1947. aastal kirjutas endine metsavend Arved Rull kodakondsetele Kamtðatkast, et tervis hakkab juba taastuma ja et saadetagu talle järele tema Aleksandri põllumajanduskooli tunnistus, et tal on lootust insenerikohta saada.

Pere rõõmustas, et Arved vaatamata oma 1945. aasta 21. radokuul metsavendade punkri ründamisel saadud kolmele kuulihaavale on tervise juures, teati, et ta on nutikas ja väga leidliku vaimuga poiss. Juba poisikesepõlves ehitas Arved iseliikuri, mida kõik imetlesid ja mille üle ta oli väga uhke. Poiss sai alati hakkama, küllap saab ka nüüd! Ent rõõmustada oli vara, järgmine Venemaalt saabunud ametlik kiri teatas napilt, et Arved Rull on surnud. Ei mingit seletust, kus ja mismoodi. Tänaseni on tema matmispaik teadmata. „Räägiti, et viissada meest pandi lihtsalt laeva peale ja lasti põhja. Seal ongi nende haud,” kõneleb Arved Rulli vennanaine Maimo Rull. „Nii on mulle räägitud.”

Istume Massumõisa talus lillelise vakstuga suure köögilaua taga ja vaatame vanu albume. „See on siin tegelikult Arvedi koht, kus ma elan,” räägib Maimo oranþitriibulisi tasse lauale sättides. Vanas talukohas elab praegu Arvedi vennanaine Maimo kanade ja kahe suure koeraga, musta-valge kirju Sammiga ja terjer Bellaga, kes haugub õues tublilt, saates meid autost majaukseni. „Kui mehed 1944. aastal Ennuksemägedes punkrit hakkasid ehitama, siis läksid siit õue pealt kõik laudaehituseks mõeldud värksed prussid, nii on mulle räägitud. Osad arvavad ka, et ehitusmaterjal saadi mujalt, aga kuhu need prussid siis kadusid siit üle öö? Punker asub ju siin lähedal, asi neid vedada polnud,” arutleb Maimo. Linnulennult on Ennuksemäe punkrini vaid kaks kilomeetrit. Mitmekümnemeetri pikkune paari väljapääsuga maa-alune ehitus paiknes Ennuksemägede soode vahel, kus 1944/1945. aasta talvel käis läbi 12– 15 metsavenda. Enamik neist sai surma, kui okupandid 1945. aasta talvel punkrit piirasid. Haiglasse viidi Arved kolme kuulihaavaga ja veel kaks inimest. „Miks nad metsavendadeks läksid? Eks ikka oodati abi, loodeti „valge laeva” peale,” arvab Maimo.
Maimo Käojaan ise oli 1944. aasta traagiliste sündmuste ajal alles noor neiu ja kuulis juttu Ennuksemägedest Arvedi vennalt Ervinilt, kellega ta sai alles pärast sõda tuttavaks. See juhtus 1949, küüditamiseaastal Kanaküla metskonnas, kuhu mõlemad oli pakku jooksnud. „Minu perest viidi ära ema ja kaks õde ja tädi, Ervinil õed.
Kanaküla metsapunktis võeti õnneks inimesi juhutöödele. Olime seal redus. Pärast abiellusime ka Kanakülas. Minust sai Tipul metsavaht ja mehest metsnik. Ilus oli meie elu looduse keskel,” meenutab Maimo säravil silmil. Kanaküla metsapunktis said paljud nn kahtlased isikud tööd. „Üks punane noris seal mind, et „meie hulgas on ühel mustad plekid peal”, aga teised mehed lõõpisid vastu, et juhatajal on jah, kopsul plekid. Tol ajal hoiti ikka kokku ka ja visati nalja, ei olnud häda midagi,” meenutab rõõmsameelne Maimo. „Mind tegelikult küüditada ei tahetud, olin tööl uhke koha peal Holstre vallas põllumajandusosakonna juhatajana, aga kui mind välja kutsuti vastust andma, kas mu ema oli kulak, oleksin pidanud teisiti rääkima. Mina ütlesin, et mis kulak, lesknaine nelja lapsega. Ja siis mind vallandati töölt, ühesõnaga, tööraamat rikuti ära. Sel ajal oli see tõsine asi.”
