1/2010



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

58.laiuskraadil
58. laiuskraadil: Visusti–Tõrve

Visusti mõisaõuest saadab meid sel päeval teele mõisa üks omanikke Andres Leivategija. Mis plaanis looduskaitsealuse pargi ja vanade puudega? „Et nad ikka säiliksid,” vastab ligi kümme aastat Visustis toimetanud Leivategija. „Oleme ka saanud toetust pargi niitmiseks.”

Visusti (ka Fissel, Visus, Wissus – kui märkida mõned omaaegsetest nimekujudest) park oli varemalt küllalt liigirikas (ligi 50 liiki), kahjuks leiti 1987. aastal metsistunud pargist neist säilinult vaid pisut üle tosina. A. D 2010 äratavad pargis tähelepanu võimsad elupuud (Thuja occidentalis) – võibolla Eesti ühed kõrgeimad.

Visustist Kassinurme (Kassinorm) poole kulgedes oleme tänulikud, et pole mitte aasta 1910, mil meile sealmail oleks võinud vastu astuda Liivimaa üldkasuliku ja ökonoomilise sotsieteedi viitsepresident Richard von Oettingen (1869–1945), Visusti mõisa toonane omanik, kes olevat veel 20. sajandil nõudnud, et talle ette sattunud talupoeg härra möödumisel paljastaks pea ja astuks kraavi (Visusti mõisahoones asunud koolis 1940. aastatel õppinud maaülikooli professori Karl Annuki andmed).
Kübara kergitamise vastu ei oleks õigel mehel midagi, pealegi olid Richard von Oettingeni kolm onu Tartu ülikooli professorid, neist üks (Georg) ka rektor ja linnapea. Ka kraavi astub loodushuviline hea meelega, kui see ei oleks täidetud ligi meetrisügavuse lumega.
Talv muudab loodusekirjeldamise keerukaks. Lumega kaetud mütakas võib olla nii põõsas, känd kui ka küngas – mine võta sa kinni. See võib olla ka talveunne jäänud karu, kui künkast tõuseks hingeauru.

Visusti soojad saiakesed
Millal te viimati proovisite maanteel suusatada? See pole meelakkumine ei suuskadele ega nendel kulgejale. Aegajalt kiunatavad Visud kaeblikult, kui kivikild põhja kriibib. Jääkonarustes kisub aga kumbki kitsuke lumelaud hüppeliigeseid kiusates ise suunas. Millal te viimati proovisite maanteel suusatada? See pole meelakkumine ei suuskadele ega nendel kulgejale. Aegajalt kiunatavad Visud kaeblikult, kui kivikild põhja kriibib. Jääkonarustes kisub aga kumbki kitsuke lumelaud hüppeliigeseid kiusates ise suunas.
Ingmar jääb Visusti kuivati juurde linde pildistama. Riietatult valgesse maskeerimisülikonda õnnestub tal jäädvustada talvikesi, pasknääre ehk pajuharakaid ja põldvarblasi Pariisi tänavapoisid kõhedal hommikul soojade saiakeste pärast. Ehkki põldvarblase arvukus olevat Euroopas kahanemas, ei kuulu tema ega ka mitte ta Visusti toidulauakonkurendid looduskaitse alla.
Suusataja ei tohi seisma jääda, eesmärk on kogu aeg liikuda: shokolaadi suhu pistes, kepsu (GPS) vaadates, telefoni kiigates, ka voorimehe kombel nina nuusates. Püsib päiksene, kuninglik, toniseeriv ilm.
Pööre metsateele tähendab kergendust Visudele ja lähemat sidet loodusega suusatajale. „Däädäädää,“ õiendab põhjatihane jalamaid rahurikkuja kallal.

Las seisab, kuni saab
Põikame veelgi väiksemale teele, sõidame Pedja jõe äärde Puutsa tallu, kus pererahvas hoiab juba aastaid alal oma rohkem kui 120 aasta vanust kuusikut, kuigi võiks selle ka maha raiuda.
Puutsa oli esimesi talusid, mis Kursi kihelkonnas 19. sajandi lõpus päriseks osteti, sel ajal pidid kasvama hakkama ka kuused.
Talu praegused elanikud, kolmest põlvkonnast, kannavad perekonnanime Külvet: Anne, Airi ja Säde. „Kas lähete Airi ilusaid loomi vaatama,” küsib Puutsa talu naabrinaine, kes külateel jalutab ja kõrgrõhkkonda naudib. Puutsal peetakse mahedalt lihaveiseid. Metsast on majandamisele tuge olnud, kuid see vana kuusik, mille ladvad ka toa aknast paistavad, on siiski nii ilus ja ürgne, et kahju oleks teda lõigata. „Las aga seisab, kuni seista saab,” ütleb noorperenaine Airi Külvet.

