Eesti kõrgeim tehismägi ei paikne mitte Kiviõlis, nagu üldiselt arvatakse, vaid hoopis Kohtla-Järvel. Põhiliselt poolkoksist koosneva mäeaheliku kõrgeim tipp tõuseb jalamilt üle 120 meetri ehk tunduvalt kõrgemale kui meie suurim looduslik pinnavorm Vällamägi (84 m).

“Võibolla ei ole enam kaugel aeg, kus oldakse sunnitud Maarjamaa kaarti ümber joonistama. Kunstlikkude tuhamägede arvel. Ja kooliõpilaste peavaluks, sest mägede kõrguste pähetuupimine ei ole kunagi ühele noorele maailmakodanikule meeldinud,” on 1930. aastate lõpus kirjutanud aja- ja olukirjanik Osvald Tooming “Eestimaa Ruhri” kohta [6]. Ja tõesti, kõige silmatorkavamad pinnavormid Põhja-Eesti paekalda kõrval on Kirde-Eestis põlevkivi kaevandamise ja töötlemise tagajärjel tekkinud mäed. Ent kirjanduses leidub nende kohta vastukäivaid andmeid ja üheselt pole selge seegi, milline neist on kõrgeim.

Kus iganes inimene on maavarasid kaevandanud ja töödelnud, jääb sellest maha suuremal või vähemal määral aherainet, rikastusjäätmeid või põletustuhka – lastelastele märgiks vanaisade raskest tööst, keskkonnakaitsjatele meeleheiteks. Kokku kuhjatuna moodustavad need jäägid positiivseid tehispinnavorme. Iidsetes kaevanduspiirkondades (nt. Rooma impeeriumi kulla- ja tinamaardlad) on sellised tehiskuhjatised muutunud arheoloogidele eraldi uurimisobjektiks, muinaskaevanduste tähiseks.

Põlevkivitööstuse jäätmekuhilaid võib leida kõikjal, kus seda maavara on kaevandatud ja kasutatud. Mõnel pool on tehispinnavormid ainukesed jäljed suletud kaevandustest. Kirde-Eestis on tehispinnavormid muutunud omamoodi mälestusmärkideks –tööstuspärandi ja kohaliku identiteedi osaks. Atraktiivsete turismiobjektidena ning võimaliku ehitusmaterjali või toorainelaona pakuvad nad ka praktilist huvi

Tehispinnavormide tüübid. Põlevkivi hakati Kirde-Eestis kaevandama 1916. aastal: siis ammutati Järve mõisa lähedal esimene rongitäis pruuni kulda, mis saadeti Poola kivisöest ilma jäänud Peterburi kütteks. Praeguseks on kokku kaevandatud ligi 850 miljonit tonni põlevkivi [1].

Eesti keeles on morfoloogiliselt erinevate positiivsete pinnavormide kohta olemas eraldi terminid. Sellegipoolest on nii kõnekeeles kui ka toponüümides üldlevinud sõna maapinna kõrgemate osade kohta peamiselt “mägi”. Põlevkivi kaevandamis- ja töötlemisjääkide kuhjatisi kutsutakse tavakasutuses tuhamägedeks, hoolimata nende tehispinnavormide ilmselgest erinevusest nii koostiselt kui ka kujult. Põlevkivi käitluse tõttu moodustuvad tehispinnavormid on jaotatud allmaakaevanduste kohal asuvateks maapinna deformatsioonideks, karjääride sisepuistanguteks, elektrijaamade tuhaplatoodeks ja -mägedeks, rikastusvabrikute jääkide välispuistanguteks ning põlevkivi termilise töötlemise (utmise) jääkide puistanguteks (poolkoksimäed).

Kiviõli poolkoksimäed. Osvald Tooming on 1938. aastal Virumaa Teatajas kirjutanud: “Tuhamägi!!! Kiviõli uhkus ja kroon, mis paistab juba kümnete kilomeetrite kaugusele ja äratab kõigis rongis möödakihutajateski imestust ja üllatust. Teiseks Munamäeks on ristitud too üle 70 meetri kõrgune koksihunnik, millele vinnatakse iga päev kõrgust juurde.”