Eluraskused pole Maimot kunagi vastu maad surunud. „Elu on põnev olnud! Tänapäeval teil on ju nii igav,” muigab ta. Maimo arutleb, et tolle aja inimeste hakkama saamine ei ole võrreldav tänapäeva perede valmisolekuga äkilistele sündmustele vastu astuda. „Taludel oli ju kaheaastane viljavaru olemas. Kui sõja algul tulid punased Läti ja Leedu poolt, siis meie pere oma kodukülas Kaaveres läks pakku. Kaks kotti jahu peitsime kaevu – rukis ei võta ju vett sisse, ainult pealmise kihi. Kõiki selliseid nippe osati ja teati. Laadisime oma asjad vankrile ja sõitsime nädalapäevadeks Tänassilma jõe äärde, seal magasime lahtise taeva alla vankritel, väga ilus oli. See paik polnud kodust väga kaugel, kümmekond kilomeetrit, tüdrukud käisid ikka kodus lehmi lüpsmas. Loomad olima niisama õue peale vabaks lasknud. Pärast tulime tagasi ja nägime, et õnneks oli ainult küün maha põletatud.”
Maimo meenutab esimest Eesti aega hea sõnaga: „Praegu on noortel palju raskem mu meelest, nii palju peab tööd tegema. Aga tol ajal ei tehtud nii palju, talutöö polnud ju raske. Nüüd hakkavad inimesed alles laupäeval pärast töönädalat kodu koristama, siis olid laupäevaks kõik tööd tehtud. Isegi kibedal heinaajal tulime ikka reedel koju. Kui hommikul mindi tööle, siis vahepeal käidi ju kodus, magati paar tundi „hobuse und”, nagu siis öeldi. Eks hobune tahab ju ka vahepeal süüa … Siis töötati veel paar tundi ja oligi kõik. Söödi, puhati jalad laual ja õhtul oli veel jaksu minna küla peale ringmänge mängima ja mõistatusi lunastama. Tantsiti ja lauldi. Eestimaa oli siis ju rahvast täis. Kõike tehti naljaga, kerge pilaga, keegi pahatahtlikult kedagi ei kiusanud.” Kogu okupatsiooniaja oli Arvedi talukoht võõraste käes. Vend Ervin, tema abikaasa Maimo ja nende kaks tütart otsustasid 1980. aastatel siiakanti elama tulla. „Meile pakuti küll endiste kulakute maju. Aga meie ei tahtnud teiste õnnetusest kasu lõigata.” Nõnda nad ostsid hoopis laokile jäänud Arved Rulli maja 1987. aastal. „Maja oli halvas korras, vundament oli kehv, samuti oli siin kitsas. Arutasime ja leidsime, et targem on vana maha võtta ja uus ehitada.” Nii tehtigi. Maja näeb praegu kena välja, punaseks värvitud ja värske plekk-katusega. „Siin majas on kodutunne, nagu eluaeg oleks Massumõisas elanud, lapsed ütlevad nii. Tulime ju siia alles siis, kui meil endil olid lapselapsed. Väikste poiste värvitud on see majagi.”
Maimo ja Ervin käisid siiakolimise järel ka Ennuksemäel. Kui siis 1990. aastatel hakati vana metsavennapunkrit lahti kaevama ja sinna pärast punkri õhkulaskmist heidetud metsavendade maised jäänused ümber maeti, oli hea meel küll, et ka Arvedi nimi sai puhtaks ja au sisse. Okupatsiooni ajal ei saanud ju kõva häälega rääkida, et Ervini vend oli metsavend. „Lastele rääkisime küll kõik ära, nagu oli,” meenutab Maimo. „Eesti vabaduse üle oli hea meel, mis seal rääkida!”
2010. aastal Tarvastu valla toel taastatud metsavennapunkris pole Maimo aga käinud – jalad on kehvad. „Aga minu lapselaps Alar sõidab ikka 21. veebruaril oma saani peal sinna.”
Arvedi hauda ei tea aga keegi.