Kõrvukräts ehk leinakull on oma hüüdnime ära teeninud õigusega, sest ta tegutseb tõesti pimeduses. Eestis veedab kõrvukräts aastast vähemalt üheksa kuud. Kui teised meil elavad kakuliigid talvituvad pesitsuskoha läheduses, siis rätsud on rändlinnud, kes saabuvad meile märtsis ja lõunasse lahkuvad novembris.
Saabudes kevadel alustavad kõrvukrätsud õhtuti korduvaid, teistest kakuhäälitsustest veidi heledamaid huigatusi. Väliselt tunneb kõrvukrätsu ära tema suliskõrvade järgi, mis on ärevilolekus linnul püstised.
Alustasin kõrvukrätsude poegade vaatlust ja nende pildistamist juunikuu algul, kui nad olid alles pesas ja piiksusid heledalt. Kuna pojad olid veel noored ja usaldavad, siis pakkusid väikesed karvapallid tõelist etendust. Räägingi nüüd oma kogemusest kõrvukrätsude jälgimisel.

Kõrvukrätsude lapsepõlv. Kõrvukräts oli munenud minu vanaisa naabri aeda vanasse varesepessa munad, mida ta oli haudunud paar kuud väga hoolikalt. Pesa oli tehtud väikesesse kuusikusse, kõige pikema kuuse võrasse.
Kõrvukrätsude pojad koorusid mai keskpaiku, siis hakkas kuulduma pesast häälitsusi.
Kui hakkasin kõrvukrätsude poegi vaatlema, olid nad pesas kahekesi ja kriiksusid vahetpidamata – küllap neil oli kõht tühi.
Õhtupoole hakkasid vanalinnud poegadele toitu tooma. Umbes kella seitsme paiku, kui päikese intensiivsus enam nii suur ei olnud, tõi räts poegadele ühe hiire või väiksema roti. Õhtu jooksul käisid rätsuvanemad poegi toitmas neli kuni seitse korda.
Poegade vanemaks saades kahanes toitmisarv. Pojad kasvasid ja kosusid jõudsalt. Iga kord, kui neid vaatamas käisin, olid nad pea alati paar oksa kõrgemale hüpanud. Ikka selleks, et kaugemale ja rohkem näha – elu ümberringi ju nii põnev.
Rätsupojad püsivad pesas ligikaudu ühe kuu ning ronivad pesast välja juba paar nädalat enne lennuvõimeliseks saamist.
Saabus üks vanematest, siis oli näha ja kuulda, kuidas pojad läksid elevile ning kriiskasid valjemini kui muidu. Kuna pojad muutusid kasvades liikuvamaks ja hakkasid pidevalt oma asukohta vahetama, siis teatasid häälitsused vanematele, kus nad asuvad, et toit ikka õigesse kohta jõuaks.

Oksal nagu krõllid. Juulis, kui kõrvukrätsu pojad olid juba natukene suuremad, hüppasid nad pesapuul, hiljem ka lähedastel puudel oksalt oksale. Soojadel päevadel istusid nad nagu krõllid puu alumistel okstel, sest seal oli varju.
Õhtupoolikul, ilma jahenedes, hüpati ülemistele okstele ja sätiti end õhtupäikese kiirtesse soojendama. Üks poegadest oli natukene turskem ja ka kasvult suurem, teine aga oli peenem ja väiksem.
Kasvu ja pikkuse erinevus tuleneb sellest, et kõrvukrätsud asuvad kohe pärast esimese muna munemist hauduma ning see toobki poegade arenemisse nihke sisse. Kui pojad ükskord õhtupoole kõrvuti istusid, siis isegi nende häälitsused olid erinevad.
Kõrvukrätsud on lihatoidulised: söövad hiiri ja väiksemaid linde. Roaks lähevad ka nahkhiired. Suurema saagi korral pead ära ei sööda, vaid visatakse see maha.
Hiired pistetakse kinni koos luude ja karvadega ning mõne aja pärast oksendatakse räppetomp välja. Kui pojad läksid teiste puude peale uudistama, siis lõpuks oli kogu kuuskede alune räppetompusid täis.
Veel panin tähele üht huvitavat asja – saabus vanalind söögiga, läksid teisedki ümberkaudsed linnud (hallrästad, pääsukesed ja metsvindid) väga elevile, käratsesid ärritunult ja tiirutasid muudkui rätsu ümber. Tiivulised naabrid üritasid rätsu koguni rünnata. Värvulised ei tee rätsudele häda, kuid suuremad kakulised ja kullilised võivad olla ohtlikud.

Hoolivamad kui inimesed. Kõrvukrätsude jälgimine pani mind mõtlema, et küll peab rätsuvanemal olema palju jõudu ja tahtmist, et kõigi raskuste kiuste kasvatada üles terved järglased.
Rätsuvanematel tuli korduvalt leppida sellega, et neid peletati hallrästaste ja teiste naabrite poolt poegade juurest minema ning rahul olla asjaoluga, kui naabrimees trimmerdas pesapuu lähedal muru.
Kui häirijaid ei olnud, veetis rätsuvanem meelsasti poegade seltsis aega. Uskumatu, et mõnel linnul on enam enesekindlust, julgust ja hoolivust kui teinekord inimestel.

Kõrvukräts ( Asio otus)
• Sale, varesesuurune, suliskõr vadega, oranzhisilmne kakk.
• Pikkus: 35–38 sentimeetrit.
• Kaal: 240–400 grammi.
• Pesa teeb meelsasti vareste ja harakate pessa, harvem kulliliste pessa. Muneb kolm kuni viis valget muna.
• Elupaigaks põldudevahelised metsatukad, toitub avamaastikel.
• Toiduks on pisiimetajad (hiired, rotid, mutid, nahkhiired) ja väiksemad värvulised.
• Arvukus kõigub aastati, Eestis 1000–1500 haudepaari.