Soovitan uurida 2004. aastal ilmunud õpik-käsiraamatut “Pärandkooslused”, mille koostas ja toimetas Toomas Kukk.
Miks ma seda soovitan? Sellepärast, et mulle meeldib ringi jalutada kevadisel Laelatu puisniidul ja unistada sellest, et ka minu tulevase kodu juures saab olema väike jupp võsastunud niitu, ning siis taastan ma seal samuti ühe uhke puisniidu. Ehk tekib teil küsimus, et miks mul selline unistus on. Pärandkoosluste nimi juba ise on veidi romantilise varjundiga, see tähendab, et tegu on looduskooslustega, mille meile oma töö ja vaevaga säilitasid ning pärandasid meie esivanemad. Teaduskeeles öeldakse selle nähtuse kohta ka pool-looduslikud kooslused, millest tuleb aru saada nii, et tegu on osaliselt looduslikult arenevate ja teisest küljest inimese poolt kujundatud elupaikadega.
Inimese mõju on piirdunud seal loomade karjatamise ja heina niitmisega.
Kui nime pidi nimetada, siis kuuluvad pärandkoosluste alla näiteks puisniidud, luhad, rannaniidud ja loopealsed.
Peale bioloogide tunnevad pärandkoosluste vastu huvi ka ajaloolased ja rahvapärimuse uurijad, sest suur osa inimeste tööst ja sellega seonduvast kultuurist on vanadel aegadel just pärandkooslustel tekkinud.
Kuigi raamat on mõeldud maaülikooli tudengitele kõlbab see lugemiseks igaühele, kes tahab täpsemalt teada, miks mul on unistus taastada ühes Eestimaa nurgas väike puisniidulapike. Samuti aga sobib raamatut lugeda neil, kel sama unistus endal peas ja soovivad saada nõu oma unistuse teoks tegemiseks.
|
