6/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Loopealne Eesti rahvusmaastik

Liikusime just nagu keskmise laiusega asfaltteel. Teekate nis veidi kulunud ja konarlik, kuid muidu korralik. Tpsemini vaadates koosnes teepind laiadest hallidest paeplaatidest, mis pikese kes vastu kiiskasid.


Hendrik Relve
Suure Alvari sdames. Nii iidsel teel polnud ma elus eales liikunud. See pidi ju olema tublisti le neljasaja miljoni aasta vana. rgse mere kivistunud phi. Tpsemalt seletades, tee oli siia tekitatud nii, et huke mullakiht, mis paeplatood kattis, oli loendamatute jalapaaride poolt sajandite eest olematuks tambitud. See juhtus 17. sajandil, siis, kui seni asustamata eriti viljatusse landi saare osasse hakati rajama Drstorpi kla.

Tol ajal oli landi saar nii lerahvastatud, et pti asustada iga viimsetki saare nurka. Tee, mida mda kulgesime, oli olnud ksildase kla thtsaimaks hendajaks muu maailmaga ligi kaks sajandit. Siis vannuti alla. Viimane klaelanik lahkus klast 19. sajandil.
Prast mnekilomeetrist rnnakut olime Drstorpis kohal. Meie ees valendas kivivallide ja -mride rgastik. Osalt tahutud, osalt tahumata paelahmakatest oli siin kunagi mrti kasutamata les laotud hulk eluhooneid, lautu, aitu ja kiviaedu. Eluasemeid oli olnud mitukmmend.

Peaaegu surmavaikus.Hoonete puidust osad olid hvinud ja silinud vaid pleekinud paekivist hoonete skeletid. Seadsime end kla varemete juurde kadakapsaste vahele majale.
< Kuigi oli sume pikeseline augustihtu, valitses mbruses peaaegu surmavaikus. Linnuhltest kuuldus vaid psukese sutsumisi ja kiivitaja hikeid. Kuigi tuult peaaegu polnudki, vihisesid kadakaokstes ajuti tuuleiilid.
mberringi laius silmapiirini lage, ilma hegi metsatukata maastik. Kujutlesin, kui kaitsetu vis tunduda siin Drstorpi klaelanikele olemine sgismarude vi talvetuiskude ajal! Selles troostitus mbruses katsuti hambad ristis plvkondade kaupa jonnakalt hakkama saada. Aga kidurad ja puased pllulapid ning karjamaad ei suutnud klarahvast ja nende kariloomi viimaks ikkagi ra toita
Meie pevil hinnatakse Suurt Alvarit, mille sdames Drstorp asub, heks maailma thelepanuvrsemaks looduse harulduseks. Selle Rootsis landi saarel asuva alvari lbimt on kmneid kilomeetreid. Suur Alvar on omataoliste seas maailma suurim. Iseraliku elukooslusena peetakse teda nii vrtuslikuks, et on vetud alates 2000. aastast UNESCO maailmaprandi nimekirja.

Arukla loopealne minu lapseplve mngumaa. Tegelikult tundus maailmakuulus Suur Alvar mulle ka omamoodi koduselt tuttavana. Minu lapseplvekodu asub Harjumaal Arukla kandis. Otse vanaema talu klje all laius seal pllu ja metsa vahel avar kadakane niit, mida klarahvas nimetas loopealseks. Kisime seal pngerjatena alatihti hulkumas. Niidul peeti kolhoosi lambakarja. Suur lambakari tekitas vheke hirmu, kuid pakkus teisalt pnevust.
Lambakarjusel oli palju judeaega ja temaga oli vahva juttu heietada. Kadakapsaste vahel kasvas muulukaid. Need marjad olid metsmaasikate moodi, aga ometi teistsugused. Marjad olid suuremad, kahvatumat tooni ja maitsesid vhem hapud. Pidasime neid maigult kindlalt metsmaasikatest etemaks. Vib-olla seeprast, et nad olid haruldasemad. Metsmaasikaid sai noppida metsadest kikjalt, kuid muulukaid leidus vaid loopealsel.
Nd tean, et muulukas on vaid ks taimeharuldustest, keda mujal peale loopealsete ei kasva. Loopealne on haruldaste taimeliikide poolest erakordselt rikas. Ka muu elustik on alvaritel eriline: Eesti loopealsetel kasvab niteks kmneid samblikuliike, keda meil mujal liharva leida.

