2005/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/6
Mis saab, kui metsarahvas asub ehitama kivilinna?

Andres Tarand (1940) on sündinud Tallinnas. 1963. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli klimatoloogina ja töötas aastail 1965–1968 ning 1970–1990 Eesti teaduste akadeemia Tallinna botaanikaaias, aastail 1978–1982 oli ta botaanikaaia asedirektor ja 1988–1990 direktor. Nõukogude ajal osales ta Antarktika-ekspeditsioonil ja talvitus Molodjoþnaja uurimisjaamas. Laulva revolutsiooni aastatel astus aktiivselt poliitikasse, osales Rahvarinde, põhiseaduse assamblee, Eesti komitee ja EV Ülemnõukogu töös. Aastast 1992 Riigikogu liige ja aastast 2004 Eesti saadik Euroopa Parlamendis. 1992–1994 oli ta EV keskkonnaminister ja 1994–1995 peaminister. Kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda (varasem rahvaerakond Mõõdukad), oli selle pikaajaline esimees. Ta on avaldanud uurimusi eesti kliima ajaloost ja Tallinna linnaökoloogiast, kirjutanud hulgaliselt publitsistikat, mis on hõlmanud ka keskkonnaküsimusi, ja mitu raamatut, mille seast kõige värskem on artiklite kogumik “Mitte ainult hõlmikpuu” (2004).

Kas linn ja loodus on sinu jaoks vastandlik sõnapaar?


Vastandamine on nende sõnade puhul tõepoolest kõige tavalisem käsitlusviis. Näiteks kevade saabudes tahame ju kõik kiiresti linnast ära maale, loodusesse. Samas leiame ju ka linnast loodust, kuigi see pole enam nii-ütelda päris, vaid inimese kätega kujundatud kultuurmaastik oma parkide ja puiestikega.

Õigupoolest pakub ka linnaloodus loodusesõbrale ja -uurijale tegevust. Mul oli kunagi üks soomlasest hea tuttav ja kolleeg, innustunud sipelgauurija, kes leidis ka Viru tänava algusest lapikese maad, kus neljakäpakil luubiga kohalikku sipelgafaunat vaadelda.

Tõsi, enamasti ei mõelda linnahaljastusega tegeledes, et õigupoolest luuakse nõndaviisi ka uusi kooslusi, mis hõlmavad teatavate liikide kombinatsioone ja hakkavad elama oma elu.

Nii et Eesti Looduse plaan anda välja ajakirja erinumber Tallinna linna loodusest ei kõla sinu kõrvadele kuidagi eriskummaliselt?


Ei, minu jaoks pole siin küll midagi veidrat. Ja tegelikult on ju meie teadlased Tallinna linna loodust juba hulk aega uurinud ja kindlasti võib ütelda, et meie pealinna loodus on paremini uuritud kui paljude teiste Euroopa linnade oma. Tegelikult on linnalooduse uurimine ükskõik millise linna jaoks eluliselt tähtis. Just loodusteadlaste kaudu saab linnavalitsus signaale, millised linnaloodust mõjutavad protsessid on ohtlikud linnarahva elukeskkonna jaoks ja mida tuleks juba aegsasti ette võtta, et linnaloodus ei degradeeruks.


Tsivilisatsiooni arengut jälgides näeme, kuidas oht elusloodusele ja selle mitmekesisusele pidevalt kasvab. Kuidas sulle tundub, kas praegu on suuremas ohus n.-ö. päris loodus, see osa loodusest, mida inimasustus vaid vähesel määral mõjutab, või loodus, mis on tsivilisatsiooni otseses piiramisrõngas – linnaloodus?


Linnaloodus kipub tihti olema küll midagi nõnda kunstlikku, et klassikalise looduskaitselise lähenemisega seda iseloomustada ei saa. Pargitaimed valitakse enamasti nõndamoodi, et nad kõik oleksid inimmõju suhtes võimalikult vastupidavad, näiteks kannataksid trampimist; looduslik mets on aga juba palju hapram kooslus. Samas võime aga leida ka suurlinnasid, kus looduse positsioonid on järjekindlalt paranenud.

