Ahto Kaasik kõneleb Loodusesõbrale sellest,
miks hiit ei saa taastada ega puhastada.
Ja sellest, kust linnainimene võiks leida
oma juuri.

Mäletan ühte pressiteadet maikuust: “Maavalla koda kinkis raamatu “Looduslikud pühapaigad” kõigile Riigikogu liikmetele. Ahto, mis Sa arvad, mitu riigikogulast seda lugenud on?
Ma ei tea. Ma võib-olla eeldasin isegi, et mitte keegi ei loe. Samas on see nagu teabeallikas, rõhutasin seda neile, et kui nad nende küsimustega tegelevad, siis teaksid, mille poole pöörduda. Sest kusagil mujal sellist teavet pühapaikade kohta koondatud pole, kui nende kaante vahel.

Mulle tundub, et äkki Riigikogust on
vale alustada, et Eesti pühapaikadest
peaks rahvas eelkõige teavet saama, aga
poodi see raamat ei jõudnud. Pole ju kusagil
mujal infot.
Ei ole jah. Aga kas Sa vaatasid seda väikest
hiite teejuhti, mis on meie koduleheküljel?
Vaatasin.
Vaat seal on viited, et kust mida leida. Eraldi
hiitekaarti või midagi sellist olemas ei ole.
Kuigi näiteks Muhumaa kohta tegime selle
Muhu valla tellimusel, sest Muhu pühapaiku
oleme uurinud kõige põhjalikumalt.
Aga see on Maavallast vaid üks väike kild.
Suurem kogus kartograafi lisi andmeid on
nende paikade kohta, mis kaitse all. Muinsuskaitse
lehel on see kõigile kättesaadav.
Aga kas need paigad on Regio kaardil ka
olemas?
Kõik ei ole. Samas me pole päris kindlad,
kas neid asukoha andmeid on mõtet avaldada
– kõikide paikade kõiki andmeid. Kui
kohad on heas seisukorras, siis tähendab
see, et loodus on seal tundlik ning ei talu
tallamist. Kui kirikust käib läbi 10 000 inimest,
siis lävepakk kulub väga vähe, aga kui
ühest looduslikust kohast käib läbi 100 inimest,
võib seal hävida väga väärtuslik kooslus.
Samuti teeb
ettevaatlikuks see,
et on levimas metallidetektorite abil tehtav
hauarüüste. See on meie muinsuste jaoks
nagu must katk.
Kuidas siis üldse meis äratada huvi pühapaikade
vastu, kui sinna minna ei tohi?
Eeskätt hauaröövlite ja igat sorti turismitööstuse
eest peaksime neid paiku säästma.
Väikesesse teejuhti valisime välja kohad,
mis on tuntud, mis juba praegu on turistipaikadeks
kujunenud: Panga pank, Taevaskoja,
Kaali ja muud. Nende kasutamist on
juba kuigivõrd püütud reguleerida. Teiseks,
teejuhis on ka paigad, mida on raske kahjustada:
pühajärved näiteks ja Pühajõgi.
Aga lätted? Lätted võiks ju kanda kõik
Regio kaardile, need on ju väärt kohad.
Juba minek lätteni, alguseni, allikani –
see on iseenesest puhastav. Hiis on tõesti
tundlikum paik.
Lätete kaart on väga hea mõte, selle üle tasub
mõelda.
Palju pühasid lätteid on praegu teada?
Teateid ajaloolistest pühadest lätetest on üle
neljasaja, kui paljud neist on säilinud, ma
ei tea. Et neid leida, peab olemasolevat pärimust
koondama ja analüüsima ning need
paigad ka üles otsima. Niisama heast peast
ei leia neid. Selleks on suur töö vajalik.
See suur töö jääb praegu tegemata, sest
seoses majandusraskustega võtab riik ära
pea kogu raha, mis oli mõeldud Eesti pühapaikade
uurimiseks, tutvustamiseks ja
kaitsmiseks. Riiklik looduslike pühapaikade
arengukava nägi aastateks 2008–2012 ette
selleks 26,7 miljonit krooni. Viimastel andmetel
on Kultuuriministeerium sellest summast
alles jätnud vaid 0,5 miljonit, millest
on väga kahju. Aga mis parata.
