2005/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/6
Tallinn Mustkivi ja Mustakivi vahel

Geoloogiahuvilisele pakub Tallinn kllalt palju kitvat. Siinkohal peatume pnevatel kohtadel, mis jvad kahe suure rndrahnu Mustkivi (Kakumel) ja Mustakivi (Lasnamel) vahelisele alale.

Miks tekkis asustus just siia? Vana Tallinn on ajalooliselt jaotunud selgelt kaheks suuremaks osaks, mis erinevad suuruse, asendi ja pinnamoe poolest. Keskaegse linnasdame moodustasid erinevalt planeeritud all-linn ja mbritsevast kmneid meetreid krgem Toompea. Viimane koos Tnismega kerkib keskkrgendikuna keset meresetete ja kultuurikihiga kaetud tasandikke, olles tnapeva krgehitiste seas veel siiski mrgatav. Krgendikku oli muinasajal kergem kaitsta ja seetttu rajati siia ka esimesed kaitseehitised: arvatav eestlaste linnus Lyndanise, seejrel taanlaste Castrum Danorum, sakslaste Ordensburg ja hilisemad linnused. Peale soodsa asukoha oli siin keprast vtta ka hea paene ehitusmaterjal.

Thtis looduslik eeldus, miks asustus koondus just siia, varjulise merelahe rde, kus htlasi kujunes sadamakoht, oli ka magevee olemasolu. Seda sai varuda lemiste jrvest vlja voolanud Hrjapea jest (ka Mardi ojast), mis ndseks on torustatud ning reljeefis pinnase titmise ja ehitustegevusega mrkamatuks muudetud.

Alates 1285. aastast Hansa liitu kuuluva Revali all-linn oli kaua surutud lemiste jrve ja mere vahele, laienedes vaid kirde-edela suunas, mis mjutas linnaasumite asendit. Praegu on Tallinn valgumas kikvimalikesse suundadesse. Peale inimtegevuse on linna pindala suurendanud ka looduslik maatus, mis on piirkonniti erisugune, kuid keskeltlbi umbes 22,5 mm aastas.

Suure Rannavrava ja Viru vrava vahele alates 1265. aastast rajatavat linnamri ehitati toona pris mererannale. Meri loksus siis praeguse Estonia hoone kohal. Kuid mnes paigas maapind hoopis vajub, niteks ndse Raua tnava kandis, kus kunagine kuulus saun ei pidanud enam sooja seintesse tekkinud pragude tttu. 1920. aastate alguses, prast ndse 21. keskkooli maja valmimist kahtlustati, kas maja ikka psib stabiilsena. Maapind vajub ka rgorgude setete tihenemise tttu. ldine glatsioisostaatiline maatus on jtkunud, kuigi aeglustuvas tempos, umbes 11 200 aastat ehk kogu viimase mandrij sulamise jrgse aja. Seda vib nii vaid ldjoontes seletada, sest tektoonilised liikumised toimivad ndisajalgi, kuid neid eristada on keerukas.


Toompea saar. Alusphja pinnamood on Tallinna ngu suurel mral kujundanud. Toompea lavakrgendiku vaateplatsidelt on Phja-Eesti lavamaa tasane platoo hsti jlgitav: ida pool valdavalt Lasname elamulaama alusena, lne pool Kakume ja kaugemate poolsaarte tasaste pindadena, mis lpevad Phja-Eesti pankrannikule iseloomulike jrsakutega. Kalevipoja lugude jrgi olevat Linda krgendiku kokku kandnud vana Kalevi hauaknkaks. Krgendik hlmab vikese ala (480 x 220 m) ja ulatub 45,8 meetrini le merepinna [11]. Ta kujutab endast erosioonilist jnukit suurejoonelisest, 1200 km pikkusest Balti klindist, mis ilmestab suurvormina kogu Phja-Eesti loodust. Arvamust, et see maatkk oli ilmselt saarena eraldunud juba enne viimast jaega, toetab allpool ksitletavate rgorgude paiknemine (# 1, 2). Hilisem jtumisaegne ja ka Joldiamere ja Antslusjrve (u. 800010 000 aastat tagasi) ning Litoriinamere (u. 50006000 a. t.) aegne kulutus on seda kvematest kivimitest koorikuga saarlava loomulikult tublisti vorminud. Tnismelt vis pealetungiv liustik kvematest kivimikihtidest kooriku, st. Volhovi, Kunda, Aseri ja Lasname lademe lubjakivid hoopiski ra kanda [3], mis on vga tenoline. Nende paekihtide peenestunud osiseid vime liiva, kruusa vi munakatena leida lunapoolsematest liustikusetetest, niteks moreenist.