Linnalooduse ja metsiku looduse säilitamise ning hoidmise asju klaarides tuleks minu meelest lähtuda eelkõige sellest, et elusloodus ei kaotaks oma positsioone, olgu siis kõne all maa või linn. Meie praegustest hoiakutest sõltub, kas elame homme läbinisti kivistes linnades, nagu Hongkong, või saame peatänavatelt veidi kõrvale astudes jalutada varjulistel metsaradadel ja kuulata linnulaulu, nagu see on võimalik nüüdses Berliinis. Berliin ongi minu jaoks üks suurepärane näide, kuidas on võimalik loodust ja suurlinna ühtseks organismiks kujundada. Olen seal kesklinna lähistel hotellis peatudes oma toa aknast näinud rebast ja jänest. Niisuguste tulemusteni jõudmine eeldab aga kõige muu kõrval ka ühiskonna sügavat sisemist kultuuri.

Tõsi, mitmetel väga tiheda asustusega maadel polegi enam palju valikuid. Kõik metsad on muutumas või muutunud parkideks, mida hooldavad pargivahid ja kus liiguvad pooltaltsad loomad. Jumal tänatud, et Eesti jaoks ei terenda veel selline tulevik silmapiiril.


Kas sa oled linnainimene?


Armastan rõhutada, et olen kolmandat põlve linnapoiss. Vanaisad tulid kunagi üle saja aasta tagasi Tallinna, et vabrikutöölisena paremale elujärjele saada. Tegelikult on mu süda rohkem maal, Vihterpalu metsade keskel, kus on mu suvemaja. Tallinn on mind aga tugevalt mõjutanud ja ta saatus on mulle hirmus tähtis. Süda on ikka valutanud siinsete arengute pärast nii Vene kui Eesti ajal. Ikkagi sünnilinn!


Sa oled pikki aastaid töötanud selle heaks, et Tallinna elukeskkond oleks parem. Kas oled jõudnud teha, mida tahtsid?


Ma olen ise olnud enamasti ikka organiseerija rollis. Meil oli omal ajal Tallinna botaanikaaias küllaltki palju rahvast ametis ja ega, nagu nõukogude ajal ikka, inimesed ülearu rakkes ei olnud. Me hakkasime siis omapäi vaatama, mida võiks järjekordades seismisest üle jäänud vaba ajaga ette võtta ja asusime Tallinna loodust kirjeldama.

Leidsime näiteks, et linna puumajapiirkondades kasvab isegi ootamatult arvukalt eri puuliike ja nende seas ka haruldasi. Botaanikaaia väga tublid dendroloogid asusid põhjalikult ja asjatundlikult koostama ülevaadet kogu linna dendrofloorast. Loodud andmepank on minu meelest väga hinnaline allikmaterjal, mida kinnisvaraga sahkerdavad linnavalitsused lootust pidi ka peagi taipavad. Kavatsesime puude kõrval ka muud elusloodust inventeerida, kuid jõudsime astuda vaid paar sammukest lindude uurimisel.

Alanud laulev revolutsioon nihutas tähelepanu fookuse hoopis muudele küsimustele kui linnahaljastus ja pealinna sulelised. Möödunud aegadele tagasi mõteldes oleks ma aga siiski lootnud, et nende küsimuste juurde oleks varem tagasi pöördutud. Minu meelest ei vääri Tallinn küll seda, et linna peaaednik näeb Kaarli puiestee asemel parkimisplatsi.


Teadlasena oled sa eelkõige ilmastikuuurija, aga ehk oled kliimamuutuste aegridasid vaadeldes ka Tallinna kujunemise üle mõtisklenud. Kas see areng on lähtunud ikka ainult majanduslikest huvidest või on ka loodus seda kuidagi suunanud?


