Kaberneeme ja Juminda poolsaare vahel Kolga lahes asub kümmekond pisikest, kuid maastiku poolest mitmekesist saart. Praegu püsiasustuseta saartele leiab tee üha enam matkajaid. Süstamatkal Kolga lahe saartele pakub põnevust nii ülemeresõit ise kui ka sealne loodus ja ajaloopärand.
Kolga laht on Eesti põhjaranniku kõige saarterohkem piirkond. Saarte vaheldusrikas loodus ja kaunid liivarannad meelitavad siia järjest rohkem huvilisi. Samas on pesitsevad linnud, männimetsad ja kukemarjanõmmed liigse külastuskoormuse suhtes väga tundlikud. 1990. aastate alguses võeti saared kaitse alla, 1999. aastal loodi Kolga lahe maastikukaitseala, kuhu kuulub 15 saart. Enamikul saartel on lindude pesitsemise tõttu 1. aprillist kuni 20. juulini lubatud liikuda ainult piiratud territooriumil. Kuid eks olegi meri suve algul veel jahe, suve lõpul see-eest püsib kaua soe. Nõnda on varasügisel siin palju soojem kui sisemaal. Seega on nii piirangute kui ka sobivate puhkeolude poolest kõige parem aeg saartel käia juuli keskpaigast kuni septembri lõpuni. Et tutvustada saari ja reguleerida külastust, on rajatud matkarajad ja randumiskohad.
Madalal ja kohati kivisel rannikul on suuremate alustega keeruline randuda. Näiteks jahiga saab randuda vaid Pedassaare lääneosas, kus liivarand läheb ülijärsult sügavaks (üks väheseid nii järske liivarandu kogu Läänemeres).
Püsiühendust ei ole ühegi saarega, peamine ühendus käib Neeme, Kaberneeme ja Salmistu sadama kaudu. Nii ligipääsu kui ka loodushoidu arvestades on väga sobiv vahend saartele sõiduks meresüst ehk -kajakk. Sellega matkamine on Eestis muutunud üha populaarsemaks.
Enamik Kolga lahe saari paikneb ranniku läheduses poolsaarte jätkuks olevatel künnistel. Vaid Malusi saarterühm jääb mandrist üle kümne kilomeetri kaugusele. Sellesse rühma kuulub kolm saart: Lõuna-Malusi, Põhja-Malusi ja Vahekari. Need on väikesed kiviklibused saared, kus pesitseb hulgaliselt linde, ja ümbritsevas meres võib kohata hülgeid. Kauguse tõttu mandrist ja kõige karmimate piirangute tõttu ei jää Malusi saared enamasti matkajate huvivälja.
Pedassaar on Kolga lahe kõige vanem, kõrgem (kuni 13 meetrit ü.m.p.) [3] ja metsasem saar. Kuna ta asub vaid kilomeetri kaugusel mandrist, käiakse sellel saarel kõige sagedamini. Sobiv randumiskoht asub saare lääneosas liivarannal, kus meri muutub kiiresti sügavaks. Randumispaiga lähedal on infomajake ja lõkkeplats.
Saare põhjaossa on RMK rajanud matkaraja, mis kulgeb enamasti metsa ja ranna piiril. Raja eesmärk on tutvustada erisuguseid rannatüüpe ja ranna ning metsa taimekooslusi.
Randumiskoha juurest lähtuv rada kulgeb esialgu mööda rannaäärt loode poole. Rannaliival kasvab ohtralt kurdlehist kibuvitsa, mis moodustab ühe kuni poolteise meetri kõrgusi laiutavaid kogumikke, jättes teised madalama kasvuga rannataimed varju. Kuna Pedassaarel ei ole lambaid, võib siinsetel randadel näha haruldast rand-seahernest.
Matkaraja kõige meeliköitvam lõik algab saare loodeosas asuvast Landva otsast. Ligi kaheksa meetri kõrguselt rannaastangult avaneb suurepärane vaade Kolga lahele. Edelast paistab väike puudeta Umblu saar, mis võib esmapilgul märkamata jääda. Kohe Umblu kõrval on metsane Rohusi. Loodesse jääb Koipse ja selle tagant paistab Rammu saar koos kahe meremärgiga. Põhja pool on näha Lõuna-Malusi saart.
