1/2006



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Shotlane igatseb met si ja kiskjaid oma maale tagasi

Loodusfotograaf Jaanus Järva pildistas Shoti mägismaal punahirve ja keldi rabapüüd, rannikul aga hallhüljest. Nagu Järva oma loos kirjutab, on need kolm Shotimaa looduse ikoonid.

Shotimaa – meie jaoks üks kauge, mägine ja vihmane paik. Teame, et seal juuakse viskit, kasvatatakse lambaid ning mehed kannavad pidulikel puhkudel ruudulisi seelikuid ehk kilte.
Shotlased räägivad veidra aktsendiga inglise keelt.
Veel oleme kuskilt kuulnud, et Shotlased on ihnuskoid ning et sealsed suured lossid kubisevad vaimudest.
Vihma sajab Shotimaal tõesti rohkem kui meil ja viskit juuakse, aga ihnureid leidub Shotlaste seas kindlasti sama palju kui eestlaste, venelaste või grusiinide hulgas.
Vaimude kohta ei ole täpsemaid andmeid. Lossides elab seal väga vähe inimesi, sest losside ülalpidamine on üsna kallis.

Mis tõesti tõsi – Shotimaal saab näha huvitavat loodust.
Inimene on küll sellesse loodusesse oma kustumatu jälje jätnud, halvas mõttes – looduslikku metsa peaaegu ei ole.
Kui Shotimaal ringi sõita, siis võib tunduda, et metsa leidub rohkem kui vaja, sest kõiki orge ja isegi mägesid katavad puud. Paraku on tegemist inimese istutatud puude põldudega, millelt mõnekümne aasta tagant saaki lõigatakse.
Siiski tasub Shotimaale just looduse pärast minna. Eriti meil, kes me oleme lauskmaaga harjunud.
Mina tahaksin oma loos esile tõsta punahirve, keldi rabapüüd ja hallhüljest. Just nimelt neid olevusi peavad Shotlased ise oma looduse ikoonideks.

Probleem metsa all. Mõisted “hirvemets” (inglise keeles deer forest ja Shoti mägismaa (Scottish Highlands) kuuluvad kokku. Need on Shotlastele avaruse ja avatud maastiku sünonüümideks.
Punahirv annab tööd inimestele, esindab SHotimaad nii viskisiltidel kui ka loodusfilmides, tekitab probleeme keskkonnale ning on palaks kiskjate ja röövlindude toidulaual. Viimast siiski inimese vahendusel. Shotimaal ei ela nii suuri kiskjaid, kes täiskasvanud hirve jõuaksid maha murda.
Shotimaa hirvepull näib küll üsna kõhetu, kui kõrvutada teda mandril elavate liigikaaslastega. Väiksem keha ja peenemad sarved tulenevad aastatuhandeid väldanud mäestikuelust. Mägedes ju puudub toidurikas laialehine mets.
Mõned keskkonnaspetsid süüdistavad just hirvi selles, et mägismaal ei kasva looduslikku männimetsa.
Kevadest sügiseni veedavad hirved mägedes, talveks tulevad nad alla orgudesse, kust toidu kättesaamine lihtsam – seal kasvavad ka männid, mille noori võrseid hirved kõige rohkem armastavad.
Tegelikult ei ole loodusliku metsa vähesus ainult hirvede süü. Shotimaal ei ela metssiga, kes kobestaks maapinda.
Tärganud männiseemikutel on juurte maasseajamine raske.
Oma rolli mängib ka väga range kontroll metsatulekahjude üle, põlengute vähesus soodustab metsaaluse läbimatu kihi paksenemist.
Et hirve looduslik vaenlane hunt hävitati Shotimaal juba ammu, siis võttis inimene hirvede arvu reguleerimise enda peale. See on aga täielikult läbi kukkunud. Shotimaal elab üle 400 000 punahirve, kelle negatiivne mõju taimestiku juurdekasvule on paratamatu.

Mitte ainult inimeste toidulaual. Kui suurmaaomanikud kehtestasid 18.
sajandil oma ülemvõimu, sai hirvejahist populaarne ajaviide. Jahipidamise hõlbustamiseks ja hirvede elutingimuste parandamiseks raiuti mägismaad metsadest puhtaks. Punahirvest sai oluline vara, hirvede rohkus mõjutas ka kinnisvara hinda.
Tänapäeval oleks loodusliku metsa taastekkeks vajalik kahandada punahirvede populatsiooni 80 protsenti. Maaomanikud seisavad sellele vastu, sest nüüdki on maavalduse hind seda suurem, mida rohkem seal elab hirvi.
Üheks lahenduseks loodusliku metsa taastamisel oleksid võrkaiad. Nii loodetakse saada puude populatsioon, mis hiljem hirvede rünnakutele vastu peaks. Kui aed aga ära võtta, siis jäävad rohkem kui paarimeetriseks kasvada jõudnud puud küll ellu, aga väiksemad süüakse ikkagi ära. Kui jahimehed hirve tapavad, siis traditsiooniliselt lahatakse loom selsamal mäel, kus ta suri. Soolikad (Shotlased ütlevad galloch) jäetakse samasse maha – röövloomadele ja -lindudele.
Söönuks saavad paljud karvased ja sulelised, alates nirgist ja lõpetades majesteetlike kaljukotkastega.
Sisikondade mahamatmine oleks raipesööjatele ränk hoop ja vähendaks punahirve panust loodusliku mitmekesisuse tagamisel.
Vaatamata probleemidele jääb punahirv enamiku jaoks ikkagi SHoti mägismaa hingeks, kes kannab hoolt sealsete elanike eest.