Toompea nlvadel on alusphja paljandeid vhe. Philiselt on tegemist, eriti lbilike alumises osas, pudedate ning varisemisohtlike kihtidega, mida on tulnud tugimriga katta. Kohati vib tugimris kvemaid looduslikke Lasname lubjakividest kaljunukke siiski nha (# 3). Puursdamike jrgi lasuvad kohati kuni kmnemeetrise tsedusega kultuurikihi all kuni kahe meetri ulatuses Uhaku lademe alumised kihid. Seejrel on lalt alla Lasname, Aseri, Kunda ja Volhovi valdavalt hallid karbonaatkivimid, siis Hunnebergi ja Billingeni rohelised vhetsementeerunud glaukoniitliivakivid, mis lasuvad pruunikal Varangu ja Pakerordi lademe savil ja graptoliitargilliidil (diktoneemakildal). Argilliidi ehk kiltsavi kihte vib nha paljandumas rusukalde alt Jaan Koorti Metskitse kohal Patkuli trepi lhistel. Lbilike kige alumises osas on levinud rusukaldega kaetud Alam- ja lem-Kambriumi (Furongi) ning Alam-Ordoviitsiumi tumekollakad liivakivid.

Ulatuslikum Toompea paljand asub Pika Hermanni torni jalamist umbes 50 meetrit phja pool, kus Kesk-Ordoviitsiumi Kunda, Aseri ja Lasname lademe lubjakivi kihtide enamasti rhtne asend on liustiku raskuse all rikutud (# 4). Kihid on ksteise suhtes 1560 cm nihkunud, nihke summaarne amplituud ulatub 2,2 meetrini [1]. Sedalaadi tektoonilisi murrangulhesid paljandub Phja-Eestis harva.

Toompea arhitektuuriliste vaatamisvrsuste seas erilise thtsusega Toomkirik on ehitatud tenoliselt esimesse lhimasse paemurdu, tpsemalt selle lunapoolsele servale. Siit prines ehituspaas (nii lubjakivi kui ka dolomiit), kui alustati kivikindlustuste ja kiriku ehitusi 13. sajandi alguskmnenditel [10]. Ehituseks sobivat kivi murti kuni 3,6 meetri sgavuseni [3].


rgorud. sna olulist rolli Tallinna ala geoloogilises arengus on etendanud mattunud rgorud, kuigi pealtnha ei ole neist mingit mrki. Ent pealinna alusphja geoloogilisel lbilikel ilmneb selgesti mitme sgava kvaternaarisetetega titunud rgoru levik (# 1, 2). Selliste ennejaegsete orgude levikualal tuleb ette ebakindlamaid pinnaseid. Niteks seni, kuni Estonia puiesteed kattis munakivisillutis, salvestati Estonia kontserdisaalis muusikat siti: siis polnud liiklust ega sellest tingitud vibratsiooni. Estonia vastasmajja, tollasesse TA geoloogia instituudi hoonesse, ei saanud aga liigse vibratsiooni tttu les seada elektronmikroskoopi. Jajajrgne Hrjapea jgi jlgis titunud rgoru suunda lemiste jrve ja Tallinna lahe vahel.

Orgudest sgavaim kulgeb linna piiril isme tagant le Harku jrve ja suubub Kakume lahte. Selle phi ulatub kuni 145 meetri sgavuseni [2, 6, 9]. Kolmas rgorg paikneb Lillekla ja Kopli lahe vahel, selle sgavus on kuni 123 meetrit. Tore oleks olnud enne viimast jaega Toompealt alla orgu vaadata: krguste vahe oli siis le 160 meetri [3].

Phja-Eesti klint ei ole htlaselt sirge sein, vaid pikaajaliste kulutusprotsesside tttu liigestatud klindilahtede vi orgudega. Need asetsevad vaheldumisi neemedega. Kohati on klint levinud kaheastmelisena, niteks Maarjamel, kus enamjaolt liivakividest alumisel astangul paiknevad memoriaalid. lemist, valdavalt lubjakivisid, aga ka liivakivi ja kiltsavi sisaldavat osa klindiastangu lbilikest vib hsti uurida Suhkrumel, kus need kihid paljanduvad kaldtee seintes. See paik asub Lasname lavaneemikul, mis peaaegu mereni ulatudes sulgeb Kadrioru tasandiku. Viimane hes keskkrgendikust (koos Toompeaga) ida pool paikneva Lillekla tasandikuga moodustavadki linna ajaloolist tuumikosa hlmava tasasema ala [8].


Pirita je org. Mnevrra on isegi kahju, et Pirita jel ei ole enamikule Phja-Eesti jgedest nii iseloomulikku juga. See oleks linnas suureprane vaatamisvrsus ning linlaste jaoks lhemal kui Jgala vi Keila juga. Pealegi on Hundikuristiku juga sama nime kandval ojal Kadriorus kuiv.