Rohutirts nimega kristaja. Isegi putukad on siin erilised. Niteks rohutirts, kelle nimeks kristaja. Kristajat on rohu sees ige raske mrgata. Vrvilt on ta samasugune pruunikas kui kuivanud rohukrred.
Kui talle aga liiga lhedale minna, teeb ta hiigelpika hppe. Hpe polegi pris hpe, vaid on osaliselt lend.
hku tustes sirutab kristaja vlja tagatiivad. Need on erkpunast vrvi. Nii muutub muidu luitunud tooni putukas ootamatult silmatorkavalt vrviliseks.
Lennu ajal tiibadega vehkides laseb ta kuuldavale otse krvulukustavat sirinat. Siit ongi ta nimeks saanud kristaja. Kui kristaja uuesti rohu sisse kaob, sulandub ta seal oma tooniga taas peaaegu nhtamatuks.

Vaid meil ja Rootsis. Taimede kasvukohana sarnaneb loopealne osalt stepiga, osalt tundraga. Arukla loopealne on ks paljudest loopealsetest, mida Eesti phja- ja lneosas leida.
Loopealsed levivad seal, kus maapues on varjul lubjakivi ehk paas ning seda katab huke, vaevalt kmblasgavune mullakiht. Tihti asuvad nad mere, paeastangute lhistel. Samamoodi, sageli mere lhistel, on alvarid levinud Rootsi poolel.
Mlemal maal on nad seotud htse lubjakivist koosneva suurejoonelise Phja- Euroopa pinnavormiga, Balti astanguga. (Balti astangust ja pankrannikust oli juttu ajakirjas Loodus nr 3, 2005.)
Eesti loopealsed ja Rootsi alvarid on loodusteaduslikust seisukohast tpselt samad asjad. Nad kannavad vaid Lnemere vastaskallastel erinevaid nimesid.
Rootsis ja Eestis leidub neid thelepanuvrsel mral, mujal maailmas selliseid peaaegu polegi. Thelepanuvrsel mral vaid Phja-Ameerikas, umbes seal, kus asub Niagara juga, ning vga vikesel alal ka Venemaal Peterburi lhistel.

Pike krvetab halastamatult. Miks on loopealsed thtsaimaks kasvupaigaks nii paljudele haruldastele taimeliikidele? Sest seal valitsevad vga erilised kasvutingimused. hest kljest on loopealse muld hsti viljakas ja pakuks nagu seetttu taimedele suurepraseid kasvamisvimalusi. Teisest kljest on mullakiht vga huke ning selle all asub sageli lausaliselt paekivi. Paekivi kindlustab kll krge lubjarohkuse mullas, mis taimede kasvu soodustab, kuid teisalt jllegi muudab kasvutingimused aastaringselt rmuslikult heitlikeks.
Niteks suudab hukene mullakiht kevadel endasse talletada ige vhe niiskusvarusid. Suve keskpaigaks, kui pike mitu kuud lagedat loopealset halastamatult krvetab, kuivab muld nii lbi, et suur osa taimedest enam kasvada ei suuda.
Rohi koltub siis sageli nagu sgisel ning taimestiku kasvus tekib suvine paus. Sgisepoole, vihmade rohkenedes, muutub loopealne taas haljaks. Samasugune suvine taimestiku puhkepaus on iseloomulik Eestist kaugele luna poole jvale loodusvndile stepile. Niisiis meenutavad loopealsed veidi steppe. See on ks olulisi phjusi, miks tunnevad end loopealsetel hsti mitmed taimeliigid, kelle priskodu steppides. Sellised meil muidu haruldased liigid on niteks kaljupuju, aas-hundihammas, harilik keelikurohi.