Traallaevaomanike vurrudega võistlejad. SHotimaa looduse suurkujuks peetakse ka hallhüljest, sedasama, kes meie veteski elab. Shotimaa vetes elab ligi pool maailma hallhüljestest, üle 100 000. Põhiliselt asus­tavad nad Shotimaa põhja- ja läänerannikut, nende arvukus on 1960. aastate keskpaigast ligi viiekordselt suurenenud.
Ometi rippus hallhüljeste saatus Shotimaal eelmise sajandi alguses juuksekarva otsas – arvukus oli kahanenud alla tuhande isendi.
Kui hallhülged 1914. aastal kaitse alla võeti, kasvas nende arvukus kiiresti. Sellele aitas kaasa ka inimeste väljaränne mõnelt saarelt, Mingulay saar Hebriidides (Lääne-Shotimaal) oli üheks selliseks. Tekkis palju häid ja rahulikke poegimispaiku hallhüljestele.
Nüüd saab talviti Mingulay randadel kokku lugeda ligi tuhat täiskasvanud hallhüljest.
Shotimaa idaranniku kalurid pidasid hallhüljest tõeliseks nuhtluseks, sest hüljestele meeldis võrkudest süüa lõhet.
Tänapäevaks on see probleem kadumas, sest lõhet ei ole enam palju; seda siiski mitte hüljeste tõttu.
2002. aasta alguses uhasid lained Orkney saarel (Shotimaa põhjarannikul) kaldale ligi 40 hallhülge laipa. Mõõkvaalad olid need hülged tapnud.
Orkney kandis meeldib viibida nii mõõkvaaladel kui ka hüljestel, seal paikneb palju lõhekasvandusi ja osa kalu pääseb lahti.
Shotimaa traallaevade omanikud süüdistavad kalavarude vähenemises hülgeid. Tõepoolest, mida rohkem hülgeid, seda rohkem söövad nad kalu, kuid kas tööstuslik kalapüük ei ole mitte iseendale auku kaevanud? Ilmselt ongi hallhüljes lihtsalt patuoinas, tõeline põhjus aga ülepüüdmine. Euroopa Liit igatahes ei süüdista hülgeid, vaid vähendab
kalapüügikvoote.

Püüd läksid kaubaks. Shotimaa kanarbikunõmmedel elav keldi rabapüü on meil elava rabapüü sugulane. 19. sajandikeskpaigaks leidus Suurbritannias inimesi, kes olid rikastunud tänu kaubanduse arengule, mitte vanaisade varandusest. Kaupmehed kasutasid raha vaba aja sisustamiseks – näiteks ostsid ja haldasid jahimaid.
Raudtee jõudmine Shoti mägismaale 19. sajandi lõpul võimaldas lõunapoolsetelgi rikastel osaleda jahtides, mis käisid spetsiaalselt rabapüüde eluks kohandatud kanarbikunõmmedel.
Sellistel nõmmedel põletati sügisel osa kanarbikust ribakujuliselt ära, et tekiks erivanuseline vahelduv taimestik.
Kõrges kanarbikus pesitsesid linnud, kanarbik pakkus varju kiskjate eest. Madalas toitainerikkas kanarbikus linnud toitusid.
Kiskjad sellistelt aladelt hävitati ning riputati teede äärde, demonstreerimaks haldaja korralikkust ja valduse “puhtust”, mis omakorda pidi tähendama rikkalikku jahisaaki.
Oli püüjahi kuldaeg, mil tapeti palju linde, kuid samas ka hoolitseti selle eest, et keldi rabapüü paljuneks ja elaks hästi. Püüst oli saanud kaup, sarnaselt punahirvele.
Keldi rabapüü arvukus hakkas langema 1930. aastatel. Põhjuseks oli püüdele sobivate kanarbikunõmmede kadumine ja nende asendumine rohumaaga, kus kasvatati lambaid ja veiseid.
Olukorda halvendas kanarbiku põletamine, mis pikemas perspektiivis tõi kaasa kanarbiku asendumise heintaimedega, eriti niiskematel aladel.
Täheldatakse tsüklilist keldi rabapüüde arvu muutumist. Tsükkel kestab kuus aastat, tsüklilisuse põhjused on lindude käitumisiseärasustes.
Uurimused näitavad, et agressiivsete isalindude käitumine, mis seisneb kevadisel paaritusajal üha suuremate territooriumite kaitsmises, vähendab järgmisel kevadel sigimissagedust ligi poole võrra.

Ohtlikud võrgud. Ka tänapäeval harrastatakse püüjahti. See on võimalik jahimõisates, kus põletatakse kanarbikku, et luua tingimusi püüde sigimiseks ja toitumiseks. Mõisa järelvaataja ülesandes on loendada kurnasid ja ennustada
järgmist püü-aastat.Näiteks 2005. aasta polnud kõige soodsam aasta rabapüüle, sest just pärast noorlindude koorumist saabus eriti jahe ja vihmane periood ning suurem osa poegadest hukkus, mistõttu polnud ka sügisene püüjaht mõeldav.
Üheks keldi rabapüüde ja ka tetrede arvukuse vähenemise põhjuseks on peenest traadist valmistatud võrkaiad. Needsamad, mis rajatud kaitsmaks puid hirvede eest.
Madallennul liikuvad püüd ja tedred lendavad end vastu traati surnuks. Selle probleemi lahendamiseks on hakatud aedadele paigutama värvilisi linte või plastikust võrke, mis peaksid linnule näha olema.



Jaanus Järva
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013