Kas kõiki pühapaiku ongi vaja leida?
Olen mõelnud, et kui maarahvas oleks
saanud viimased 800 aastat oma tahtmist
mõelda, ilma võõrvõimu sekkumiseta
maailma muutustega tasapisi kaasa
minna, siis äkki oleks need paigad maha
jäetud, oleksime endile uued kohad leidnud
– näiteks linnas?
Siin toon analoogi kirikutega – ehitatakse
ka uusi kirikuid, aga vanad ei kaota seejuures
väärtust. Kultuurikatkemine, mis
toimus, polnud ju looduskatastroof, mis
pühapaiga hävitas. Need paigad on olemas.
Ja traditsioone saab taastada.
Toon juurde vaimse aspekti: me võime
minna vägevasse metsa ja tunda ennast
seal väga hästi, on meeldiv. Aga kui seal ei
ole meie juuri, kui me ei tea, et seal meie
esivanemad on käinud 1000 või 5000 aastat,
siis selles paigas pole meil sidet oma
esivanematega. Sõna “juured” on muutunud
üsna sisutuks, keegi enam ei mõtle
oma juurtele.
Mida Sa silmas pead? Enamikul linnainimestel
ei ole enam juuri, ollakse mitmenda
põlve linlased. Seal, kus minu
juured näiteks olid, on kõik hävitatud,
kas on mingi tehisjärv kaevatud, nõukogude
riik või esimene vabariik teinud
maaparandust.
Aga need on su lähijuured. Kui minna
natuke kaugemale, tulevad päevakorda ju
pühapaigad. Mõnes piirkonnas on need
paigad jõudnud elavas kasutuses tänapäeva
välja, enamikus paikades pole nii.
Aga kui lähed mõned põlved kaugemale
ja jõuad mõnda kodukoha hiiepaika, siis
võid kujutleda ja olla kindel, et seal on
käinud mõni sinu esivanem. Seal ongi su
juured.
Aga kuhu siis Tallinna inimene peab
minema, kes ei tea oma juurtest midagi,
neljanda põlve linlane? Kas siin linnas
on mõni esivanemate paik teada? Selline
koht, kus käia, peaks olema ju kodu
lähedal, ei sõideta ju näiteks sada kilomeetrit
autoga kirikusse. Maausulistel
pole Tallinnas midagi.
Pühapaiga puhul on tähtis, et sa tead, kus
ta on, ning tead, et sa võid sinna minna, kui
tekib vajadus. On väga hea, kui see on sulle
lähedal, aga kui on eemal, pole ka midagi
katki, sest oluline on side. Oluline on teadmine. Toome või näiteks sideme puuga, mis
kasvab su koduakna taga ja millega sa oled
kasvanud kokku. Kui see maha saetakse, on
sulle tehtud haiget. Side ühe hiiepaigaga on
määratult tugevam ja sügavam.
Püha peaks olema see, mille pühaduses
kõik kokku lepivad, mitte mina üksi.
Muidu on hõre. Nii et aknatagune puu
linnas ei sobi. Saan lihtsalt haiget, kui
see hävitatakse.
Jõuame taas ajalooliste pühapaikade juurde.
On ju tore, kui mõni inimene leiab endale
oma väekoha. Leiab uue, oma perele.
Aga see on tema isiklik paik ning ühiskondlik
kokkulepe ja ühised väärtused sellesse ei
puutu. Ajalooliste pühapaikade juures on
ühishuvi olemas. Need on olnud püsivad
mitmeid põlvkondi järjest, neid on ühine
kokkulepe juba kaua aega kaitsnud ja me
peaksime seda ka tänapäeval tegema. Traditsioone
ja juuri luua ise ei ole võimalik,
neid on võimalik ainult hoida.
Tallinnas enamik inimesi pole ju põlised,
väga vähe on neid, kelle juured ei ulatu
teatud liinides Tallinnast välja. Isegi, kui
pole säilnud füüsilist talukohta või sugulasi
seal, on säilinud teadmine, on säilinud side,
teatud pärimused on sealt, kas või niipalju,
et üks kord lastega sinna sõita ning seda
kohta näidata. Kuid seal lähedal on ka kusagil
ajaloolised pühapaigad. Kui sealt otsida
üles läte või hiis või üksik püha puu, siis
see on koht, mis võiks inimesele vaimses
mõttes pakkuda turvatunnet, sidet ja tuge,
mis ei kao ära.