Turismikirjanduses ja teatmeteostes on Kirde-Eesti tehispinnavormidest alati suurimat tähelepanu leidnud Kiviõli mäed. Üldtuntud on Kiviõli vana ja uus tuhamägi, millest esimesele hakati poolkoksi ladestama 1922. aastal ja teisele 1951. Esialgu veeti poolkoksi hobustega, hiljem köisteega vagonettide abil mäe harjale, kus see tühjendati ja kraaptransportööriga laiali kanti. Mäe kasvades hakati tippu transporditud poolkoksi veega nõlvast alla uhtuma. Nii tekkis Kiviõli põhjaossa piklik, küllaltki laiaulatusliku ja lauge jalami ning kitsa, järskude külgede ja mõnesaja meetri pikkuse tasase harjaga terrikoonik. Vana poolkoksimägi suleti 1975. aastal ja uus 1990. aastatel. Praegu ladestatakse poolkoksi uue mäe jalamile. 1992. aasta seisuga oli Kiviõli mõlemasse mäkke kuhjatud ligi 10 miljonit tonni poolkoksi [7].

Kirjanduses on Kiviõli mägede üldlevinud suhtelise kõrguse arvud 100 m ja 115 m, kuid alatasa on jäänud selgusetuks, kumma mäe kohta vastav arv käib. “Eesti nõukogude entsüklopeedia” (1989, 4. kd.) väitel paikneb Kiviõli juures Eesti kõrgeim tuhamägi, mille kõrgus on 115 m, jättes täpsustamata, kumba mäge on mõeldud. Are Kont on selgitanud, et Kiviõli linna läheduses paikneb kaks väga kõrget (107 m ja 101 m) terrikoonikut, mis on ühtlasi Eesti suurima suhtelise kõrgusega pinnavormid [3]. Jällegi pole mainitud, kumb mägedest on kõrgem. “Eesti entsüklopeedia” (2003, 12. kd.) andmetel on vana tuhamäe suhteline kõrgus 101 m ja uuel 115 m.

Täpsemaid ja vähem täpseid kõrgusarve leidub veel mitmes kirjandusallikas [2, 4, 7], samuti topograafilistel kaartidel. Kiviõli vanal tuhamäel paikneb ka reeper, mille kõrgus ümbritsevast on umbes 79 m. See ei asu aga mäe kõrgemal platool, vaid põhjanõlvalt eenduval, ligi 20 m madalamal kõrgendikul.

Kiviõli mäele rajatava suusakeskuse tõttu GPS-iga tehtud mõõtmistel saadi mäe suhteliseks kõrguseks 96 m. Kokkuvõtvalt võib Kiviõli uue ja vana mäe suhteliseks kõrguseks pidada vastavalt 116 m ja 96 m. Meenutagem siinkohal, et Vällamäe kui Eesti looduslikult kõrgeima pinnavormi suhteline kõrgus on 84 m.

Kohtla-Järve ahelik. Kohtla-Järve mäed linna loodeosas moodustavad terve aheliku (rahvapäraselt Kirde-Eesti või Kohtla-Järve keskahelik), mis koosneb viiest põhimäest ja mitmest kõrvalmäest ning elektrijaamast pärineva tuha platoost. 1992. aasta seisuga on Kohtla-Järve mägedes kokku umbes 50 miljonit tonni poolkoksi, mis hõlmab 0,93 km² suuruse ala.

Poolkoksi ja tuhka hakati Kohtla-Järvel ladestama 1921. aastal. Praegustele mägedele pandi algus siiski alles 1930. aastate lõpus ning mäeahelik kujunes alles 1950. aastatel. Mäed enam kõrguses ei kasva, kuna nüüd ladestatakse jalamile, kuhu on kümmekonna aastaga tekkinud paarikümne meetri kõrgune terrass.

Kohtla-Järve poolkoksimägede kõrgusarve ei ole kirjanduses tavaliselt esitatud. Ilmselt sellepärast, et mäed olid kasutuses veel üsna hiljaaegu (mägede otsa kuhjamine lõpetati 1990. aastatel), mistõttu neid on olnud raske mõõta. Kindlasti on Kohtla-Järve mägede vähema tuntuse põhjus ka raskem ligipääs. Kiviõli mäed jäävad vahetult maantee äärde, ent Kohtla-Järve mäed on ümbritsetud tehaste suletud territooriumide ja soodega. Mägede kõrgusarve on võimalik jälgida eri topograafilistel kaartidel. Samuti on suurim kõrgus (110 m) toodud tehnilises aruandes [7]. Mägede kõrgust on 1980. aastate lõpus mõõtnud ka Kiviteri geodeedid: kõrgeima, lõuna poolt kolmanda tipu absoluutkõrguseks saadi 173 m. Arvestades ümbritseva tasase maa kõrgust (ligi 50 m), on mäe suhteline kõrgus 123 m. 1980. aastal mõõdeti kõrgeima mäe absoluutkõrguseks 177 m. Järelikult on mäe suhteline kõrgus suisa 127 m. Kui aga uskuda 2004. aastal aerofotode alusel koostatud digitaalset plaani, on kõrgeima mäe absoluutkõrgus vaid 172 m ja Kohtla-Järve mäeaheliku tipp kõrgub 122 meetrini ümbritsevast maapinnast.

