Kui iidse vanalinna ja põliste parkide poolest passib Tallinn omasuguste auväärsesse ritta üsna hästi, siis siinne loomaaed on muude pealinnade omadega võrreldes noor nähtus: asutatud kõigest 66 aastat tagasi. Tõsi, Euroopas leidub ka palju nooremaid loomaaedu. Nendega liidab meid asjaolu, et kolisime oma praegusesse asupaika Veskimetsa alles 22 aasta eest.

Tallinna loomaaed on olnud kogu aeg ajutises olukorras. Alguses pidime jääma Kadrioru puukooli territooriumi serva, et koguda kogemusi ja kollektsiooni, ning lõplikku asupaika ümber asuma pärast 1943. aastaks Tallinna kavandatud maailma aiandusnäitust. Ühena viiest võimalusest kaaluti ka praegust. Mõistagi lõi peatselt alanud maailmasõda kõik varasemad plaanid sassi. Kiire kolimine oli tingitud Laagna tee ehituse algusest. Siis kohandati ajutiselt endisi Veskimetsa sõjaväeladusid, et järgneva kümne kuni viieteist aastaga võtta loomaaia alla kogu uus territoorium. Kuid pärast Moskva olümpiamängude majanduslikku ülikahjumit keelati kogu Nõukogude Liidus kümneks aastaks kultuuri- ja spordiasutuste rajatised.

Taasiseseisvunud Eestil oli alguses tarvis rajada ellujäämiseks hädavajalikud infrastruktuurid ja alles viimastel aastatel on olnud võimalik viia loomaaia tingimusi kooskõlla ELi direktiiviga. Kuigi loomaaed kuulub praegu juriidiliselt Tallinna linnale, on meil lootust saada ka riiklikke investeeringuid. Pole ju reaalne, et nii väikeses riigis tekiks mitu rahvusvaheliselt tunnustatud loomaaeda.

Tänapäeva nõuetele hakkab loomaaed vastama alles aastakümnete pärast, kuigi üritame meile antud raha kasutada võimalikult otstarbekalt. Ent nõudmised karmistuvad üha kiiremini ning me ei tohi lasta tempol raugeda. Ei julge mõeldagi, mis maksab näiteks 87 hektaril rajatud nõukogulike insenerivõrkude nüüdisajastamine. Kuid üha sagenevad avariid tuletavad seda vajadust halastamatult meelde.

Loomaaed on äärmiselt polüfunktsionaalne asutus: kaudselt on meie peasiht säilitada elurikkus maailmas. Keskne ülesanne, mida tavatsetakse tänapäeval tihti võrrelda välisriikide saatkondade tegevusega, on eksponeerida kollektsiooni ja ühtlasi talletada põhjalikku infot mis tahes kujul. Tuntud Senegali looduskaitsetegelane Baba Dioum on öelnud: „Lõpuks kaitseme me üksnes seda, mida armastame, armastame aga ainult seda, mida tunneme, ja tunneme vaid seda, mis on meile selgeks tehtud.“

Tallinna loomaaias tihti käivatele inimestele on kindlasti hakanud silma, et oleme suutnud rajada mitu uut, tänapäeva nõuetele vastavat ekspositsiooni. Loomaaia 60. aastapäevaks valmis troopikamaja esimene ehitusjärk, mis annab huvilistele põgusa ettekujutuse troopilise vihmametsa miljööst.

Sellel kuul loodame huviliste käsutusse anda mullu valminud troopikahoone teise järgu, kus paneme välja uue valiku troopilisest liigirikkusest. Juba mitu aastat on meie kanalised nautinud elu uues fasanaariumis. Veelinnud on kolinud nii avarasse tiigistikku, et nende jälgimiseks läheb vaja binoklit. Kaks aastat on käigus olnud Sise-Aasia ekspositsioon ning mullu avati alpinaarium, kus on leidnud kodu meie kollektsiooni pärliks peetavad kaljukitsed ja mägilambad.