Vooluvesi on uuristanud Pirita oru laugesse ja lameda phjaga vagumusse klindilahte, kus pole klindijrsakut. Viimase 9200 aasta jooksul aset leidnud maatusu (vhemalt 35 m) tttu on vooluvesi uuristanud sgava jeoru [4]. Tuntumatest paljanditest vib nimetada Alam-Kambriumi Lkati ja Tiskre kihistu liivakivide ja savide paljandit Lkati silla lhedal, mis klmal talvel kattub paksu jkihiga, pakkudes huvilistele piiratud vimalust ronida jseinal. Oru veerudel paljandub ka mitmesuguse vanusega kvaternaarisetteid: viimase jaja liustikust vlja sulanud moreeni ja jpaisjrvedes settinud viirsavi Kloostrimetsas ning Antslusjrve, Litoriina- ja Limneamere setteid. Kui je phjauuristus judis kivirikka moreenini, tekkisid jes krestikud Irus ja Kloostrimetsas.


Ehituslubjakivi. Ehitusmaterjale kaevandades on thtis nende kttesaadavus, lhedus ja hulk. Eriti oluline on see suurehituste puhul. heks uhkemaks rajatiseks Vana Tallinnas kujunes kuni 16 meetri krgune linnamr. On hsti teada mitu eri aegadel kasutuses olnud paemurdu, kus murti paasi nii linnamri, majade, kirikute ja muude hoonete ehitamiseks kui ka teede sillutamiseks ja lubjapletamiseks. Esialgu murti paasi Toompeal, sellele lisandusid Lasname, Harku, Kadaka ja kindlasti mni viksemgi kivimurd. Lasnamel ehituspaeks murtud kihte (kokku 56) on nimetatud kas kihi mne eriomaduse vi kasutusviisi jrgi [7].

Kihi kasutuse mravad kivimi savisisaldus ja looduslik kihipaksus. Vhem savikas erim on kvem. Kihi paksus oleneb sellest, milline oli meremuda settimise rtm olenevalt saviainese sissekandest merre umbes 461462 miljonit aastat tagasi. Paasi ehitusmaterjaliks murdes ja kasutades on vaja jlgida just kivimi looduslikku kihilisust, kuna vralt ligatud ehituskivi laguneb piki hukesi puhtamaid lubjakivikihte eraldavaid merglikelmeid klmarabenemise tttu laiali.

Tallinna vanalinna suurehitiste, sh. linnamri ainulaadsus kogu Phja-Euroopas seisneb peale muu ehituslubjakivi hallis vrvis ja looduslikus kihilisuses. Mningad pruunikamad toonid ehitiste (niteks Draamateater, Kaarli kirik) seintes kasutatud kivides on tekkinud sellest, et osa kihte on sekundaarselt dolomiidistunud, mis on oletatavasti seotud settimise lnklikkusega. Prast murdmist muutuvad sellised kihid aastate jooksul ilmastiku mjul peeneteralise priidi porsumise tttu tumedamaks. Sama on hsti jlgitav ka Laagna tee svendis Lasnamel.


Teised maavarad. Fosforiiti Toompeal pole, ka Suhkrumel ja teistes linna paljandites mitte, kuid selle ltseline kiht ilmub lbilikesse Irus (# 5). Vikeste kogumitena on fosforiiti ka Laagna tee alguses ja edasi juba kaevandamist vrivana linnast ida pool. Eesti esimeses fosforiidikaevanduses lgasel kaevandati ja rikastati maaret sna lhikest aega (19251938). Maardus lpetati fosforiidi kaevandamine 1991. aastal.

Puuduluksete ksijalgsete kuhjumid, mille kojad sisaldavad P2O5 kuni 35%, on levinud Pakerordi lademe liivakivides, mis on aktiivse veeliikumisega kokku kuhjatud Hilis-Kambriumi (Furongi) vi Vara-Ordoviitsiumi rannalhedases merevees. Kiht on levinud pruuni, vrskelt avatuna poolpehme graptoliitargilliidi kihi all. Et saada seda karjrides ktte lamamina ja tootmisvrse kihina, tuli lasuvad kihid, sealhulgas argilliit ehk kiltsavi teisaldada. Palju kirjeldatud keskkonnasaaste, eriti phja- ja pinnasevee reostus, tekib siis, kui kivim satub puistangusse.

