Hea küsimus, ütleks poliitik. Raske küsimus, ütleks linnakodanik. Sest kumbki neist ei oska sellele vastata. “Üks laia, paarikümnemeetrise võraga põlispuu on etem kui tuhat paarimeetrise võraga noort,” on Eesti Looduses kakskümmend aastat tagasi kirjutanud ökoloog ja südi linnahaljastuse eest võitleja Viktor Masing.

Milles seisneb linnapuu väärtus? Tervisliku elukeskkonna eest seisjal on siin palju öelda: puu tarbib süsihappegaasi ja rikastab õhku hapnikuga; toimib filtrina, mis peab kinni õhus hõljuvat tolmu ning neelab ka mürgiseid gaase; eritab lenduvaid ühendeid, mis pärsivad või hävitavad tõvestavaid mikroobe; puuderead talitsevad tuult ja summutavad müra jne. Loodusteadlane ütleb, et puu, eriti vana puu, loob eluvõimaluse paljudele teistele olenditele, rikastades nõnda linnaelustikku. Psühholoog rõhutab, et rohelus rahustab. Erksa nägemistajuga inimene tõdeb, et puu on ilus, tundlik kõrv naudib helisid, mida tekitab lehestiku liikuma pannud tuulepuhang.

Tavaline linnakodanik hoidub meelsasti puude ligi: päikesekuumal asfaldil tõtanu tunneb end puude varju jõudes justkui päästetuna, noored määravad kohtumise vana pärna all, vanurid tahavad jalgu puhata ikka sellel pingil, mille kohal laiub roheline võra, lapse jaoks on puu midagi suurt, püsivat ja turvalist.
Paraku elame karmis maailmas, mida valitseb raha. Seepärast peaksime olema valmis vastama küsimusele: mis need siin loetletud hüved kõik kokku maksavad? No ei tea, ei oska rahanumbritesse rehkendada isegi mitte õhku, mida hingame, silmailust ja roheluse rahustavast toimest rääkimata. Aga kinnisvaraärimees teab täpselt, kui palju maksab iga ruutmeeter suure puu võra all “kasutult” seisvat linnamaad.
Kevadsõnum Tallinnast: “Haljasaladele ja parkidesse on kevadel kavas istutada üle saja puu, viimasel nädalal on keskkonnaamet andnud loa 203 ehitusele ette jääva puu mahavõtmiseks.” (Eesti Päevaleht, 27.04.2005) Sihikindla arendaja äriplaan toimib, puuaustaja hääl mattub ehitusmürasse.
Selle ajakirjanumbri avaloo autor Heldur Sander kahetseb, et me pole suutnud õppida Lääne-Euroopa vigadest, kus möödunud sajandi linnaehitajate tegevuse tagajärjel on enamik kesklinnu nii tihedalt hoonestatud, et neist on saanud tõelised kiviasumid.