Ükski neist kompleksidest pole aga lõplikult valmis ning jõudumööda täiendame neid ka edaspidi. Mullu hakkasime rekonstrueerima nn. paksunahaliste maja, millest saab alguse tulevane afrikaanium. Paar aastat kestnud looduslotoga teenisime tuumikraha augustis valmivale amuuri leopardide uuele kodule. Sellest saab alguse boreaaliumi Kaug-Ida osa. Enne kui õnnestub loobuda seni loomade ühiselamuna toimivaist kunagistest sõjaväeladudest, tuleb valmis ehitada veel mitu loomadele sobivat elamis- ja eksponeerimispaika.

Jõudumööda püüame haljastuses kasutada samadest piirkondadest või sama laadi elupaigust pärit liike ning lisame tutvustavaid silte ka taimedele. Mõnikord on see külastajaid üllatanud. Mullu küsis üks laps neid silte nähes emalt, kas siin on surnud loomaaialoomade kalmistu.

Loomaaia hingekirjas olevate lindude kõrval on meil pesapaiga leidnud hulgaliselt vabalt elavaid liike. Oleme kimpus üha sagedamini külla tikkuvate rebastega, keda linnas leidub uskumatult arvukalt, ning Tallinnas ülepea kasvada lastud hõbekajakate ja hallvarestega.

Loodushuviliste õpilasringid loomaaedades tegutsesid Nõukogude Liidus. Lääneriikides niisuguseid ei tunta, kuid seal on hästi välja kujunenud nn. zookoolide süsteem. Koolid tulevad klasside kaupa loomaaeda õppima (mõnes riigis on see vältimatu kohustus) ja saavad seal loomaaia pedagoogide tundides osaleda. Meie loomasõprade ringides on igal aastal käinud üle saja õpilase ning meil oleks hea võimalus ühendada need mõlemad loodusõppe vormid.

Ehitajate tee äärde jääva tulevase peavärava ümbruse hoonestamiseks korraldatakse koostöös Eesti arhitektide liiduga veel tänavu Eesti kultuurkapitali toel ideekonkurss. Muu hulgas on Ehitajate teele plaanis rajada õpperuumid. Tulevikus on lubanud nende väljaehitamiseks abi anda ka RMK, kellega teeme koostööd praegugi. Nii saavad samades ruumides enne lõunat tegutseda zookool ning õhtupoolikuti huviringid.

Koostöös paljude koolidega oleme koostanud ja katsetanud teemakohaseid töölehti. Eriti oluline on loomaaias õppimise võimalus Tallinna koolidele, sest peale loomaaiakollektsiooni leidub meie 87 hektari suurusel territooriumil näiteid peaaegu kõigi Eesti looduslike elupaigatüüpide kohta (mets, niit, soo, võsa, mageveekogud). Arvame, et Eesti edu ainus võti on eri ametkondade ja piirkondade võimalikult tihe ning läbimõeldud koostöö.

Üleilmse metoodika järgi kogutakse ja talletatakse meie loomaaia asukate kohta kõikvõimalikke andmeid, mis on kättesaadavad nii teistele loomaaedadele kui ka muudele asjast huvitatud institutsioonidele. Osaleme rahvusvahelistes projektides, et päästa väljasurevaid liike. Euroopa naaritsaga seotud programmides on meile usaldatud koguni koordinaatori roll.

Loomaaia territooriumil asub ka sellele paigale nime andnud paarikümne hektari suurune salumetsa tüüpi Veskimets, mis oli omal ajal Harju rajooni kohaliku tähtsusega looduskaitseala. Väidetavalt olevat see koguni põhjapoolseim looduslikult tekkinud tamme-enamusega puistu, mis on kasvanud kunagisele rannavallile. Seda märgib tänapäevalgi kaitse alla kuuluv ulatuslik kivikülv metsa keskel. Tegelikult tuleks nii mets kui ka loomaaiana kasutatav pargiosa kuulutada üheks looduskaitsealaks ning käsitleda neid eri kaitsetasemega piiranguvööndina.

Mati Kaal (1946) on zooloog, Tallinna loomaaia direktor.