Tallinnal ja ümbruse looduskeskkonnal on vedanud, et linn pole õigupoolest kunagi olnud Läänemere piirkonna juhtiv majandushoob ja kaubanduskeskus. Kapitalismi sünniaegadel jäi Tallinn kaugele Riiast maha. Ehitustegevus oli seetõttu tagasihoidlik, nagu linna laieneminegi. 1930. aastatel oli isegi korruselisus määratud, ei olnud soovitatav ehitada kõrgemaid kui viiekorruselisi maju. Tallinn oli siis roheline, hubane ja rahulik. 1930. aastail jõuti päris kaugele ka parkide ja haljasalade rajamisega. Lähtuti Prantsusmaalt 1865. aastal – Napoleon III ajal alguse saanud teadliku haljastamise ideoloogiast. Tänu uudsele haljastusele sai Pariis juurde avarust ja rohelust, linnakeskkond muutus hoopis teistsuguseks.

Juhtus siin meie mail pärast sõda mis juhtus, aga vähemalt parke otseselt ei rünnatud, ja kes veel mäletab: murul käimise eest oli trahv kakskümmend viis rubla! Kõik suuremad pahandused õnnestus siis ära hoida. Seda ma küll ei karda, et praeguse noorkapitalismi ajastul keegi otseselt parke hakkaks kärpima, küll aga on Tallinnas juba mõnda aega silmatorkava hoolimatusega puid raiutud.

Meil on ikka idealiseeritud arusaama, et eestlase elu peab metsaservas puude keskel kulgema. Soov puude naabruses elada on meil veres või vähemalt peaks olema. Tänapäevases Tallinna kinnisvaraarenduses on neid metsarahva juuri aga küll väga raske märgata. Nüüd, kui raha määrab aina rohkem, langevad puud kõikvõimalike hoonekruntide ees. Tobeduse tipp on näiteks Tiskre panga all toimunu. Majakarbid on üksteise kõrval tiheli, puudele seal enam ruumi ei ole. Kõik toimub ehitaja raha kriteeriumide järgi. Kinnisvaraarendus algab enamasti metsa mahavõtmisest kusagilt rohelisest linnaservast. Vahel ei soovita isegi parkmetsa endale naabriks. Tekib küsimus: miks siis üldse kolida äärelinna elama, kui seal valitseb kesklinnalik kõledus.


Ega Tallinna roheliseks linnaks küll nimetada ei saa. Millal siia viimati mõni park või haljasala rajati?


Kunagi 1970. aastate algul avanes mul võimalus teha panoraamvõtteid raekoja tornist just haljastuse uurimiseks ja need fotod olid tõesti rohelised. Huvitav oleks praegu korrata neid võtteid ja võrrelda, mis vahepeal on toimunud. Rohelus on ikkagi seotud eelkõige vanade puumajadega ja kui osatakse hoida seda keskkonda, siis on võimalus, et säilib rohkem ka rohelust. Kui puumajad maha tõmmatakse, küllap siis asfalteeritakse ka uute hoonete ümbrus parkimisplatsideks ja järjekordne rohelusesaareke on taas kadunud.

Juba Vene ajal küpses plaan teha lauluväljakust Maarjamäe poole kulgeva paekalda ümbrus pargiks. Seda seostati siis muidugi tolle sõjaohvrite memoriaaliga, aga ei tohi unustada, et tegemist on täiesti unikaalse piirkonnaga. Kus veel leiduks parki, mille keskel kõrguks uhke klint! Praegu on see küll veidi risus ja võsastunud, kuid kerge vaevaga korrastatav. Ma ei arva, et me peaks selle pargi rajamise plaanist loobuma ainuüksi sellepärast, et okupatsiooniajal seostati toda paika meile võõraste punakangelastega. Klindipargi võiks näiteks ühendada lauluväljakuga ja pakkuda peolistele võimaluse veidi jalutada.

Praegu on kombeks ajada asju killustatult, mõni linnaametnik peab planeerimist koguni sotsialistlikuks igandiks. Linna harmoonilisest arengust on aga raske rääkida, kui meil puudub ühtne arusaam, millises linnas me elada tahame. Igatahes haljastuse küsimused muutuvad täiesti marginaalseks, kui linna arengut suunatakse krunthaaval.


Kunagi pidasid sa donkihhotlikku võitlust Süda tänava kvartali ja seal kasvava hõlmikpuu säilitamise eest. Sa kirjutasid, et hõlmikpuu ei ole üksikobjekt, vaid suhtumise indikaator. Kuidas vaatad praegu neile aegadele tagasi?


