|
 |
|
| UUDISED |
|
|
Keskkonnaprogramm roheliste rattaretkel
Roheliste rattaretk „Kuidas elad, Vooremaa 2010?”
Kui seisad Raigastvere vaatetorni viimasel platvormil, lastes silmadel libiseda üle sinetavate metsade, ei saa muud, kui õhata: ilus oled, isamaa, selleks sa tulid siia roheliste rattaretkele, et seda tunda ja seda öelda. Aastaid oled Vooremaale tahtnud minna, Arno ja Teele radadele, ja kuidagi pole aega leidnud, aga näed, nüüd on sind seltsi kutsutud.
Raigastvere järve kaldal, kuhu istud kindlasti maha pruukosti võtma, pakkides seljakotist lahti toidumoona ja teetermose, ei saa sa mõtisklemata olla, miks sellel järvel on nii imelikult piklik kuju. Tegelikult märkasid ratta seljast vasakule ja paremale kõõritades terve tee „venitatud” pinnavorme. Kohe saad ka teada, miks: oleme Vooremaal geoloog Kalle Suuroja seltsis, kes selgitab otse asitõendite – voorte ja orgude – veerel, kuidas jääaja mandriliustik hiiglaslikud kraapejooned maastikku tekitas. Kui kunagi hiljem omal käel siin matkad, võid sõpradele ja lastele jutu edasi rääkida.
Raigastvere torni juures on läbitud alles 21 kilomeetrit eesolevast kevadisest XXI roheliste rattaretkest „Kuidas elad, Vooremaa?” ning paus on esimene omasuguste seas. Ees ootab veel 141 km sõitu mööda kevadist kodumaad.
Järgneva kahe ja poole päeva jooksul kuuleme kohajutte Vooremaast ja saame ekspertide juhendusel keskkonnaalaseid teadmisi geoloogias, metsanduses, põllumajanduses, kalanduses ja looduskaitses. Kui geoloogi seletused annavad aimu voorte tekkest, siis selgitavad need meile kaude ka igivanu muistendeid: miks on nii palju Kalevipoja lugusid koondunud just Vooremaale? Küll on Kalevipoeg siin kündnud ja hunte kimbutanud, kivisõda pidanud. Tema tegutsemisjäljed looduses on kõikjal näha voorte ja suurte rändkividena. Alalõpmata on meie eeposekangelane voodeid vahetanud: näeme mitut Kalevipoja sängi ehk linnamäge.
Imepärased paigad looduses on mõjutanud meid loodust hoidma ja loodushoid omakorda kaitseb neid paiku nüüd liigse majandamise eest. Retkel läbi maastikukaitseala sõites süveneb arusaam, mis asi see looduskaitse on. Sellest kõneleme ka ühes kaunimas Vooremaa paigas Laiuse voorel retke viimasel päeval, kui on kätte jõudnud parasjagu Eesti looduskaitse 100. juubel.
Kui oled voorele jalgu puhkama istunud, on lahkudes iseenesestmõistetav vaadata, et see istumispaik korda jääks. Noored, kes muidu ehk jätakski papptaldriku vedelema, ei saa seda retkel teha väga lihtsal põhjusel: keegi siin nii ei tee. Ja hää käitumine on teadupärast nakkav. Prügi sorteerida aitavad uutel olijatel retkel meie vabatahtlikud, kes seisavad rajapunktidesse paigutatud konteinerite juures. Kui keegi sõidaks esimese päeva marsruuti läbi päevake hiljem, oleks ta väga imestunud, sest ei leia maast tõenäoliselt ühtegi käkras paberit. Rattaretk on koht, kus näeme, et mitu tuhat inimest saavad looduses kulgeda kolm päeva nõnda, et prügirida pole järel.
Päev hiljem leiab järve kaldalt ainult tagumikujäljed rohul. Rohu kasvades kaovad needki.
Kui õhtul oled roninud laagripaigas rattalt maha ja telgi üles pannud, ootavad sind lisaks õhtusöögile Roheline telk dokfilmidega maailma keskkonnast ja loodusest ning suure lava jutud: esimesel õhtul arutame, kui eestimaine on toit meie laual, uurime kui head on Eesti mahepõllunduse tooted ning kui palju GMOd sisaldavad meie külmkapid.
Kaugel mugavatest vooditest ja telekatest on meie päevased vajadused justkui peo peal, me saame neile otsa vaadata. Vajadusi on meil kulukaid küll: süüa, sooja saada, meelt lahutada… Kui palju võib aga üks inimene kulutada maakera ressursse nii, et ta tulevastele põlvedele ka jätab, see on küsimus, mille üle rattaretkel mõtiskleme. Laiuse linnuse laagris enne Vägilaste kontserdiõhtut räägime samast asjast veidi teise nurga alt: kliimasoojenemisest. Viimane teema on tänaseks arvamustest ja skandaalidest üsna suureks sasipuntraks kägardunud kera, mida aitavad lahti (h)arutada oma ala eksperdid Andres Tarand ja Ain Kallis.
Rattaretke lõppedes, kui istume Arno-Teele koolimaja trepil ja suuname viimase pilgu ümbritsevale vooremaastikule, mõtleme, mis jälje see matk meisse jättis. Kas saime rohelisemaks? Usun, et see, mis oli kollane, muutus roheliseks, ja mis oli punane, vähemasti kollaseks. Sellest juba piisab, et retke õnnestunuks lugeda.
Autor Helen Arusoo
Keskonnaprogrammi toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus. |
|
|
|
|