Landva otsa astang, nagu ka teiste Kolga lahe saarte loode- ja läänerannad, on pidevas muutumises. Kõrge veetasemega ulatub laine astanguni ning viib endaga kaasa siinseid setteid, sellest annavad tunnistust astangu servalt alla kukkunud puud. Landva otsa männik on saare vanimaid. Kui suurem jagu metsa on külvatud pärast 1953.–54 aasta põlengut, siis siin küündib puude vanus saja aastani. Astangu all on tasane liivarand ja rannikuäärses meres Kolga lahe kõige võimsamad, merest välja ulatuvad rändrahnud. Põhjarannikut mööda edasi muutub astang madalamaks ja rand sopilisemaks ning liivarand asendub kivisema veeriserannaga. Saare kirdeosas leiame männimetsa alt eri suurusega rändrahnudest koosneva kivikülvi, kus paljude kivide kõrgus ulatub üle kahe meetri.
Matkarajal edasi liikudes jõuame metsamajani – kohta, kus kunagi oli saare ainus majapidamine. Kuna Pedassaar on olnud teadaolevalt alati kaetud metsaga, otsustas Valkla mõis 1818. aastal rajada siia metsavahikoha. Seda kuuldes raiunud Koipse saare elanikud oma saarel viimasegi metsa maha, et oma saart mõisa käsilastest päästa. Metsavahikoht oli saarel kuni Nõukogude armee tulekuni. Praegu on RMK endise lauda varemetele ehitanud hubase matkamaja, mida soovijatele võtmetasu eest välja üüritakse.
Metsamaja juurest viib tee läbi saare keskosa tagasi randumiskohta. Sel rajalõigul saab hea ülevaate siinsetest põhja-lõunasuunalistest rannavallidest.
Rohusi ja Umblu. Pedassaarest umbes kolm kilomeetrit lääne poole jäävad Rohusi ja Umblu saar. Rohusit on kutsutud ka Rohusaareks. Nagu nimest võib järeldada, on siin olnud head karjamaad. 18. sajandi lõpust 19. sajandi lõpuni oli saar asustatud. Arvatavasti oli saarel esialgu metsavahikoht ja hiljem kõrts [2]. Saarel on elanud kaks peret. Läbi aegade on saart kasutatud lammaste karjamaana, kuid enne 1970. aastaid karjatati siin isegi lehma; paari kilomeetri kauguselt Haapse külast sõideti aerupaadiga siia lehma lüpsma.
Praegu katab saare kesk- ja põhjaosa männimets, alusmetsas on rohkesti pihlakaid, leidub ka üksikuid kaski, kuuski ja kadakaid. Metsa all pesitsevad hahad, mistõttu pinnas on ohtralt väetatud ja rohurinne männimetsa kohta väga lopsakas. Saare lõunaosas paiknevad nii kuivad kui ka niisked niidud.
Saare lõunaosa liivarannal on sobiv randumiskoht. Mööda rannaäärt looklevat rada saab teha ligi kilomeetrise jalutuskäigu. Randumiskohast avaneb vaade poole kilomeetri kaugusel olevale Umblu saarele. Selle pindala on vaid 0,67 ha. Saare kõrgemasse keskossa on lained madalaid astanguid murrutanud, mistõttu ta tundub veelgi väiksem olevat. Kummalisel kombel on ka siin ligi pool sajandit (1819–1856) elatud [2].
Ehkki meri on saart viimase poolteise sajandi jooksul jõuliselt väiksemaks kulutanud, oli ka 19. sajandil saarel ruumi väga vähe ja saare asustamine on ilmekas näide tol perioodil Eestis valitsenud maapuuduse kohta. Elanikud olid pidevalt mere meelevallas. Tormi ajal aeti lapsed igaks juhuks maja lakka, kuna kardeti, et toas võivad lained neile liiga teha.
Koipse. Rohusist ligi kolm kilomeetrit loodesse jääb Koipse saar, mis paljudes ametlikes allikates kannab nime Koipsi. Rannarahvas aga nimetab saart Koipseks, sest nende väitel olevat nime Nõukogude võimu ajal moonutatud.
Rand on ka siin madal, seetõttu pääseb saarele väikese paadi või meresüstaga. Saarele lähenedes üllatab pikk liivane Tallisäär, mis on nii madal, et seda märkab tõesti alles viimasel minutil. Randumiskoht on saare kaguosas lõhkise kivi juures, mida on päris kaugelt merelt näha. Juba vanasti oli igal saarel mitu sadamat, et saaks randuda mis tahes ilmakaarest puhuva tuulega.
Matkarada algab männinoorendikust ja siirdub mööda nõmmekadastikku saare põhjaosa suunas. Männikultuuri istutas saarele 1984. aastal Jägala metskond. Puud on jõudsalt kasvanud ja sirgunud 4–5 meetri kõrguseks.