Kunagi istutatut ei saa hooleta jätta
Pedja jõgi voolab pae peal, mis võimaldas meie esivanematel Kursi kihelkonnas murda paasi ja seda lubja saamiseks põletada. Jõe läheduses, nii Puutsa talu mail kui ka sellega külgnevas Söe arboreetumis leidub lubjapõletusahjusid – säilitamist väärivaid pärandkultuuriobjekte.
Söe arboreetumi (puittaimede kollektsiooni) rajasid metsamehed eesotsas Ülo Erikuga 1976. aastal. Eesti külmapooluselt Jõgevamaalt leiti eriti sobiv paik võõrpuuliikide katsetamiseks. Mõeldi nii – kes Pedjaäärsetes karmides tingimustes ellu jääb, jääb ellu ka mujal Eestis.
Aastal 1992 võeti arboreetum Vello Kepparti ettepanekul looduskaitse alla, kuid samal ajal lakkas hooldus. 2006. aasta andmetel oli 78 võõrokaspuust (neist enim lehise, kuuse, männi ja nululiike) säilinud 54.
Söe arboreetumis ehk Kaarlimetsa pargis asub Eesti ainuke võõrpuuliikide seemla, st seal saab varuda parimate pärilike omaduste ja liigitunnustega oksapuude seemet. Pärast pikka vaheaega sai 2008–2009 metsandusspetsialisti Märt Bratka eestvedamisel teoks osaline katsekultuuride hooldusraie – plaanis on Söele rajada uus Eesti puuliikide seemla.
„Tahetakse jah midagi looduse meelevallast päästa,” ütleb Luua metsanduskooli õppejõud Vello Keppart, kellega ühel teeristil kohtume ja siis Kaarlimetsa pargis ringi sumpame. Kõneleme puude ohustajaist: lehisevähist, juurepessust. Näeme, kuidas kitsed on serbia kuuskede alumisi oksi söönud. „Okkad sisaldavad ka vett, neid on mõnusam süüa kui lehtpuude võrseid,” teab metsamees.
Puuderühmad vaatavad jalutajaid küsivalt nagu valged lambakarjad – nende tulevik on inimese kätes.
„Lehised on meil kasvanud juba mitusada aastat, kas nad ongi enam võõrliigid,” arutleb Vello Keppart. „Inimene sünnib, sirel kasvab õues. Kuidas saab noor inimene sirelit võõramaiseks nimetada?” tulevik on inimese kätes.

Tedremängust teadlaseks
Tänavune talv on veebruari alguseks valmis meisterdanud HaapsaluNoarootsi ja SõruTriigi jääteed, on kopsinud valge silla ka Tõrve külla. Ingmar saab kütust ja aega säästes oma autoga sõita üle Pedja jõe jää Kaarlimetsa pargist otse Tammemäe külalistemajja. Viimane kõrgub kolmekordsena Pedja kaldal, pakub korraga 50 inimesele majutust ning uudistamiseks nii eksootilisi kui ka omamaiseid jahitrofeesid.
Tahame külalistemaja perenaise Ene Vihtiga kõnelda tema kauaaegsetest uurimisobjektidest: tedrest ja metsisest. Perenaine üllatab meid, pidades kahele rännumehele oma maja konverentsisaalis powerpoint-ettekande.
Mulgimaalt Abjalt pärit Ene käis veel keskkoolis, kui üks jahimehest perekonnatuttav ta tedremängu kaasa kutsus. Käidi aovalguses, unest aega näpistades, nii et Ene jõudis ka õigel ajal koolipinki. Kui tüdruk kaasas oli, jahimees ei paugutanud – toona võis veel tetri jahtida, kaitse alla jõudis liik 1968. aastal.
Kui noor tedrevaatleja ülikooli bioloogiat õppima läks, pani zooloogiaprofessor Harri Ling ette kirjutada liigist diplomitöö – hiljem tuli ka kandidaaditöö, ja lisandus huvi metsise vastu. Ene Viht ütleb, et metsiseid uurides jõudis ta maanteedest kaugemale, Eesti kõige ilusamatesse kohtadesse, vanadesse metsadesse ja männikutesse.
Peame plaani, et kui märtsi lõpus Tõrve külast oma teekonda jätkame, läheme koos Ene Vihtiga üht metsise mängupaika vaatama.



Juhani Püttsepp
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013