Kindlasti teab haavikuemand ning teavad ka hiired ja oravad igiammusest ajast, et seentega võib haavikus juba kevadel mõnusasti einestada. Eestimaa seeneteadlased on sellest palju hiljem teada saanud, kuid siiski juba aastakümnete eest.
Minu välipäevikus on 10. mail 1959 sissekirjutus Põlvamaalt Laane raudteejaama juurest saluhaavikust: koos Ain Raitviiruga leidsime sealt sõrmkübarseene (Verpa bohemica). Eriti hakkab seal silma märkus: “ESMASLEID EESTIST!” Tookord Verpa perekonda kuulunud sõrmkübarseen on nüüdseks saanud hoopis teise nimetuse: kurrel.
Kurrelit (Ptychoverpa bohemica) oleme hilisematel aastakümnetel leidnud peaaegu igal kevadel niisketest ja märgadest salu- ja lodustuvatest haavikutest ning haava-segametsadest. Nüüd on ta meil üks tavalisemaid, paiguti lausa hulgi kasvav kevadseen. Mine võta kinni, kas see liik on tõepoolest hakanud järjest hoogsamalt levima või on hoopis seeneteadlased hakanud kevaditi märksa sagedamini metsas käima.
Kurrel on kottseen, kuulub mürkliliste sugukonda. Tema viljakehad on kaunis suured ja silmatorkavad: ookerkollakaspruun kellukjas kübar on tüüpiliselt kuni viis sentimeetrit kõrge ja niisama lai, valge jalg tihti pikk ja tüse, kuni 10 (15) x 2 cm. Erakordselt suuri viljakehasid kasvatasid kurrelid maikuus 1966. aastal Valgerannas Pärnu lähedal. Seal kandis oli tookord üldse erakordne kurreliaasta, mil seene kübara läbimõõt küündis isegi kuni 15 sentimeetrini. Kurreli kübar, mida katavad sügavad tihedalt paiknevad pikivoldid, kinnitub jalale ainult äärmises tipus, serv jääb vabaks. Viljakehad on väga haprad, õõnsad. Kurrelile on iseloomulikud hiigelsuured (60–80 x 17–22 γm) silinderjas-ellipsoidsed eosed, igas eoskotis vaid kaks; teistel kottseentel on tavaliselt eoskotis kaheksa mitu korda väiksemat eost. Kurreli viljakehad ilmuvad meil enamasti maikuu keskpaiku ja teisel poolel, toomingate õitseajal, vananenud viljakehi võib muidugi leida veel juuni alguseski.
Kurrel on söödav värskelt, parim pannil praetult, mingil juhul ei vaja kupatamist. Seen kuulub kahtlemata Eesti söögiseente kõrgklassi, on levinud ja väga sage üle kogu Eesti, enamasti leiab teda ikka nii rohkesti, et saab korraliku korvitäie. See seenestajatele veel vähe tuntud liik väärib igati lähemat tundmaõppimist: tema järele tasub metsa minna, just praegu ongi õige aeg.
Mürklid. Haavametsadest võib leida ka kaht mürkliliiki – ümarmürklit (Morchella esculenta) ja kuhikmürklit (M. conica), kuid nemad on peale haava seotud ka paljude teiste puudega. Kurreliga võrreldes on mürklitel kübara välispind kärjeline: munajate viljakehadega ümarmürklil asetsevad kärjed korrapäratult, koonusja kujuga kuhikmürklil pikiridadena. Ümar- ja kuhikmürkel erinevad kurrelist oluliselt veel selle poolest, et nende kübara alumine serv on jalaga jäigalt kokku kasvanud. Mürklid kasvavad meil kurreliga täpselt samal ajal, hooaja tipp langeb neilgi toomingate õitsemise ajale mais. Mürklid on eriti sagedased Lääne-Eestis ja saartel, ida pool leidub neid harvem. Söödavuselt on nad kurrelitega võrdsed, kuuluvad Eesti paremate värskelt tarvitatavate seente hulka.
Lume-ebamampel (Hemipholiota aedipus). Kujutame ette aega metsas kuu aega tagasi, jahedas ja jäises aprillis. Kas juba siis võis leida seeni? Tõepoolest, 9. aprillil 1978 on minu päevikus esmane märge lume-ebamampli leiu kohta Tartu lähedalt Tähtvere metsast Tiksojalt. Seen kasvas seal haava-paju-lepavõsas veel poolenisti keltsase haavalehevarise kihil. Tookord kandis seen hoopis lumemampli (Pholiota oedipus) nimetust, hiljem sai temast lumetõmmukas (Phaeogalera oedipus). Selle seene süstemaatiline kuuluvus ei ole siiani päris selge, nii et ka praegune nimetus ei pruugi püsima jääda.
Lume-ebamampel on üleni mesikollakaspruun, erksavõitu värvusega lehikseen. Tema õhuke kübar on tugevalt hügrofaanne, triibulise servaga ja limane, läbimõõt kuni viis sentimeetrit. Väga noortel viljakehadel ilmneb valge kiudloor, millest hiljem jääb jalale nõrk kiudrõngas, päris vanalt kaob seegi. Üsna hõredalt asetsevad eoslehekesed on tsüstiididest valgetäkilise servaga ning kinnituvad jalale ümardunult hambaga. Erilist lõhna ja maitset sel seenel pole.
Lume-ebamamplil on väga eriomane kasvupaik: ta kasvab lodustuvates ja saluhaavikutes ning haava-segametsades ainult möödunud aasta haavalehevarisel, kinnitudes kõdunenud haavalehtedele suure vesise mütseelitombuga. Viljakehi moodustab ainult väga vesistes, märgades nõgudes ja süvendites ning armastab külmi, veel veidi lumiseid ja keltsaseid kohti. Vähemalt Tartu ümbruses on ta sage, kasvab tihti suurte, 50–100-viljakehaliste kogumikena. Lume-ebamampel võiks põhimõtteliselt olla söögiseen, sest mürgine ta pole. Ent õhukesevõitu, väike ja vesine viljakeha ei meelita korjama ega sööma. Niisugusel varakevadisel ajal saab aga seene leidja rõõmu silmailust.
Kobarlõhkik (Encoelia fascicularis) on samuti varane aprillikuu seen. Süstemaatiliselt kuulub ta tiksikulaadsete kottseente hulka. Tema karikakujulised, seest mustjaspruunid, väljastpoolt hallikajahukad, kuni sentimeetri suurused jalata lehtereoslad kasvavad kimpudena välja maas lamavate kõdunevate haavatüvede ja -okste koorepragudest, leida võib neid ka haavaokste murdunud otstest. Korduvalt on seda seent leitud aprilli alguses Tartu ümbrusest Ihastest, Vasulast ja Vedu kandist, kuid tihti oli tegemist juba ülevananenud viljakehadega. Tundub, et kobarlõhkiku tippaeg on meil mõnikord veelgi varasemal ajal: olen teda täiesti värskena ja hulganisti leidnud haavatüvedelt juba 3. jaanuaril (1988. aastal Vasulast), kui sooja oli seitse kraadi ning mets peaaegu lumeta. Kobarlõhkik on Eestis kaunis sage. Temagi on varakevadisel ajal vaid silmarõõmu pakkuv seeneke: sööma ei ahvatle, kuigi pole mürgine.
Kuulo Kalamees (1934) on seeneteadlane, TÜ emeriitprofessor, EPMÜ vanemteadur. Uurib lehikseente süstemaatikat ja ökoloogiat.
|