Koipse omapära on Eestis üsna harvad nõmmekadastikud. Oleme ju harjunud kadakaid seostama ennekõike loopealsetega; kukemarjanõmmedel kadakaid näha on küllaltki harjumatu. Kadakapõõsaste vahel katab maapinda kukemari. Kohati on aga kukemarjaväädid kadakatele roninud, mistõttu põõsaste kasv on aeglustunud või on nad koguni kuivanud: kukemarja ja kadaka karmi olelusvõitluse tõttu.
Ka Koipsel karjatati kuni 1970. aastateni lambaid, siis oli maastik palju avatum. Kui karjatamine lakkas, hakkasid saarel kasvama puud ja levima kadastikud. Taas saarele toodud lambakarjadele kipub siin aga kitsaks jääma, kuna rohumaid napib.
Asustus tekkis saartel ikka kõrgemale kohale. Koipsel sai asustus alguse saare kõrgemas põhjaosas. Kõigepealt jõuame Vanatoa talu juurde, mis on üks kaheksast saarel asunud majapidamisest. 1980. aastatel taastas metskond Vanatoa talu elumaja, et anda öömaja saarel puurimisi teinud geoloogidele ja metsa istutanud metskonna töötajatele. Vanatoa talust viib rada mere äärde Hindreku talu juurde, kus on veel säilinud hoonete varemed. Hindreku talust ida poole jäävad Jüri ja Juhani talukoht, sinna on kerkinud suvemajad.
Mööda põhjakalda rannaastangut viib matkarada lääne poole, möödudes Jaanitoa ja Nurme talust. Kui randumiskohas oli tegemist kuhjelise liivarannaga, siis siin on selgelt näha mere kulutav toime. Seda tõendab hästi Nurme talu võrgukuuri vundament, mis praegu asub rannaastangu serval. Omal ajal ehitati see tõenäoliselt merest mõõdukale kaugusele, kuid praeguseks ulatub vundamendi serv juba üle astangu ääre ja on tõenäoliselt aja küsimus, millal vundament merre kantakse.
Enne Länne talu maadele kerkinud suvemaja pöörab rada saare siseosa poole ning möödub talu vanast vundamendist, mis oli ehitatud paarsada meetrit praegusest majast saare siseosa poole. Edasi kulgeb matkarada taas ranna suunas, Länne talu lautrikoha juurde. Siit lookleb tee mõnda aega kadakate vahel ja seejärel läbib lääneosas asuva avara kukemarjanõmme. Mööda rannaastangu serva taas kadakate vahele jõudes saabki saarele ring peale; matkaraja pikkus on kaks kilomeetrit.
Rammu. Koipsest kolm kilomeetrit kirde poole jääb Kolga lahe suurim saar – Rammu (111,83 ha). Saar paikneb Koipse saare ja Kaberneeme poolsaarega ühisel liustikutekkelisel kõrgendikul. Saare loode- ja kaguosas sirutuvad merre pikad maasääred. 1924. aastal kirjutas Gustav Vilbaste, et saarel olid vaid üksikud puud. Need olid istutatud majade lähedusse ja mandril väga tavaliste puude eest hoolitseti siin suure tähelepanuga [5]. Kuigi ulatuslikke kukemarjanõmmesid leidub Rammul praegugi rohkem kui teistel Kolga lahe saartel, katab kunagist täiesti lagedat saart suures osas mets. Tublisti on metsa levikut hoogustanud 1984. aastal alguse saanud männikultuuri istutustööd.
Randumiskoht on saare edelaosas Külarannas, endise küla juures. Siin võib näha vana paadivintsi: kuna saartel varjulisi sadamakohti ei olnud, oli vaja paadid alati pärast meresõitu kaldale vedada, et nad merele ei kanduks.
Matkarada möödub Kiini talu maadest, kus on taastatud saare ainsad hooned. Kolga lahe saartest asustati Rammu kõige esimesena. 1715. aastal asus saarele Klaus Klamasback, kellega mõned aastad hiljem liitus Jaak Lambot. Tõenäoliselt oli tegu Soome rannikult tulnud rootslastega [2]. Ka teiste Kolga lahe saarte asustuslugu on rohkemal või vähemal määral seotud Klamase ja Lamboti suguseltsiga. Neid perekonnanimesid kannab Harjumaa rannarahvas praegugi üsna sageli. Enne Teist maailmasõda elas saarel 22 peret, kes pidid oma kodudest lahkuma 1952. aastal.