Midagi kordumatut. Kui saabub talv, juhtub loopealsel tihti nii, et mullakiht klmub pakasega phjani lbi. Sulailmadega sulab muld aga taas les. Korduv jtumine ja sulamine paneb loomulla liikuma. Liikuv muld rebib katki taimede juuri. Umbes samasugune mulla lbiklmumine ja lessulamine toimub Eestist ligi tuhat kilomeetrit phja pool. Seal laiub tundra, kus hukese mullakihi all ei lasu kll mitte kivipinnas, vaid kivikva igikelts.
Tundraga vga sarnased karmid kasvutingimused valitsevad ka krgmgedes. Seetttu on loomulik, et loopealsetel leidub taimeliike, kelle peamiseks koduks on kas tundrad vi krgmed. Niisugused taimeharuldused on meie loopealsetel niteks mgi-kadakkaer, alpi nurmikas, mgimaran. Need taimeliigid on Eestis jnukliigid jaja-jrgsest ajast, st ajast, mil Eestiski laiusid tundrad.
Niisiis on loopealne osalt kui stepp ja osalt kui tundra. Aga tegelikult on ta veel midagi kolmandat, midagi kordumatut. Ning just seetttu erilist vrtustamist vriv taimede kasvupaik.

Muistse pllunduse hll. Enamik meie loopealseid ei ole mitte alati olnud puudest lagedad. Tuhandeid aastaid tagasi, kui meie esiisad elatusid kttimisest ja kalastamisest, olid samad paigad kaetud hreda metsaga. Peamisteks puuliikideks olid arvatavasti kuusk ja tamm. Ent kui inimesed hakkasid rajama esimesi plde, sobisid selleks kige paremini just need paigad. Miks? Sest hreda metsaga maad oli kerge plluks muuta.
Pealegi oli loomuld viljakas ning algeliste pllutriistadega sai parimat saaki. hed vanimad pllud, mille jnuseid arheoloogid Eesti aladel on tuvastanud, asuvad Harjumaal, Saha-Lool. Nende vanuseks on umbes 3000 aastat. Seda, et tegemist on testi muinaspldudega, reedavad vljakaevamistel ilmsiks tulnud kividest kokkukuhjatud kolme kuni viie meetri laiused ja mnekmne sentimeetri krgused pllupeenrad.
Seal, kus sai pidada pldu, oli igapevane leib kindlustatud. Sinna sai hakata kujunema ka psiasustus. Meie esimeste pldurite eluasemetest pole silinud suurt midagi. Hooned olid ju tavaliselt ehitatud puidust ning puit hvis hiljem enamasti jljetult. Seevastu osa asulate naabrusesse rajatud kalmistutest silivad tnaseni. Sest kalmuknkad rajati kivist.

Kalmuknkad loopealsel. Eesti ajaloo vanimaid kivikalmeid nimetatakse kivikirstkalmeteks. Nimi tuleb sellest, et kalme keskele laoti paeplaatidest kirst, kuhu sisse koolnu pandi. Kirstu kaaneks said samuti paelahmakad.
Kirstu mber ja peale kuhjati hulga viksemaid kive, nii et kokku tekkis mitme meetri laiune srjas lameda kujuga paekuhjatis. Selliseid kalmuknkaid, millest osa on arheoloogide poolt ka lahti kaevatud, neb eriti ohtralt niteks Harjumaal Muuksi loopealsel.
Kes Muuksi Hundikangrutel, nagu paika nimetatakse, ringi on kolanud, teab, et praegu me seal plde ei ne. Nii nagu loopealsetel mujalgi Eestis ja Rootsis, kurnati rnad loomullad algelise pllupidamisega tihti tielikult vlja.
Kui nad enam plluks ei klvanud, hakati samu paiku tarvitama karjamaadena. Enamik loopealseid olidki viimastel sajanditel kasutusel karjamaadena.
Pudulojused, eriti lambad, hoidsid lookarjamaid parajas tasakaalus: ei nksinud rohttaimi sootuks ra, vaid jtsid neist alati ka midagi alles; ei lasknud kadakatel liigselt vohama hakata, vaid pgasid neid parajal mral, nagu hoolsad krnerid. Krbib ju lammas kadakatel vaid viimaste aastate pehmemaid vrseid, andes psastele kena korraprase kuju. Nii silis loopealsel kadakate vahel nii pikeselisi vlusid kui ka varjulisi nurki. Taimeliikide jaoks leidus suures valikus erinevaid kasvukohti ja kogu elustiku liigirikkus psis seeprast htlaselt mitmekesisena.

