Noor nastik
	Ingmar Muusikus

Olete matkanud hämaruses, pimeduses? Tasub proovida, tunnetuseskaalad võivad avarduda. Pimedus ei tohiks meile võõras olla. Võib-olla kõndis seal kunagi meie esivanem, kui ta koduks oli mitte ühepereelamu, vaid koobas.

Kottpimedus peaks kõigile isiklikult
tuttav olema ajast, kui me ei olnud veel ilmale
tulnud. Võib-olla ootab see pimedus
meid ka kunagi tagasi.

Pimedas metsas käies tasub käed ette
sirutada, siis ei kriimusta põõsastes põski,
siis ei põrka vastu puud ega vastu põtra.
Viimastki on juhtunud. Kindlam on pimedas
käia teed mööda. Mingi valguskübe
ikka teed näitab. Kui saate üle kiusatusest
valgustada rada mobiilekraaniga, võib pimedas
imeasju kogeda. Näiteks seda, et
laps teie käekõrval küsib: kuidas maailm
on loodud?
Öise matka iseärasusi
Olime seekord plaani võtnud, et ööbime
metsas lõkke ääres. Jaanipäevajärgsed
valged ööd tundusid selle plaani täideviimiseks
kõige sobivamad. Ja hilisõhtused
pilved ja varahommikused udud,
need on ju loodusfotograafi kõige ihaldatumad
palad.
Kui Nurtu-Nõlva põliselaniku Manivald
Tihkani külalislahke kodu õuel kotte
pakime, näib eelseisev matkaöö sõna otseses
mõttes lisaraskusena. Oleme kokku
leppinud, et kogu öö me siiski ei käi, vaid
ka puhkame mõne tunni. Aga kuidas puhata?
Muidugi mitte maas istudes, ütleb
ettevaatlik mees ning võtab kaasa rullmadratsi,
magamiskoti, kerge telgi, sooja
kampsuni.
Ega me öö läbi nälgida kavatse, lisab
ettenägelik mees ning võtab kaasa veepudelid, leiba, sibulat, juustu, tomateid,
kalakonservi, meepurgi ja võib-olla veel
midagi.
Kui Nurtu-Nõlval kottide võistukaalumiseks
läheb, osutub Ingmari peamiselt
fototehnikaga täidetud kott ikkagi
raskemaks. Üks veepudel peab kaalude
võrdsustamiseks kotti vahetama. Taluperemees
lisab omalt poolt heast südamest
veel pudeli kääritatud kasemahlaga.
“Sinu kott jääb ju kergemaks, kui retk
edeneb,” lohutab Ingmar.
Kohe alguses tuleb möödalask, valime
vale raja ning oleme sunnitud teed küsima,
selgub, et Noormaa talust.
Perenaine Hille Oviir suunab meie
poole kohe komplimendi. Ta nimetab
meid (võib-olla isegi luurerühma – toim)
sõdureiks. “Kus need vaenlased teil on,”
uurib ta ning meenutab, kuidas kaitseväe
üksused kord talu lähistel üle Nurtu jõe
sumpasid. Fotostatiiv võib tõesti mõne
nurga alt kuulipildujaraua moodi välja
näha. Selgub, et õige tee läheb “mõtsanuka
tagant”.
Velise vabariigis
Olete, 15-kilone seljakott seljas, teeservast
metsmaasikaid noppinud? Proovige järele,
iga maasikas tundub kui auhind.
Ja see metsmaasika lõhn! Kui saaks lõhnu
piltide kõrvale ajakirja sulatada. Maasikapildi
juurde maasikalõhna ja servadesse
veidi angervaksa, palderjani, põdrakanepi,
valge ristiku ja vanade palkmajade kesksuviseid
lõhnu. Küllap 22. sajand toobki kõigi
looduse lõhnade järgi lõhnavad ajakirjad.
Selja taha jääb Nurtu-Nõlva ning kahele
poole teed jääb vahva, tõesti nõlvaline
maastik, ees ootab Velise-Nõlva.
Velise küla tervitab meid aga hoolitsetud
aedade, tipp-topp hekkide ja kella
üheksase, kergelt šašlõkisuitsuse õhtuvaikusega.
Kadakad, hõbekuused, elupuud siledaks
pügatud muruväljakutel. Velise küla
on hinnatud Märjamaa valla kauneimaks
külaks.
Silt kesksel ehitisel ütleb: “Siin, endises
Velise kihelkonnakooli hoones, kuulutati 1905. aasta sügisel välja Velise vabariik”.
Oktoobris see vabariik loodi, 31. detsembril
jõudis kohale karistussalk ja järgnes
see, mis siiamaani meie käed rusikasse
tõmbab.
Kas sealsete meeste iseseisvusvaimu on
kandunud ka tänasesse päeva? “Isekeskis
räägime, et Vigala meestes on seda iseolemise
vaimu veel rohkem,” ütleb Velise
kandi koduloo hea tundja Jürgen Kusmin.
Jaht pilvede peale
Raplamaa jõed – Nurtu, Velise, Vigala, Kasari
– kulgevad risti meie mineku suunale.
Otsime sildu ja esialgu ka leiame neid.
Kell võib olla kümme või pool üksteist.
Pakun Ingmarile pudelit: “Soovid
vett?”
“Ma soovin pildistada,” vastab sõber.
Ta on roninud puu otsa, et paremini tabada
õhtupilvi. Need, kes silmapiiril, Velise
kiriku torni taga liiguvad, võivad ehk olla
hoopis kuhilakujulised kõrgrünkpilved
– Altocumulus castellanus (see selgus tagantjärele
pilveaabitsa uurimisel).
Pool tundi hiljem tõmbab Ingmar endale
hoopis maisema seltskonna, kena karja
lihaveiste tähelepanu. Heledalapilistele
