Läänemaa teejuht loodus- ja linnuturistile
Marko Valker
Varrak 2005
110 lk

Raamat Läänemaa loodusest Kui minu käest peaks küsitama, milline piirkond Eestis on minu arvates looduslikult kõige omanäolisem, siis vastaksin ilmselt üllatusena paljudele, et pean selleks Läänemaad.
Lauges ja kohati näiliselt igavas Läänemaa maastikus on minu jaoks midagi salapärast ja seletamatut. See on seotud mere lähedusega, ning mida lähemale merele, seda seletamatum tunne hinge poeb.
Läänemaa rannamaastikud on oma ilmelt äärmiselt vahelduvad. Kohati merre kaduvates karjamaades, lahesoppe täitvate roostike vahel ja Kasari luhal ringi liikudes kogeb midagi hoopis muud kui Topu rannas või Virtsu-Pivarootsi saarestikus, kõnelemata avamerele avatud karmidest, kuid ülevatest randadest Roostal ja Nõval, mis on tegelikult ehk Eesti kauneimad liivarannad üldse.
Läänemaale jääb ka imede saar Vormsi koos maalilise Rumpo poolsaare, ehtsa (mis sest, et paarisaja miljoni aastase) korallrifiga saare keskosas, pisikeste soode ning Saxby ranna tõelise paleontoloogiamuuseumiga lageda taeva all.
Läinud aasta lõpul ilmunud Marko Valkeri raamatuke “Läänemaa teejuht loodus- ja linnuturistile” tõi selle Eesti nurga taas meelde. Juba Marko Valkeri raamatu fotode valik on väga oskuslik, ja hingekriipivalt ilusaid pilte on siin tõesti palju. Heameelt teeb see, et meil Eestis on nii palju häid loodusfotograafe ning mõjuvate maa- ja merepiltidega saavad hakkama ka paljud asjaarmastajatest fotograafid.
Eesti looduspiltnike “sotsiaalne püramiid” on igal juhul piisava kõrguse ning laia ja tugeva alusega, kõik selles tegevussfääris ei sõltu üksnes tippudest.
Raamatu väikeseformaadilised fotod toovad elavalt silme ette mereäärse maa – Läänemaa – ka neile, kes asjaolude sunnil siit kaugemal viibivad. Samas on raamatul ka praktiline väärtus teejuhi ja käsiraamatuna eelkõige neile, kes on loodusest eemaldunud ja soovivad taas luua kontakti kõige looduga. Läänemaa on selleks igati sobiv koht.