Teadustoimetajad:
Juta Haberman, Tarmo
Timm, Anto Raukas
Eesti Loodusfoto
Tartu, 2008
472 lk
Mäletate, kuidas Juhan Liivi jutustuses külamees Rein Peipsi jääst läbi vajudes lubas kinkida kirikule kroonlühtri, kui ta järvelt eluga pääseb. Kui palju kordi on inimesed Peipsil hädas olnud! Nüüd on aga Peipsi ise oma mürgiste sinivetikaõitsengutega hädas, ja ootab abi homse päeva peale mõtlevatelt inimestelt. Ilmunud monograafia annab järve kohta kõige uuemat teaduslikku infot, aga ta annab ka argumendid keskkonnakaitsjatele.
Teadlaste graafikuid vaadates saab selgeks üks vajadus: inimestel nii siin kui ka sealpool Peipsi kallast tuleb järve reostamine lõpetada, siis võib järve tervis paraneda.
Lahendus ei saa tulla ainuüksi Eesti poolelt. Naaberriigist Venemaalt Peipsisse saabuva fosforihulga kindlaksmääramine ja vähendamine on omaette probleemiks. See teema on riikidevaheliste läbirääkimiste objekt, seisab raamatus kirjas.