Kogu hingepuhumisele algusest peale lõõtsa
tallanud Maris Paju, MTÜ Alatskivi Looduskeskus üks eestvedaja, ütleb, et ega looduskeskus ole pelk majakolakas. Esmane on ikka, et oleks olemas loodusväärtused ning neile väärtustele rajatud matka-või õpperada koos võimalusega rajad omaette
süsteemiks arendada. Sinna peab saama kohapõhise ekspositsiooni seada, aga seal peab olema ka võimalus pidada loenguid ja teha rühmatöid.
Ja hädavajalik on veel, et oleks n entusiastlikku inimest, kes kogu ettevõtmise käima jooksevad ja käimas hoiavad. Alles siis võib rääkida keskusest. Sellest ideest poleks midagi asja saanud,” lisab
Paju, “kui kohapeal poleks kaasamõtlejaid olnud.”

Mis vallalgi selle vastu olema peaks, kui üks lausa maanteeservas seisev hüljatud maja ometi kord aruka kasutuse leiab. Alatskivi vallal rahva- või kultuurimaja pole, uues keskuses aga ruumi lahedalt –küllap õnnestub siis seal muulegi tegevusele katusealust leida. Ja enam-vähem üle maantee paiknev keskkool võiks saada bioloogiakallaku, miks mitte.

Nii valla kui ka keskuse jaoks on suurim probleem see, kuidas ehituslik osa lõpuni kanda. Põgusale vaatajale tundub maja omadega juba üsna kaugel olema. Aga asjaosalised teavad, kui palju tegelikult veel teha on: elektrit ja kütet pole, nii et pimedal ja päris külmal ajal majas olla ei kannata. Ja täiesti puudub sanitaarplokk, milleta pidev tegevus on mõeldamatu. Sellesse majja kolib praeguselt ebasobivalt vallamajapinnalt ka loodusja
turismiinfo punkt. “Pehme poole”, igasugu trükiste tegemiseks, loengute pidamiseks ja muuks taoliseks on raha valmis andma igasugused institutsioonid. Alatskivi on neid saanud näiteks ka eurofondidest ja saab ka praegu. Investeeringute puhul oodatakse
nüüdisajal aga omaosalust, rahastusallikast
olenevalt kümme või ehk isegi kuni kolmkümmend
viis protsenti. Nagu vallavanem Maie Nisu ütleb, on see Peipsi-äärne vald rikas küll looduselt ja kultuuriloolt, paraku mitte aga majanduse poole pealt. Sestap pole miljonite valda toomiseks
vajalikke valla oma sadu tuhandeid niisama lihtne leida, ehkki omafinantseering pärast kuhjaga tagasi tuleks.“Skandinaavia maades levinud Naturum-
tüüpi looduskeskust Lõuna-Eestisseni pole,” ütleb Paju.
Naabermaakondades on RMK looduskeskusi
ja kaitsealade külastuskeskusi. Kindlasti on MTÜ-l riigi rahast elava keskusega raske võistelda. Aga Paju ütleb, et küsimus polegi konkurentsis: “Igaüks
peab leidma oma niði. Eestimaa on nii väike, et ühest otsast teise saab sõita poole päevaga. Koos toimides saaks tekitada väga huvitava keti.”

Tekst: Toomas Jüriado