Aga kel pole juuri, need peaksid Tallinna
lähiümbruses või suvekodus soovitavalt
ajaloolise pühapaiga leidma. Jägala külas on
Pärnamäe hiis, esimese Eesti vabariigi ajal
küll suur osa sellest raiuti maha ja allikas
künti kinni, kuid säilinud saluke on võimas.
Lehmja tammik on samuti Tallinna külje
all, Saula siniallikad.
Aga ma mõtlen, et kas Tallinnasse on
lootust luua looduslikku pühapaika. On ta
üldse jätkusuutlik?
Küllap ta on, linn on nii kaua püsinud.
Ta on püsinud ainult tänu naftale. Kui maaõli
lõpeb, lõpeb ka suurlinn.
Ma arvan, et peab lähtuma hetke olukorrast.
Praegusel ajal elab palju inimesi
linnas, nende koht on siin. Ja usk võiks
ehk kohanduda vastavalt.
Pühapaigad on maausust ainult killuke, aga
maausulisel on muudki olulist – pärimuse hoidmine: tavad, traditsioonid, keel isegi.
Me ei saa kõike panna ühele pühapaikade
kaardile.
Heiko: Kas Tartus Toomemäel ei üritatud
midagi sarnast teha – luua pühapaika?
Ahto: Jah, Tartu koja vanem Ülis Sõukand
tahtis Toomemäele kujundada avaliku
loodusliku pühapaiga, maausuliste ja loodususuliste
jaoks. Aga linnavalitsus leidis
kahjuks, et see ei ole sobiv koht. Mõniteist
aastat enne seda püstitasid noored sinna
maajumalate kujud, kuid need langesid
elusõnalaste kirve all. Vaid kirjanik Jaan
Kaplinski võttis seda sallimatusest tingitud
vandalismiakti avalikult hukka mõista.
Helen: Millistes hiietes kõige rohkem
käiakse?
Kõige rohkem käiakse neis, mis on kujunenud
turismiobjektideks. See on seotud
nende loodusliku väega, neid on hea vaadata,
seal on hea olla, sinna on lihtne ligi pääseda:
Taevaskoja, Kaali, Ebavere hiiemägi.
See viimane on nüüd ka lagastamisel – sinna
arendatakse spordi- ja puhkekeskust.
Palju päevas inimesi käib neis paigus?
Tuhandeid inimesi.
Seal käiakse ainult käimise pärast: vaadatakse
ära ja sõidetakse tagasi. Kõik
lihtsalt teevad nii, muud seal pole.
See omadus on ka ajalooliste hiite jures,
seal käiakse, sest kõik käivad.
Üks näide. Kümmekond aastat tagasi
olime Saaremaal Pöide kihelkonnas Tumala
hiiemäel. Seal asub kõige tuntum lohukivi.
Olin seal pildistamas, kui sinna tuli üks jutukas
elav mikrobussitäis inimesi. Ma põõsaste
vahelt vaatasin – mehed ruttasid sinna kõige
esimestena, õllepurgid käes ja valasid kivile
õlut. Nad käitusid tegelikult nagu maausulised:
andsid pühas paigas kivile andi. See tuli
neil loomulikult, ei mingit tseremooniat:
lihtne liigutus, aga sügavate juurtega. Kui
räägime turistidest, kes seal käivad – neil on
juured, kas või teadmatult kantakse endas
teatud hoiakuid ja traditsioone.
Aga valged ameeriklased on järelikult
juurtetud, mis siis neile jääb?
Nad lähevad sinna, kuhu loodus kutsub,
lähevad omal moel. Nagu juurteta eestlased
läheksid. Paluküla hiiemäele suusakeskusse
suusatama. Kui sul pole juuri, siis
ikkagi looduse vägi tõmbab sind sinna, kus
on vägi, aga sa käitud seal võib-olla mitte
kõige õigemini.
