2005/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2005/6
Kodulinn

Kompsud-kohvrid tõsteti üle esikuukse ja meie vennaga hakkasime tühjas tagatoas väikest kummipalli ühest seinast teise veeretama. Ema oli pika otsimise peale leidnud väikese, aga taskukohase korteri Tallinna Tondi kanti, Kotka tänavasse, otse raudtee äärde. Lõpuks ometi kodus, ohkas ema.

Tänav ise oli siis vaid jupp auklikku kruusateed. Paeplaatidest kõnnitee polnud niigi pikk, seda alles laoti. Naabruses seisid veel pooleli olevad majad, raudteed mööda voorisid elektrirongid Pääskülla ja tagasi. Tänavatolmu keerutasid üles vaid üksikud autod, mõni päev polnud ühtegi. Ainult hobused tegid teele pabulaid ja flegmaatiline eesel vedas kaherattalisel kaarikul tukkuvat vanameest kuhugi sinna rohelusse uppuvate aedade poole.

Meie akna all olid kartulipõld ja heinamaa, siin samas aedade taga jätkus maailm samuti põldude ja heinamaadega, Tondi kasarmutest edasi laiusid liivaluited. Sügise saabudes täitsid õhku õunte lõhn ja marjaaedu rüüstavate kuldnokaparvede lennumürin. Ükskord tiirutas Kotka tänava kohal punajalg-pistrik. Talvehommikuil kihas raudteeäärne suusarada Mustamäe poole tõttajatest, õhtul tulid suusatajad tagasi. Lasteaed seisis pargis, kooliteed Pärnu maanteele ääristasid kõrged puud. Palliplatsi ümber mahajäetud aias Rähni tänavas laulsid lepalinnud ja käosulased, postkastid ümbruskonna aiaväravate küljes täitusid kaks korda suve jooksul rasvatihasepoegadega. Õhtuti sai sirelipõõsaste varjus seistud, et kuulata lahtisest aknast tänavale voogavat akordionimängu, isegi klaverit mängiti vahel.

Tondilt logistas tramm Kadriorgu. Kadriorus jooksid oravad ja hämariku saabudes huikas kodukakk, sügisel kattus puudealune kuldsete lehtedega. Pärnade õitsemise aegu sumisesid äärelinna tänavad ja pargiteed mesilastest. Estonia teatri juures oli turuplats. Siis, kui ema maameestelt piima ja hapukurke ostis, vahtisin mina, mismoodi hobused saba kergitasid. Elu oli põnev, linn elas rahulikus rütmis. Kooliaastail põlesid liuväljadel värvilised tuled, pidudel mängiti tangosid. Ei olnud ruttu. Sõda, see hirmus aeg, muutis rusudeks küll saja-aastaseid maju, aga jättis millegipärast puutumata saja-aastased puud.

Võib olla paljud ei tea, mismoodi Tallinnas ennemalt elati. Ma mõtlen neid, kes ütlevad, et linn ei ole koht, kus elada. Nad näivad küll aru saavat, miks asutakse elama linna, aga ei näi mõistvat seda, et linn võib koduseks saada ja – enam veel – koduseks jäädagi. Kodutunne, kord kujunenud, osutub tihti tugevamaks kui kõik muutused, millega tal vastamisi tuleb seista ja kohaneda.

Mulle meeldib rohelus. Olen vist suurte puude usku. Samas tean ja arvan ka, et mõistan paljusid, kes armastavad aega veeta väärikate majade keskel ja on vanade müüride usku. Meile on ühtmoodi tähtis see, kuidas uued otsustajad kohtlevad suuri puid ja vanu müüre, aga ilmselt tuleb meil leppida ka nendega, kelle koostatud arengukavades ei leidu midagi peale asfaldi, kivide, betooni, raua ja klaasi. Sest võib elada küll üksteisest mööda, aga ei saa koos elada ilma lugupidamiseta. Nemad on lihtsalt teist usku. Või on nad siis selles süüdi, kui neil polegi üldse usku?

Aeg, mil kojutulek Moskvast oli hoopis meeldivam kui naasmine Stockholmist, ei olegi nii kauge minevik. Nüüd on vähemasti minul küll ühtmoodi hea tunne, kui saan mööda klaasmajadest ja totratest reklaamplakatitest – lõpuks kodusele Tina tänavale. Ikkagi oma.



Fred Jüssi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012