1986. aastal ehitati saarele kaks meremärki, mis aitasid laevadel võtta suunda Muuga sadama peale. Kuni 1990. aastate alguseni töötasid suunamärgid tuumaenergial, muutes ümbruskonna radioaktiivsusfooni küllaltki kõrgeks. Märkidest väiksem asub vana küla territooriumil ja sealt avaneb hea vaade taluasemetele ja külateedele ning saare loodeosas asuvale nõmmele ja Loodeotsa järvele. Nõmmed asuvad kivistel rannavallidel, kus muldkate on kohati väga õhuke ja alles arenemisjärgus. Kukemarja kõrval annavad nõmmedele ilmet liiv-aruhein, hobumadar, nõmm-liivatee ja roosa merikann, millele vahel on samblaid ja samblikke.
Edasi kulgeb matkarada piki kiviaeda, mis kunagi oli üle meetri kõrge ning hoidis kariloomi karjamaadel. Praegu ulatub aed vaid mõnekümne sentimeetri kõrgusele. Pärast hoolduse lõppu on aed vajunud ja kuna elanike lahkudes ei olnud saarel puid, siis on osa ka tuiskliiva mattunud. Kiviaiast põhja poole jääb üks Põhja-Eesti suuremaid rannaniite.
Edasi möödub rada titekivist ja Maajärvest, millest 50 m lõunapoole jääb Leetselja järv. Järved on tekkinud rannavallide vahelistesse lohkudesse. Maajärv on tänapäevalgi ajutiselt ühenduses merega. Leetselja järv on peamiselt sademeveetoiteline ja selles on mereveele iseloomulike soolade (Na, Cl) kontsentratsioon mitu korda väiksem kui Maajärves [4]. Leetselja järve kaldad on tihedasse metsa kasvanud, mistõttu tuulise ilmaga, kui rannikul möllab meri, on siin küllaltki vaikne ja idülliline. Maajärve ümbritseb roostik, kus tooni annab ahtalehine hundinui. Järve-äärsetel soolaikudel võib leida jõhvikat ja rootsi kukitsat, mis Põhja-Eesti saartel on oma levila lõunapiiril ja mujal Eestis teda ei leidu.
Männikupadriku kirdeosas paikneb kalmistu. Kuigi surnuaeda on laastanud Nõukogude sõjaväelased ja tormivangis olnud meremehed, on siin veel alles mõned ristid, mis on püstitatud nii Klamase kui Lamboti suguseltsist manalateele lahkunutele. Kaks aastat tagasi ehitas metskond kalmistu ümber aia. Mõned Rammu saare endised elanikud on lasknud oma säilmed kodusaare mulda sängitada ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal.
Saare idaosas paikneb märksa kõrgem meremärk kui külas. Siit on võimalus näha kogu saart. Samuti avaneb vaade saarte läheduses paiknevatele saarekestele, nagu Laiakari ja Allu saar, mis on tõelised linnusaared: linnud on siin pinna tihedaks tallanud ja taimkatte mosaiikseks muutnud.
Allu saarel toimus 1851. aastal üks eredamaid sündmusi Kolga lahe ajaloos. Nimelt nähti rannas ühel päeval kümne meetri pikkust pikkloibvaala (küürvaala) [1]. Rammu saare mehed olid võtnud paadid ja tulistanud kõigepealt oma hülgepüssid vaala peale tühjaks. Hiljem selgus, et vaal oli surnud pikaajalise nälgimise tagajärjel, kuna Läänemeres ei olnud talle piisavalt toitu. Juba järgmisel päeval pukseeriti vaal kahe purjekaga Tallinna, kus teda raha eest rahvale näidati. Nii oskasid hea ärivaistuga rammulased ebatavalisest juhtumist märkimisväärset tulu teenida.
Päevamärgi juurest siirdub rada taas randumiskohta, kust võib jätkata teekonda Aksi ja Prangli saarele või pöörduda tagasi mandrile. Kolga lahe saartest on võimalik saada põgus ülevaade ühepäevase paadiretkega. Kuid selleks, et tutvuda saartega põhjalikumalt, peaks valima vähemalt kahepäevase paadi- või süstamatka.
1. Gustavson, Heino 1967. Kuidas Soome lahest püüti vaal. – Eesti Loodus (18) 3: 173–174.
2. Peil, Tiina jt. (toim.) 2002. Alasti maailm: Kolga lahe saared. Säästva Eesti instituut, Tallinn.
3. Ratas, Urve jt. 1993. Kolga lahe saared. Sellised nad siis ongi. – Eesti Loodus (44) 4: 142–144.
4. Ratas, Urve jt. 2002. Kolga lahe maastikukaitseala kaitsekorralduskava. Tallinna ülikooli ökoloogia instituut, Tallinn.
5. Vilberg, Gustav 1924. Kodumaal rännates III. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, Tallinn.
Mart Reimann (1975) on Tallinna ülikooli rekreatsioonikorralduse õppejõud, tegutseb ka matkajuhina.
|