Vahel pühapaigad kutsuvad esile imeliku
agressiivsuse. See on tõsi. Seal on lõhutud
ja kaevatud kuidagi imelikult, oleks
võinud kõrval kaevata, aga on mindud just
hiide. Meie hiiepaigad tõmbavad ka muust
rahvusest inimesi ligi. Miks – sest seal on
hea olla neil. Kuid see vallandab neis mõnikord
ka mingi agressiivsuse, mis sunnib
lõhkuma, sunnib käituma teisiti kui tavaolukorras
käituksid. Hüpotees on see, et
võib-olla selle koha vägi paneb inimese, kel
pole pärimust, käituma agressiivselt enda
suhtes. Paik võib seda soodustada. See teatud
seaduspära on tõesti märgatav.
Kaua sa ise oled hiites käinud?
Teadlikult 20 aastat. Ma elan praegu Asulas,
mida nüüd nimetatakse Aseriks. Ajalooliselt
on see Meriküla, mis hävitati, et
tehast ehitada ja savi kaevandada. Minu
emapoolsed juured on seal väga sügavalt
Mahu kihelkonnas. Olen üles kasvanud
talus ning aja jooksul mõistnud, et see talu
oli väga traditsiooniline, selle elulaad ja
kultuur on nüüd ka minu ja mu laste näol
hoitud. Mu kodu on loonud maailmavaatelise
põhja, mis on aidanud olla väga avatud
hiite teemale näiteks. Ma töötasin väga
noore inimesena Rakvere muuseumis.
Ühel hommikul tuli üks vanahärra sinna,
Helmut Eelstrok, muinsuskaitse tegelane,
selline sädemega inimene. Viru-Nigula lähedal
on Tammealuse hiis, kus rahvas käis
koos veel enne Teist maailmasõda, ütles ta.
Vanahärral oli nägemus, et tulevad noored
ja toimub tõrvikutega rongkäik hiide! Seda
pole siiani tehtud, aga see mõte on väärt
meelespidamist. Aga ta ajas asja niikaugele,
et mina muuseumi esindajana läksingi kohale
ja külanõukogust tuli ka inimesi. Leidsime
selle koha üles ning hakkasime seda
taastama. Tol ajal mõtlesime, et taastamine
on võimalik, et kui on hävitatud, siis saab
ka taastada. Esimene suur avalik sündmus
oligi hiietammede istutamine. Televisioon
ja paarsada inimest oli kohal.
Hiljem hakkasin seda teemat uurima, et
küsimused saaksid vastuseid. Siis sain teada,
et hiis ei tähenda reeglina tammikut. Et
hiit ei taastata, vaid hiis taastub ise. Hiis on
looduslik nähtus, millel inimene lubab olla.
Ja kui me üritame hiit istutada, siis on see
vägivaldne sekkumine, ta pole enam looduslik,
ning selle koha vägi ei pruugi tulla
esile. Veel kord agressiivsusest hiites –
enamik hiiepaikadest on haavatud, on hullult
räsitud, aga niikaua, kui seal on viljakat
pinnast, mis saab kasvatada rohtu, põõsaid,
puid, on ta taastumisvõimeline. Kuna aga
need paigad on saanud haiget, äkki sellepärast
inimesed hakkavad seal agressiivselt
käituma. Kui paik on võimas, heas korras,
siis see rahustab maha, teeb inimese puhtaks.
Meenub praegu Taevaskoja kuusemännimets.
Võimas tunne paneb seal inimese
teistmoodi käituma, rahunenult.
Aga seal on palju turiste…
Jah, füüsilises mõttes on ühel paigal talumisvõime,
aga ka vaimses. Kui kirikusse
läheksid inimesed, kes ei hooli, käituksid
valesti, mis siis saaks?
Kirik kannataks samuti. Aga mis on Su
ideaal sinu tegevuses, mis võiks Eestis
olla, kuidas rahvas võiks olla?
Iga eestlane sõltumata oma poliitilisest või
usulisest maailmavaatest peaks tunnistama,
et meie esivanemad on need, kes nad olid –
tuhandeid aastaid looduse, loomausku, maausku.
Esivanemate pühad paigad on hiied.
Iga enesest lugupidav inimene peaks lugu
pidama ka oma esivanematest. Kui mina
maausulisena kiidan heaks kirikute korrashoiu,
samamoodi võiks kristlane pidada
tähtsaks, et hiied oleksid hoitud korras.