Tallinna maavaradest rkides vrib mrkimist seegi, kust hangiti keskajal paeehitistele ilusad punased katusekivid. Selleks sobis hsti Koplis kaevandatud nn. sinisavi, mis maapinnal ei paljandu. See kuulub vanimasse Eestis levinud Kambriumi ladestu Lontova kihistusse, mille paksus ulatub le 60 meetri. Peale selle vajati vana Tallinna ehituste juures ka liiva, mida leidus laialt linna lunapoolses naabruses Mnnikul ja mujal.


Muud geoloogilised huvivrsused. Tallinnas on vaatamisvrsed ka klindiga seotud allikad (niteks Varsaallikad Lasname paekalda jalamil Kosel ja Rmuallikas Glehni pargis Mustame nlva jalamil, # 6), mis on kll paraku aegade jooksul veevaeseks dreenitud. Mitmel pool ilmestavad mbrust rndrahnud (# 7), mille mandrij on toonud Soome rannikualalt ja Soome lahe phjapoolsemast veealusest osast. Kristalliinse aluskorra (Proterosoikum) pealispind asub Tallinna piires umbes 130150 meetri sgavusel.

Alam-Paleosoikumi settekivimite kihid on luna suunas kaldu, mis thendab, et phja-luna suunas lisandub ristlikel kilomeetri kohta keskmiselt 34 meetrit nooremaid kihte. Seda vib jlgida Laagna tee svendi alguse ja lpuosa lbiligetes, kuigi teesvendi suund ei ole risti kihtide kallakusega. Noorimad alusphja settekivimid linnas on leitud Sjamelt ajutisest kaevest kogutud proovidest. Mratud mikrokivististe (kitiinikud) alusel kuuluvad need lem-Ordoviitsiumi Haljala lademesse.

Linna lunapiiril Pskla kvikus paljanduvad Esimese maailmasja eelsetes kaevetes aga ka nooremad, Keila lademesse kuuluvad fossiilirikkad savikad lubjakivid. Selle kihikompleksi alumiseks piiriks on peetud le 10 cm paksust kollaka vrvusega vulkaanilise tuha rikast savikihti, nn. K-bentoniiti. Vulkaan ise on mandrite triivimise tttu tnapevaks hvinud. Erilise stratigraafilise vrtuse annab just see, et tuhakihi sadu on kohalikus meres valitsenud settimistingimustest olenematu geosndmus. See vimaldab lbilikeid rbistada vga laial alal ning oluliselt tpsustada philiselt fossiilide levikul phinevat suhtelist ajaskaalat. Selle kihi absoluutseks vanuseks on mratud 455 miljonit aastat ja see tase on vrreldav Baltica rgmandri Baltoscandia basseinist kuni Laurentia rgmandrini, s.o. mereliste settekivimiteni, mis on paljandunud ndisaegse Phja-Ameerika idapoolsemas osas.


1. Хейнсалу, Юло 1976. Тектонические нарушения в Тоомпеа (Вышгород Таллина). Известия Академии Наук Эстонской ССР. Химия. Геология, 25: 255257.

2. Кюннапуу, Сулэв и др. 1981. Рельеф поверхности коренных пород в Таллине и его окрестностях Известия Академии Наук Эстонской ССР. Геология, 30: 167-172.

3. Miidel, Avo 1997. Toompea. Raukas, Anto (toim.). Loodusmlestised 1. Tallinn: Kesklinn, Kadriorg, Kristiine. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn: 79.

4. Miidel, Avo 1999. Pirita rgorg ja maastikukaitseala. Raukas, Anto (toim.). Loodusmlestised 4. Tallinn: Lasname, Pirita. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn: 1719.

5. Mrisepp, Karl 1976. Alusphi ja phjaveed. Pullat, Raimo (koost.). Tallinna ajalugu. Eesti Raamat, Tallinn: 1320.

6. Raukas, Anto 1988. Eestimaa viimastel aastamiljonitel. Valgus, Tallinn.

7. Tamm, Jaan (toim.) 2004. Tallinn. Entsklopeedia 1. Eesti Entsklopeediakirjastus, Tallinn: 270272.

8. Tamm, Jaan (toim.) 2004. Tallinn. Entsklopeedia 2. Eesti Entsklopeediakirjastus, Tallinn: 69.

9. Τаваст, Эльви и др. 1983. О древних погребенных врезах в Таллине. Известия Академии Наук Эстонской ССР. Геология, 32: 7985.

10. Zobel, Rein 1996. Walls and towers of Tallinn. Tallinn Encyclopaedia Publishers, Tallinn.

11. Zobel, Rein 1998. Tallinna Toompea naturaalsest topograafiast. Pullat, Raimo (toim.). Aastaraamat Vana Tallinn VIII (XII). Estopol, Tallinn: 3448.


Jaak Nlvak (1944) on Tallinna tehnikalikooli geoloogia instituudi vanemteadur.



Jaak Nlvak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet