Mis on (ei ole) looduses nähtav. Mööda imetajate, lindude, roomajate ja putukate jälgi.
Miroslav Bouchner
Pildid joonistas Pavel Prochazka
Eestikeelset väljaannet täiendasid Mati Kaal ja Sándor Stern
Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1999, 119 lk

Minu tööruumi riiulitel on päris palju loodusraamatuid. Nii mõneski viimastel aastatel ostetud uues aimeraamatus on tulnud pettuda, asjatundmatu tõlke tõttu lugedes pahaselt muiata. Sellest Miroslav Bouchneri raamatust sai kohe minu lemmik, mida sageli kätte võtan.
Suur formaat, kõvad kaaned. Nauditavalt tõetruud värvilised joonistused. Loomad, linnud ja putukad on kujutatud nende igapäevatoimingute juures: toitumas, poegi hooldamas, keha harimas. Rikkalik ja nõtke keelekasutus (saksa keelest tõlkinud Virve Kaal).
Mitte igas raamatus ei kohta ilusaid eestikeelseid paralleelnimesid: mõtus, susi, kaber, udras. Mõnusaks teeb lugemise teabe esitusviisi selgus, loogilisus ja kujundlik keel. Tabavad pealkirjad – “piduriga käpakesed”, “vastne vahutordis”, “sügisene soiguja”, “elavad pulgakesed” – kutsuvad lugema.
Raamat algab sisukorra ja selgete juhistega – kuidas jälgi lugeda. Värvitriibu järgi lehe ülaservas on võimalik kiiresti leida elupaigad. Huvitava eluka aitab kergesti leida raamatu lõpus olev eesti- ja ladinakeelsete nimetuste register. Loomade ja lindude kohta on esitatud korrektne info suuruse, eluea ja leviku kohta. Esimestena tutvustatakse igaühele uurimiseks jõukohaseid kassi ja koera jälgi.
Selgitustest leiame kasutatud sümbolid, värvilised jäljeread aitavad aru saada, mil moel loom liikus. Piltidelt saab teavet söögiobjektide, ekskrementide või räppetompude, pesade-urgude, sulgede ja sabade kohta.
Kõik on esitatud ladusalt ja tabavalt – “kekutis ja moenarr kärp”, “teo keel meenutab juurviljariivi” –, minetamata tegelikkust.
Raamatust saab teada, kuidas hoolitseb oma järglase eest röövikuhunt; et ämblikuvõrk koosneb kuni viiest erinevat tüüpi kiust; kui pikk on roherähni keel; kuidas eristada orava ja kaelushiire näritud käbi ja palju muud põnevat.
Õpetatakse märkama ja aru saama elusolendite poolt jäetud jälgi ning neid lugema, jätmata kõrvale suremist kui elu osa. Selle juurest on kerge edasi minna keerukamate määrajate ja põhjalike liigikirjeldustega raamatute juurde. Loetu aitab loodusretkel tähele panna kaaslasi, kes meid ehk kuskilt piidlevad, aga keda me ennast ei näe.
Mitmekihiline raamat sobib uudishimulikule lapsele, õpetajale ja inimesele, kes tahab omandada täiuslikumat nägemisoskust.