Tuleb karjatada ja harvendada. Prast Teist maailmasda hakkas loopealsete kasutamine karjamaadena vajuma unarusse. Mrksa rammusama rohuga karjamaid jtkus kahanenud klakarjade jaoks kllaga mujalgi. Kadakad hakkasid tormiliselt vohama ja paljud lookadarikud muutusid mne aastakmnega lbimatuteks okkalisteks padrikuteks. Vaheldusrikaste loopealsete hulk vhenes kiiresti.
Kui niteks 1930. aastal hinnati kigi Eesti loopealsete kogupindalaks 40 000 hektarit, siis 1980. aastal oli neid jrel 16 000 hektarit. Viimase prandkoosluste kaitse hingu tehtud uurimuse jrgi on aga ndseks endise ilmega loopealseid silinud vaid mni tuhat hektarit.
Loopealsete phjalikum loodusteaduslik ja kultuurilooline uurimine on esile nihutanud nende uudsed vrtused. Nagu puisniite (neist oli juttu ajakirjas Loodus nr 3, 2006), hindame praegu loopealseid kigepealt kui erilist elukooslust ja prandmaastikku. Loopealseid on vaja kaitsta.
Kuid nii nagu inimese ja looduse histegevuses sndinud puisniitudegi puhul, tuleb loopealsete kaitsmiseks need mitte omapi jtta, vaid jtkata mdukat inimtegevust. Parim viis selleks on jtkata loomade karjatamist ning aeg-ajalt kadakate harvendamist.

Hall lammas, kiviaed ja paekivi. Olen vahel melnud, milline peaks olema vrv, mis kige tpsemini loopealse olemust iseloomustaks. Pakuksin selleks tooniks halli. Halli vammusega on lambakarjad, kes rohtu nksides ja kadakaid pgades loopealsete psimise eest hoolt kannavad. Hallid on ka kiviaiad ja muud kiviehitised, mida inimked loopealsetele aegade jooksul on rajanud. Isegi kivikirstud, kuhu meie esivanemad tuhandeid aastaid tagasi oma lahkunuid jtsid, olid sama vrvi. Hall kivi, mida loopealsel alati leidub, kannab nime paekivi. Seesama paekivi on ka peamine loopealse taimekoosluse kujundaja. Ise kll enamasti hukese mullakihi all varjul, on see hall kivi nii vi teisiti thtsaim phjus, miks looniit sageli nii ite- ja vrvirohke vlja neb.
Eestlane valis paekivi oma rahvuskiviks. Kas viks nd edasi arutledes vlja pakkuda rahvuskivi krvale eesti rahvusmaastiku?
Milline oleks see maastik Eestis, mis kige kujukamalt iseloomustaks kodumaa palet? Kllap viks meil rahvusmaastikke olla lausa mitu. Kui siiski valida vaid ks, kas ei viks see olla loopealne? Eestile igiomane, kuid muu maailma jaoks pris ennengematu vlimuse ja olemusega paik, mis sndinud inimese ja looduse pikaajalisest ksikes toimimisest.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet