Hoolimata sellest, et meie aiamaalt veel värsket salatit ei saa, on kauplustest võimalus ka talviti värsket rohelist hankida. Kui palju tohime aga korraga ära süüa, on iseküsimus. Taimetoitlastel on esinenud iiveldust pärast kahe lehtsalati taime söömist, aga kas on süüdi taimes ladestunud nitraadid, või on süüdi keemilised taimekaitsevahendid, ei ole teada. Ettevaatlik tasub rohelise salati armastajatel igal juhul olla.

Kui alles mõne aasta eest oli poelettidelt saada üksnes Luunjas kasvatatud potimaitsetaimi, siis nüüd on sinna kõrvale ilmunud juba mitmeid konkurente, sealhulgas plastkarpidesse pakendatud maitsetaimi ja erinevaid salatisorte. Selveri tegevjuhi sõnul on nende kliendid truuks jäänud kohalikku päritolu Grüne Fee toodangule, kõige minevam kaup on lehtsalat, basiilik, till ja lehtjääsalat (frillis).
Soome tootja Järvikylä potitaimi hakati meil müüma mõned aastad tagasi, nende turueeliseks näib olevat pakenditel seisev väide, et taimede kasvatamisel pole kasutatud keemilisi taimekaitsevahendeid. Samas selgub Grüne Fee agronoomilt uurides, et ka nemad kasutavad ainult bioloogilist kahjuritõrjet, kuigi pakendile seda eraldi märgitud ei ole. Näiteks lehetäide vastu kasutatakse kiletiivaliste seltsi kuuluvat Aphidius colemani, kes täi kehasse munedes kahjuri hävitab.
Lisaks kaitsevahenditele on olemas veel sünteetiline väetis, mis võib suurendada taimede nitraadisisaldust.

Nitraadid – ohtlikud või ohutud
See, kui palju meie enimmüüdud värskeid rohelisi taimi korraga süüa võib, sõltub mitmest tegurist. Aastatagusest „Osooni” saatest jäi kõrvu soovitus suure nitraatidesisalduse tõttu tervet potitäit lehtsalatit korraga mitte ära süüa. Nitraate iseenesest peetakse vähetoksilisteks, ent oht tekib hoopis, kui nitraadid inimese organismis muunduvad nitrititeks, mida peetakse kantserogeenseks. Nitraadirikka toidu tarbimisel väheneb organismis vitamiinide sisaldus ja muutub aminohapete koostis. Grüne Fee agronoom märgib, et toidust saadavate nitraatide peamiseks allikaks on siiski köögiviljad ja tavaliselt saadakse nitraate tublisti vähem lubatud päevasest tarbitavast kogusest. Ka Euroopa Toiduohutusamet on jõudnud järeldusele, et kui süüa päevas 400 g erinevaid köögivilju ning võttes arvesse ka joogiveest ja lihatoodetest saadavaid nitraate, ei ületata päeva kohta lubatud nitraatide kogust. Kuid need, kes tarbivad suurtes kogustes lehtköögivilja, võivad lubatud normi kergesti ületada.
Malle Järvani doktoritöö põhjal välja antud raamatus „Nitraadid taimekasvatustoodangus” viidatakse Euroopa Toiduohutusameti paneelile, mille kohaselt nitraatide piirkogus võib kaetud saada juba üksnes 47 g põld-võõrkapsa (rukola) söömisel. Nitraatide tase sõltub kasvutingimustest ja aastaajast – katmikala taimedes on nitraate rohkem kui avamaal kasvatatul. Järvan märgib, et geneetilistest iseärasustest tingituna võivad ühe ja sama liigi kõrvuti kasvavad taimed olla väga erineva nitraatidetasemega, kõikudes lausa kordades. Nitraatide sisaldust köögiviljades saab vähendada pesemise, leotamise ja keetmise abil.

Mahesalat – vähem nitraate
Kes soovib ka sünteetiliste väetisteta kasvatatud rohelist, peab talvel sammud ökopoe poole seadma ja näiteks Kopra Karjamõisa potitaimi nõutama. Mahetoodetud taimi veel suurtest kaubanduskettidest osta ei ole võimalik. „Et kuidagi tavatoodetega konkureerida ja tarbijale mahetoode taskukohasemaks muuta, tuleks praegused mahetoetused ümber korraldada tootmispõhiseks, mitte maastiku korrashoiu põhiseks. Kaubanduskeskustesse jõuame meiegi, kuid laiem haare tuleb aastatega,” loodab aastase maitsetaimede kasvatamise kogemusega Kopra Karjamõisa peremees Jüri Koppel. Ta teeb kogu töö käsitsi – seemned külvatakse alustele, hiljem pikeeritakse pottidesse, asetatakse liivaga kaetud laudadele, kastetakse ja väetatakse kõhutunde järgi. Väetiseks on mahekasvatajal sõnnik, adru, kanakaka graanulid ja muu taoline.

Maitsetaimede kasvatus – aeganõudev töö
Mahe või mitte, on maitsetaimede kasvatamine ühtviisi energia- ja ajamahukas tegevus, kusjuures kasvuaeg sõltub rohkem aastaajast kui kasutatud väetistest. Ajal, mil loomulikku valgust vähem, on taimede kasvutsükkel pikem, jäädes talvel keskmiselt 6–7 nädala ja suvel 5–6 nädala kanti. Basiiliku keskmine kasvuaeg jääb 45 päeva kanti, punaste lehtedega basiilikusort vajab pikemat kasvuperioodi, niisamuti ka petersell, murulauk ja tüümian. Agronoom Eneli Feldmann lisab: „Taimede hea kasvu tagavad õiged kasvutingimused. Basiiliku puhul on meil siin tegemist sordiga, mis on hea saagikusega ning sobib potis kasvatamiseks. Basiilik on meie maitsetaimede sortimendist ka kõige enam nõutud kaup.”
Põhimõtteliselt võib poest ostetud potitaimi kodustes tingimustes edasi kasvatada, kuid selle õnnestumine sõltub palju uutest kasvutingimustest. „Kui pott on vahepeal läbi kuivanud ja juured kahjustada saanud, on vähetõenäoline, et see taim kasvama hakkab,” kommenteerib agronoom Feldmann.
Et poest koju toodud taim hästi vastu peaks, tuleks eelkõige arvestada, et taim ei talu järske temperatuurimuutusi. Peale basiiliku tuleks teisi tuntumaid maitsetaimi külmkapis hoida. „Basiilik on külmaõrn ja tõmbub külmkapis tumedaks. Basiilikut võiks säilitada kilest väljavõetuna toatemperatuuril veeklaasis,” õpetab agronoom Eneli Feldmann.
Plastkarpi pakendatud taimede hea säilivuse võtmesõna on samuti õige temperatuur. „Parim temperatuur, mis on säilimisel ülioluline, oleks +2…+4 °C, külmaahel ei tohiks vahepeal katkeda,” rõhutab Itaalia maitsetaimede sarja LaVenta maaletoojafirma OÜ Rigual töötaja Annika Tuul. Tänu stabiilsele temperatuurile ja spetsiaalsele pakendile on võimalik kaugelt maalt tulnud taimed täies värskuses Eestisse toimetada.
Kuid maitsetaimi lauale pannes on mõistlik meeles pidada neid eelnevalt pesta ja söömisel mõõdukaks jääda.