Kes see eestlane on?
Sõnaga eestlane meenub mulle ainult see
uuseestlane, see uusasuniku mentaliteediga
eestlane, keda kirjanikud, näiteks
Tammsaare on loonud. Maarahvas on midagi
muud, aga meie suuremad kirjanikud
paraku reeglina ei väärtustanud põlist. See
kirjanike loodud eestlase pilt on nüüd jõudnud
meie minapilti.
Näiteks, oled sa lugenud teost “Anastassia”?
Ei.
Teatud ringkondades on see kultusteos, mis
jutustab ühest noorest naisest, kes elab koopas,
magab karu kaisus, oravad toovad talle
süüa. Gruusia venelane (Vladimir Megre –
toim.) on selle kirjutanud. Väga ilus ju, mis
seal raamatus on kirjutatud, aga inimesed
võtavad seda tõe pähe. Tegevus toimub taigas
kusagil hantide või manside või neenetsite
maal, aga raamatus on ainus rahvuslik
külg vene külg, põlisrahvusest ei sõnagi.
Samas jutustatakse, et see kõik on olnud tuhandeid
aastaid selles paigas nii! Kirjanik paneb
teosesse selle, mis ta ise on. Aga põline
on sealt puudu.
Tunnen, et see pärimuse teema jääb ehk kaugeks teile – kui inimene ise pole pärimust
uurinud ja lugenud, siis ta ei taju selle
puudumist enda ümber.
Ei, see on arusaadav, kui Sa räägid. Olen
tavaline linlane, aga põlisest tunnen
puudust kogu aeg.
Ka sinus on põlist. Ma olen uurinud oma
pere pärimust, küsitlenud ja jälginud selle
pilguga omakseid juba paarkümmend aastat.
Ajapikku olen mõistnud, et suurem osa
sellest vanemast, põlisest teadmisest, mida
inimene teab, ei vallandu küsimuse peale.
See vallandub teatud aktuaalsetes olukordades.
Selleks, et kirjeldada, peab olema
kohal ja tundma ära.
Igal aastal olen saanud emalt uusi uskumusi.
Kõige võimsam näide pärineb eelmisest
aastast. Ema peab väikest kartulilappi,
möödunud suvel hakkas ta kõnelema,
et naaberkülas Rannul on ilmunud välja
kartulimardikad. Aga ta ei öelnud kartulimardikad,
vaid et peaksime oma põllul
vaatama neid elukaid. Et kas meil ka need
satikad on. Ta ütles kolm-neli korda asja
ümber. Teisitiütlemine – see on pärit juba
kiviajast, kui usuti, et asja nimetamine toob
selle kohale. Meile õpetati küll koolis, et
vanasti rumalad inimesed uskusid nii. Aga
tegelikult toimitakse selle järgi siiamaani.
Kas usundina või keeleosana, ei tea. Aga
see elab, see traditsioon. Kui mu ema seda
mardikatega tegi, sain aru, et ta on ennegi
nii teinud – ütleb ümber, et soovimatu
olend, nähtus, jõud ei toimiks.
Usundiloolasena võiksin öelda, et sama
nähtust kohtab üle maailma. Enamik eestlasi
on minu hinnangul ümberütlemise usku.
Usutakse, et olendite vahel on nähtamatu
side, et sõnal ja ennekõike nimel on eriline
jõud. Teadus seda ei tõesta, aga see on teadmine.
Usk sõna jõusse ja mittenähtavasse
sidemesse on põhilisi asju loomausus. See
on säilinud siiani ka Tallinnas. Kes arvab,
et neil pole mingeid juuri, ma ütlen, seda
pole osatud märgata. See on niivõrd põline.
Igaühes meis on vana väga palju rohkem kui
arvame. Ja see on suur õnn, et põhilisi asju ei
osatud Eestis kõigil neil võõrvõimu sajanditel
märgata ja hävitada, siis poleks paljudest
meil tõesti enam mingeid juuri.
Väike teejuht hiite juurde asub:
http://www.maa vald.ee uudiste rubriigis
sõnumina 15. juunist.
Tähelepanu! Kuni oktoobrini kestab ka
fotovõistlus pühapaikadest, kõigi fotod
oodatud www.maavald.ee