Mitmesse riiki jaguneb elusloodus? (1)

Tõnu Ploompuu

Riik on suurim eluslooduse jaotamise rühm. Vanasti oli lihtne kahene jaotus: taimeriik ja loomariik. 20. sajandi teisel poolel läks asi segasemaks -räägiti küll kolmest, neljast, viiest, kümnest ja veel enamastki riigist.

Õigeks võib lugeda mitut riikide arvu sõltuvalt sellest, kuidas 'riiki' defineerida ja mismoodi nende arvu põhjendada. Leian, et on õige rääkida nii kahest, neljast kui ka suurest arvust riikidest, mitte aga õpikutes levinud viiest riigist.

Kaks riiki

Kaks riiki on olemas olnud süstemaatika algusaegadest saadik. Lihtne oli eristada loomi, kes jooksevad ringi, ja taimi, kes on enam-vähem paigal.

Nüüdisaja vaatepunktist on kahe riigi süsteem ülejäägimeetodi rakendamine. Sel põhimõttel saaks eristada suhteliselt hästi piiritletavad loomad ja ülejäänud tüübid - kellest nii hästi aru ei saa, kes nad on - ehk siis taimed.

Küllaltki mõistlik ala selle süsteemi kasutamiseks on didaktika. Looduse mitmekesisuse õpetamisel on lihtne käsitleda loomi ja taimi. Taimede kõrval aga tutvutakse põgusalt ka seente ning bakterite ja viirustega. Viimaseid on piisavalt vähe ja nad on sageli niivõrd "käega haaramatud", et neile omaette kursust alati pühendada ei saa.

Neli riiki

Neli riiki: oleksid taimed, loomad, seened ja bakterid. Põhimõte, mille järgi elusloodus nelja riiki jagada, on eluvorm. Sellisel lähenemisel ei ole riik süstemaatika ühik, vaid ökoloogiliselt sarnaste organismide rühm. Taimed on siin päristuumsed autotroofsed organismid, seened päristuumsed kehavälise seedimisega organismid, loomad päristuumsed kehasisese seedimisega organismid ja bakterid eeltuumsed organismid.

Muidugi annab elusloodus kuhjaga vorme, mis ei allu lihtsale defineerimisele. Näiteks võiks ämbliku seeneks lugeda. Veelgi raskem on parasiitidega: parasiittaimed pole autotroofid, parasiitloomad võivad toituda üpris seene moodi.

Ilmselt tuleks selle meetodi puhul riikidesse klassifitseerida mitte liike, vaid hõimkondi, mõnel juhul ka klasse ja seltse.

Täpsustuseks peab lisama, et tegemist oleks 4(5)±1 riigi süsteemiga. Viies - viirused - on riigina kaheldav: nemad pole päris elusorganismid, vaid pigem "elus aine". ±1 tuleneb aga võimalusest selle põhimõtte range rakendamise korral baktereid erinevalt käsitada. Ainult eluvormist lähtudes tuleks bakterid jaotada seente ja taimede vahel (seega jääks 3 riiki). Arvestades siiski ka raku ehitust ja sellega kaasnevaid põhimõttelisi talitluslikke erinevusi, võiks neid kahte bakterite rühma käsitada ka omaette riikidena - heterotroofsed bakterid ja autotroofsed bakterid (seega 5 riiki). Tsüanobakterite (sinivetikate) arvamine taimedeks taastaks sajandi esimese poole küllaltki mõistliku traditsiooni.

Viimase jagamise mõttekuse muudavad küsitavaks autotroofsed mittefotosünteesivad bakterid. On nad ikka päris autotroofid või hoopis anorgaanilisi aineid söövad heterotroofid? Kas metaanibakterite süsinikuallikas metaan on rohkem anorgaaniline kui mõnel päris-heterotroofsel bakteril?

Palju riike

Suure riikide arvu väljatoomiseks on palju võimalusi.

Riik oleks sel juhul evolutsiooni haru ehk süstemaatika ühik ka klassikalises mõttes. Riikide arv võib erineda sõltuvalt sellest, kui kauged hõimkonnad ühte riiki koondatakse. Kindlasti on säärane riikideks jaotamine oluline tsütoloogia ja evolutsiooniprobleemide käsitlemisel. Siiski on raske bioloogia üldkursustes käsitleda rohkem kui poolteisest miljonist liigist koosnevat loomariiki ja veerandi miljoni liigiga taimeriiki võrdväärsetena mõnekümneliigiste evolutsiooniharudega.

Mida siiski looduse paljudeks riikideks jagamisel aluseks võtta? Kas ainult geneetilist kaugust või ka välisehituse ja eluavalduste põhimõttelisi erinevusi? Esimesel juhul võib tekkida olukord, et nii klassikalised taimed, loomad kui ka seened kuuluvad koguni ühte riiki, ülejäänud päristuumsete organismide riigid koosneksid enamasti ainuraksete liikidest (välja arvatud esiviburlased, punavetikad ja limaseened). Isegi mõne bakteriperekonna võiks ülendada riigiks!

Geenide erinevuste määramise ületähtsustamisega kaasneb ka teine puudus. Iseäranis bakterite puhul ollakse veendunud laialdases geenide ja geenirühmade rändamises evolutsiooniliselt kaugetesse organismidesse (Tolk, 1998). Tekib küsimus, missugune geen on süstemaatika tarbeks "õige", missugune "vale" või missuguse geeni järgi otsustada riiklik kuuluvus.

Mis on viga viiel riigil?

Nelja ja mitme riigi süsteemi headusele vaatamata on enamikus bioloogiaõpikutes toodud hoopis viis riiki - peale taimede, loomade, seente ja bakterite veel ka protistid.

Teaduslikus mõttes on siin tegemist totrusega. Riigi defineerimisel rakendatakse üheaegselt nii teaduslikku evolutsiooniharude meetodit (taimed, loomad ning seened kitsamas mõistes ja bakterid) kui ka omamehelikku ülejäägimeetodit (protistid ehk ülejäänud eukarüoodid).

Sedasi satuvad protistide hulka ka suurimad veetaimed, näiteks enam kui kümne meetri pikkused selgelt eristunud kehaosadega lehtadrud (kuuluvad pruunvetikate hulka).

Protistid rühmana on mõttekalt defineeritav vaid loomsete protistide korral (ainuraksed kui eluvorm), seente ja eriti taimede puhul on mõistliku kokkuvõtva omaduse leidmine väga raske. Siit tulenebki ebamäärasus ja sageli ka vead mõiste kasutamisel. Nii võib näiteks keskkooli bioloogiaõpiku joonise järgi protistide hulka arvata ka pärmid.

vt. ka 2. osa

Kirjandus

Tolk H.-V. 1998. Kolmas haru - arhebakterid, nende genoom ja evolutsioon. Rmt. Ontogenees ja fülogenees. Schola biotheoretica XXIV. Tartu, Sulemees, lk. 33-43