loomadele pakub teeservas vehklev fotograaf
ilmset huvi. Ingmar nimelt püüab
veiseid jooksule sundida, et pilt dünaamilisem
saaks. Vastavad läbirääkimised
inimese ja loomakarja vahel venivad.
“Ärge kartke, ärge kartke midagi,”
hüüab Ingmar. “Te võiksite joosta edasitagasi.
Mis te sellest arvate?”
Veised piidlevad kõnelejat vaoshoitud
ilmel ja liigutavad end alles siis, kui fotograaf
üle karjatara ähvardab ronida.
Piimjate sõprade seltsis
Kell 23 ongi Ingmari sõbrad platsis, seisab
kirje reisipäevikus. Ingmari sõbrad – need
on udud. Ilmateade olevat neid juba päeval
ennustanud. Esialgu hiilivad udud metsaservas
ja välja peal, varsti aga limpsivad
oma uduvalgete keeltega ka kruusateed
meie jalge all. Ootame kõige pimedamat
aega, mis peaks saabuma kell üks.
Kell 23.54 jõuab märkmikulehele kirje esimesest nahkhiirest, seejärel: rukkirääk,
jõgi-ritsiklind, öösorr, taamalt kilomeetrite
kauguselt ka juba Pärnu–Tallinna suurtee
hääled. Öösorr paistab meid saatvat
oma iseloomulikul lennul, tõustes, maandudes,
taas tõustes.
Kell võib olla pool kaks öösel, kui leiame
laagriplatsi Vigala jõe käärus. Kõik
läheb plaani järgi: telgipüstitus, lõke, sammude
kokkulugemine. Ingmar – 19 543,
Juhani – 18 214.
Ingmar seab end hommikuvalgust
ootama. Mind palub aga isand Uni pooleteisetunnisele
jalutuskäigule. Järgnen
sellele kutsele meeleldi.
Poti laada meeleolu
Aovalguses, kell neli selgub, et oleme laagerdanud
seal, kuhu “Teeme ära” aktsioon
sel kevadel ei jõudnud. Kas Pärnust Tallinna
või Tallinnast Pärnu sõites on hoolimatud
käed metsaserva kandnud kõike
võimalikku. Pisut kleepuvate laugudega
pakime kotid ja kustutanud lõkkesuitsu,
lahkume rüvetatud metsanurgast.
Suurtee ületame Konuvere silla juures,
imetleme renoveeritud ehitist ja loeme infotahvlilt,
et 1861. aastal Vigala jõele ehitatud
Konuvere sild oli oma 116 meetriga
Eesti pikim.
Triivime, unepuudusele hoolega lõivu
makstes, edasi. Hommikusöögil vana kolhoosikuivati
päikesesoojal trepil kipume
meesaia süües magama jääma. Nii edasi ei
saa, Ingmar põõnab teeroopas 18 minutit.
Siis ütleb silt, et algab eramaa ja eratee.
“Mingu poti laadale,” sõnub sõber selliste
siltide panijaid.
Ega Poti laada asupaik Päärdul meist
sealsel hetkel kaugel polegi. Pärast uurime
kohalike inimeste käest, et kas Poti laat
on paha paik, kui kedagi sinna nii saadetakse.
Selgub, et augustikuine Poti laat on
hoopis igati mõnus paik, vanasti põhiliselt
linalaat.
Päris virgeks lööb meid ühe metsasihi
märg, rinnuni ulatuv rohi. Kahlame selles
vaat et kaks kilomeetrit, enne kui Märjamaa
valla piiril asfaldile jõuame. Sealt sõidutatakse
meid Kivi-Vigalasse magama.
Järgnevad tunnid mööduvad Tammelõuka
sõbralikus talus puhaste voodilinade vahel
ning siis piruka ja kohvi juures.
Seiklus Näkukivi juures
Pärastlõunaks oleme taastunud ja vaatleme
Kasari luhal huviga, kuidas kuus
toonekurge niiduki järel astudes endale
suupärast nokivad. Ingmaril õnnestub pildistada
hiiresöömist.“See ei ole veel midagi,” ütleb heinaniitja
Peeter Pipar oma masina otsast maha
ronides. “Toonekurgi on mul 30–40 tükki
korraga järel olnud.”
“Kibe, must, punane, nii kuidas soovite,”
sõnab meie uus tuttav oma perekonnanime
kohta ja ütleb veel, et meil on teda
kohates vedanud. Nimelt oskab ta juhatada
ainsat sealtkandi koolmekohta Kasari
jõel.Tulge mulle järele, ütleb Peeter Pipar ja
sõidab liikurniidukiga ees üle luha. Jõekaldale
jõudes annab niiduk pikalt signaali.
Selgub, et hoiatamaks keset jõge suurel
kivil päevitavat naisterahvast.
“See seal on Näkukivi,” kõneleb meie
teejuht jumalaga jättes. “Lapsed panid selle
nime ja on ka põhjust.”
Riietunud näkk istub kivil ja piidleb
meie jõeületuskatseid üle päikeseprillide.
Kasari pilliroogu peitunud vood on sügavad,
proovime eduta ühest ja teisest kohast
neid ületada, saame nabani märjaks.
“Ujuge üle,” kostab kivilt.
“Meil on fototehnika,” hüüame vastu.
“Pakkige kilesse,” pakub näkk.
Viimaks leiab Ingmar koha, kust kuidagi,
puurondi toel üle saame.
Kui oleme paar kilomeetrit piki jõekallast
Teenuse poole astunud, paisub Kasari
juba õige laiaks. Saame aru, et võlgneme
Peeter Piprale õige suure tänu.
Teenuse bussipeatuse juures loeme
kokku kahe päeva sammud. Ingmar –
46 940, Juhani – 42 090.