Püssi tuhamäed. Püssi linna lääneosas Purtse jõe vasakkaldal paiknev mägi koosneb põlevkivituhast, mis on elektrijaamast vagonettidega transporditud. Püssi põlevkivil baseeruv elektrijaam alustas tööd 1937. aastal. Esialgu transporditi tuhka ka hobustega ja tol ajal kujunes Purtse jõe kaldale umbes 10 meetri kõrgune platoo. Kui võeti kasutusele rööbasteel liikuvad vagonetid, hakkas tuhamägi kiiresti kõrgust koguma.

Kuigi enamasti räägitakse ühest Püssi tuhamäest, paikneb suurema mäe lõunaküljel ka väiksem mägi. Seda kasutati suurel mäel tehtud remonditööde korral ja samuti talvel, kui põhjatormid seal raudtee umbe tuiskasid. Seega, kuigi Eestis hüütakse sageli kõiki inimtekkelisi positiivseid pinnavorme tuhamägedeks, on päris tuhamägesid vaid kaks. Teisi põlevkivituhast koosnevaid pinnavorme tuleks nende laia tasapinnalise lae tõttu nimetada platoodeks.

Püssi tuhamäe kõrgust kirjalikest allikatest miskipärast ei leia. Mõningast selgust toovad suuremõõtkavalised kaardid. 2004. aasta sügisel mäge nivelleerides (võttes aluseks jõge ületava endise tuhaladestussilla betoonäärise) saime mäe suhteliseks kõrguseks 61 m. Nivelleeriti ka väiksem Püssi mägi, mille suhteline kõrgus on 32 m. Suuremõõtkavalistelt kaardilt on võimalik välja lugeda, et Püssi tuhamäe alt jookseb läbi 40 m horisontaal, seega saame mäe absoluutseks kõrguseks 101 m.

Eesti kõrgeim tehismägi ei paikne niisiis mitte Kiviõlis, vaid Kohtla-Järvel. Küllap arvati varem vastupidi seepärast, et Kiviõli vana poolkoksimägi oli esimene, mis saavutas peaaegu 100 meetri kõrguse, pälvides nii suurema tähelepanu. Hiljem kasvasid Kohtla-Järve poolkoksimäed kõrguses Kiviõlist mööda, kuid kirjanduse kaudu oli juba kinnistunud arusaam, et üks Kiviõli mägedest on kõrgeim. Kiviõli vana mägi jäi ka esimesena kasutusest välja, mistõttu oli võimalik tema kõrgust esitada lõplikuna. Kohtla-Järve mäed ja Kiviõli uus poolkoksimägi lõpetasid kõrgusse pürgimise alles 1990. aastatel. Seega on eksitavad Tallinna–Narva maanteel turismiviidad, mis juhatavad Kiviõlisse, kus paiknevat Baltikumi kõrgeim tehismägi. Püssi tuhamägi on aga Kiviõli ja Kohtla-Järve mägede kõrval hoopis varju jäänud.

1. Kattai, Vello jt. 2000. Eesti põlevkivi: geoloogia, ressurss, kaevandamistingimused. Eesti geoloogiakeskus, Tallinn.

2. Kirss, Odette; Pajos, Leili 1971. Kohtla-Järve linn ja rajoon. Eesti Raamat, Tallinn.

3. Kont, Are 1996. Aluspõhi. Maastikud. Inimtegevus. – Saaber, Kalju (toim.). Koguteos Virumaa: 33–50.

4. Marksoo, Ann 1958. Kohtla-Järve. Eesti geograafia selts, Tallinn.

5. Toomik, Arvi; Liblik, Valdo 1998. Oil shale mining and processing impact on landscapes in north-east Estonia. – Landscape and Urban Planning 41: 285–292.

6. Tooming, Osvald; Tooming, Peeter 1993. Maantee kutsub. Ida-Viru maavalitsus.

7. Анализ ранее проведенных иследований по изучению и оценке вторичных ресурсов сланцевой промышленности на ЭМГС 1992. Кохтла-Ярве.

Taavi Pae (1976) on geograaf ja koduloo-uurija.