui palju on nneks Eestis veel viidastamata rohelisi koridore!
Mustamtsa talu tagant leiame kuklase pesa. Kuklased on kuidagi ktte saanud terve trobikonna herilasi ning vinnavad neid pesa klge mda les.
Herilased lksid sinna pessa vibolla midagi lolli peaga otsima, pakub Ingmar.
Helistan kuklaste heale tundjale Ants- Johannes Martinile. Ei usu, et herilased ise kuklase pessa lendasid, kuulen vastuseks. Herilased on kuklaste maiuspalad. Pigem juhtus see nii, et herilased, kustuva elujuga tlised ja isased kisid toitumas kuldvitsal, mis sisaldab alkoholile sarnase toimega aineid, ja jid prast ite peale magama. Ning siis ei olnud enam kuklaste eest psu.

Kuldvitste meres. Harime lhistel satume esimest korda kogu oma retke jooksul pikemalt sammuma vales suunas viivale teele. Ingmar mrkab nneks mdaminekut peagi. Pike paistab valest suunast, tleb ta. Paarikilomeetrine ring.
Vea kiiremaks gvendamiseks paneme le pllu ja saame sokkide sisse takjanelad. Vsinud mehed ei jaksa ka kohe kummardada, et neid vlja noppida. Teen seda alles Vikese Emaje lemjooksul asuva Mrdi veski juures.
Ingmar juba jookseb paisult langeva veekardina taha ning siis jge mda alla, vaata, et meetriste sammudega, pildistama jumalikus loojangus helkivaid kive.
Prast sda pandi see veski elektrijaamana tle, andis energiat Phajrve sanatooriumile, selgitab veski juures toimetav lo Mee.
Pildid tehtud, tttame edasi, eesmrgiks enne pimedat juda Otep- Sangaste maanteele. htu pakub ha sgavamaid vrve ja aistinguid.
Kas teate, kuidas lhnavad septembrihtul kuldvitsad? Joovastavalt. Neid on tis terve metipp. Meie ei tohi jda isaherilaste kombel kuldvitsaitele tukkuma. Peame tusma, liikuma edasi, Sangaste maanteele. Sealt, Kalevi bussipeatusest toimetavad lahked Otep daamid meid tagasi Palule. Nii lpeb teine pev.

Laskume Urvaste orgu. Kolmanda peva hommikul heidame Kalevi bussipeatuses pilgu sammumtjatele: Ingmaril 62 055, Juhanil 57 104 sammu. On phapev, likustnupha, kell pool kaksteist hakkame Kuldre suunas astuma. Mdume Mardi saaristikust.
See on kindlasti vriselupaik, hindab Ingmar. Saar on kuulutatud tuleva aasta puuks, aga kui vhe leidub Eestis saaristikke!
Kohtame pldude vahel ka ksikute vimsate kuuskede rhma, nagu Jrvamaal. Sealsed legendid rkisid: taolised kuuserhmad on tlli pranud pulmalised.
letame Valgamaa ja Vrumaa piiri, juame oma selle retke viimasesse maakonda. Tuseme 120 meetri krguse Mustme otsa, vaatame sealt pilve piirilt alla orgu, uduselt helkivale Restu- Madisss jrvele. Otmp korgustik lps rq Urvast orgo, kirjutab raamat Vromaa kodulugu.
Eesti esimene piimahistu asus Restul, mainib Ingmar. histut enam pole, neme siiski ht lehma jrve kaldal rohtu smas.
Kiil tahab maha laotatud kaardilehele maanduda, kuid vist pelgab natuke meid. Vtame aja maha, laseme kiilil endiga harjuda, rgime juttu. Rgin Ingmarile, kuidas mu vanaema ostis klapoest lehmadele korraga kmme-kaksteist ptsi vormileiba, seda anti niisama ja segati veega. Otsustame Restu lehmale rmsa llatuse valmistada, talle phapeva puhul leiba anda. Laskume orgu.

Kolme pevaga 90 000 sammu. Kell kolm prastlunal klastame Kuldre poodi.
Einestame Kuldre kooli juures mnguvljakul. Meie mber tiirleb salk poisse, kui tihasesalk. Igaks saab he Looduse numbri.
Juame avaratele pllumajandusmaastikele: kuivendatud alad, kalakasvatused. Koska tiikidel pildistab Ingmar hbehaigruid ja kormorane.
Vromaa kodulugu mrgib, et Antsla kalatiikide ajalugu (ja htlasi Eesti kalakasvatuse ajalugu) ulatub 19. sajandi lppu, mil misahrra hakkas hrnast ja karpe kasvatama, et neid Peterburi turu ple vi Riia sgimajja viia.
Imetleme endise Linda kolhoosi hiiglaslikku keskust Kobelas. See hoone ei seisa nneks ilma lesandeta, seal ttavat kultuurimaja, klubi.
Pris htu eel saabume lunapoolsesse Eesti vikelinna, Antslasse. Hingame sisse aedadest hkuvat idlli.
Noor naine tumeda auto roolis keerab krvalteelt Antsla peatnavale, kummid rebivad kruusa. See hl tundub pisut naljakas ning mttetu prast kolme peva jooksul suuremas vi viksemas vaikuses astutud samme (Ingmaril 90 858, Juhanil 85 319).
Kell 19.30 astume koolibussi, mille Antsla bioloogiapetaja Halja Haljasorg (aith!) meile linna piirile jrele saatis.



Juhani Pttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet