Jutustus Roald Amundsenist
Czeslaw Centkiewicz ja Alina Centkiewicz
Poola keelest tõlkinud Aarand-Mihkel Raud
Eesti Raamat, 1994
264 lk

Mulle on alati meeldinud lugeda raamatuid sarjast “Maailm ja mõnda”, kust saab teavet erinevate maailmapaikade, loodusnähtuste ja inimeste kohta. Amundseni-raamat ei ole küll selles sarjas ilmunud, kuid oma olemuselt kuulub ta kindlasti sinna.
Lugesin selle kohe läbi, kui ta ilmus. Tähtsamad faktid on siiani meeles: Amundsen sõitis esimesena Atlandi ookeanist piki Kanada rannikut läbi Loodeväila Vaiksesse ookeani ja oli esimene inimene, kes jõudis lõunanabale. Nüüd, hulk aastaid hiljem, kui oma uues elukohas raamatuid riiulisse sorteerisin, sattus see raamat mulle jälle pihku. Lappasin seda natuke ja tõstsin oma öökapile. Mõne õhtuga lugesin raamatu uuesti suure huviga läbi.
Kogesin järjekordselt, et head raamatut võib mitu korda lugeda. Nüüd ei otsinud ma enam seda põnevust, mis esmakordsel lugemisel mind haaras. Enam huvitasid Amundseni isikuomadused – kui igakülgne ja ennastunustav ta oli oma ekspeditsioone ette valmistades; kui visa ja sihikindel juba lapsena oma eesmärgi poole pürgides; millise põhjalikkusega valmistus igaks uueks ekspeditsiooniks.
Amundsen ei jätnud kunagi midagi saatuse hoolde, vaid oli alati valmis ka kõige mustemaks stsenaariumiks. Oli temalgi ekspeditsioonide ajal ülikriitilisi momente, kuid kunagi ei kaotanud ta pead ning suutis oma usu ja innustusega ka teised eesmärgi nimel pingutama panna.
Nagu suurte isiksuste puhul tihti, nii oli temagi tegelikult väga üksik. Olid head ja ustavad sõbrad, kuid puudusid kõige lähedasemad inimesed. Mere kutse oli nii tugev, et ta ei saanud teisiti, kui pidi loobuma kõigest ja kõigist, mis seda takistas.