Kui donkihhotlikkus tähistab täiesti mõttetut võitlust, siis ta siia ei sobi, sest hõlmikpuu kasvab siiani. Aga hõlmikpuu sündroomiks nimetatud nähtus valitseb seniajani oma pöördtähenduses. Ma ei tahaks selle võimaliku teatri üle enam diskuteerida, aga mulle näib, et kaotanud ei ole me küll mitte midagi. Mulle ei meeldi sugugi see sandi mõttekäik, et Moskva oleks meile andnud või eraldanud teatri. Usun, et suudame ise endale teatri ehitada ja rajada ta sinna, kuhu meile meeldib, kus on parem ja mõistlikum paik. Leedulastel “õnnestus” omal ajal Moskvast välja pressida ooperiteater, millega on neil olnud suuri probleeme, sest hoone kandis möödunud aegade pitserit nagu Vaino katedraal, teda on raske majandada ja veelgi raskem tänapäevaseks muuta.

Süda tänava kvartalis aga leidub siiani rohelust ja kasvab peale hõlmikpuu veel mõni teinegi põnev puu. Loodan väga, et see jääbki nõnda.


Kui suurt ohtu pealetungiv varakapitalism kokkuvõttes Tallinna loodusele kujutab?


Kokkuvõttes on paraku oodata liigilise mitmekesisuse jätkuvat kahanemist. Väheneb võimalike elupaikade arv hulga taime-, linnu- ja putukaliikide jaoks. Kümmekonna aasta eest olin ma väga suur optimist ja idealist, uskusin, et nüüd õnnestub kõik, mis mõistusevastaselt tehtud, õigetesse rööbastesse suunata. Muutused arukuse suunas on aga olnud väga aeglased ja mitmedki olulised pöörded kulgenud suure kriginaga. Ehk aitavad roheluse rollile selgemalt tähelepanu juhtida meie tänavatel keerutavad tolmutormid – kivilinnadele nii tavalised ilmastikunähtused. Tolmu püüdmisega tuleb aga küllaltki tõhusalt toime mosaiikselt paiknev linnataimestik.

Kunagi arvestasime haljastuse vajalikku osakaalu linnaosade kaupa, kusjuures arvestusüksuseks oli biomassi hulk kas pindalaühiku või ühe linnaelaniku kohta. Siis aga juhtis Viktor Masing minu tähelepanu sellele, et tegelikult on puude puhul väga oluline näitaja ka kasvukiirus, produktiivsus. Taimede kasvukiirusest oleneb nii hapniku- kui ka süsihappegaasibilanss.

Ma arvan, et biomassi hulka ja selle produktiivsust hinnates peaks saama suhteliselt hõlpsasti välja töötada ka sobivad haljastusmudelid ükskõik millise asula jaoks. Praegu on küll säärane olukord, et meil jätkub häid spetsialiste, aga nende hääl ei pääse mõjule. Oht linnaloodusele väheneb kindlasti siis, kui need varakapitalistlikud vatitopid õnnestub otsustajate kõrvadest kuidagi eemaldada.


Oleme siis tõdenud, et Tallinna looduskeskkonna tuleviku võti on ikkagi kiiresti vahetuvate poliitikute käes, kes kontrollivad ametnikkonda (aga Tallinnas võib-olla vastupidi). Mis vägi võiks neid mõjutada?


See pole mingi idealism, kui ma väidan, et eelkõige kodanikualgatus. Kellele linn ikkagi kuulub? Tõusev jõud on kindlasti korteriühistud. Kui nad saavad oma katused remonditud ja soojasüsteemid korda ning fassaadid remonditud, asuvad nad oma õuesid korrastama. Järgnev samm on aga juba maja lähiümbrus, haljastus, elukeskkonna üldine parandamine. Oma linna tunne pole tallinlastel veel kuigi selgelt kujunenud, aga küllap ta on juba sündimas. Praegu tuleks meil jälgida eelkõige seda, et ei tehtaks mõnda parandamatut viga, ei ehitataks täis mõnda paika, kus tegelikult peaks olema park või haljasala.


Tallinna vanalinnas 18.05.2005



Geograaf Andres Tarandit küsitlenud Indrek Rohtmets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012