Mõnedki Harjumaa pärimuspaigad, mis kunagi kuulusid külamaastikku, on nüüdseks saanud üha laieneva Tallinna osaks.

Linn on ikka olnud tõmbekeskus, kuhu maameestelgi aeg-ajalt asja – kas laadale või muid asju ajama – ning seetõttu on rohkem pärimust teada just igipõliste liiklussoonte lähistelt. Vaatevälja ilmuv teeäärne kivi, puu või veesilm tõi ammu kuuldud loo taas meelde ning andis põhjust harida ka nooremat ja kogenematumat teekaaslast. Liiguti ju vanasti kas hobuvankriga või jala, nii et jagus aega mõttemõlgutuseks, jutustamiseks ja kombetäitmiseks.

Vahendame siin kahe tuntud paigaga seostuvaid rahvajutte koos päritoluandmetega. Võib-olla tekib mõnel linnatõttajal tahtmine auto korraks peatada ja vaadata-puudutada-nuusutada lähemalt neid pärimuse kaudu tuttavaks saanud kohti.

Iru ämmast ja Ämmamäest on Eesti Looduse veergudel varemgi juttu olnud [3]. Õige Iru Ämm hävis juba 150 aastat tagasi (19. sajandi keskel jaanitule kuumuses purunenud tükke kasutati 1865–1867 Iru silla ehitusel), kuid paiga tuntus püsib sellest hoolimata. Praegu võib Iru mäel näha ämma asemikuna Juhan Raudsepa loodud raidkuju, mis püstitati sinna 1970. aastal, Iru koduloolaste pandud mälestuskivi asemele. Vaevalt oleks Iru Ämm niisuguse au osaliseks saanud, kui kivi poleks kuulsaks kirjutanud Fr. R. Kreutzwald: „Kalevipojas” on seda esitletud kui kivistunud Lindat, kusjuures eepose ilmumise ajaks oli kivi juba hävinud. Kreutzwaldi romantiline versioon hakkas tasapisi muutuma rahvaluuleks, kuigi kohalikud mäletasid veel 1920. aastatel, et Linda kiviks sai ämm siiski hiljem.

Iru Ämmaga seonduv ehe pärimus keskendub omapärasele usundilisele kombestikule. Vihje ämma „teretamisele” on olemas ka eeposes: lauluisa pidi olema kohalike tavadega kursis ning ilmselt ka kivi oma silmaga näinud. Vana Peterburi postimaantee ääres asetsenud Iru ämm oli oluline just ida poolt tulijatele – eeskätt ajaloolise Jõelähtme, Kuusalu ja vast ka Lääne-Virumaa kihelkondade elanikele. Tõenäoliselt on tegemist kunagise pühakiviga, mis oma asukoha tõttu sobis ka esimest korda linna minevate noormeeste „läbikatsumiseks”.

9 versta Tallinnast Narva maantee ääres, Pirita jõe kalda pääl seisis Hiru ämm. Sinna pääle pandi neid istuma, kes esimist korda linnas käisid, ja mitte „rumalust” ei tahtnud maksta, s.o kes mitte teistele viina ei tahtnud osta. Istuma panemine sündis nii, et kuue hõlmade ja käiste pääle rasked kivid veeretati, nõnda et istujal mitte võimalik polnud ennast liigutada, veel vähem vabastada. Kes siis veel hädaga maksta lubas, sai lahti lastud, kes aga mitte, seda jäeti istuma, kuni mõni teekäija – halastaja Samaaria mees – teda säält ära päästis. [---]

E 41557/8 < Kuusalu khk – A. Ploompuu (1901)

Kes esimist korda linna läks, see viidi Iru ämma vaatama. Paremat kätt kiviaja taga oli ristikivi, kelle pääl alati 3 vihta seisas. Vihtadega said linnas käies noored Iru ämma vaatamise eest „sutsi” ja pidid Iru kõrtsis rumalust maksama. [---]
ERA II 153, 579 (10) < Haljala khk – H. Länts

Kui Iru mäe juures Pirita jõel veel silda peal ei olnud, siis pidanud inimesed jõest läbi käima. Kes jõest läbi tahtis minna, pidi sellele kivile, mida Iru Ämmaks nimetati, ohverdama ja patsi lööma. Kes aga seda ei teinud, sel juhtus õnnetus jõest läbiminemisel.
ERA II 223, 257/9 (1) < Jõelähtme khk, Muuga k – A. Kilu < isalt (1939)

Elulisi kombeid ei saanud kivi kadudes täitmata jätta. Nii hakkaski ämma ülesandeid täitma teine, endisest allpool asunud rändrahn, mis lõhuti samuti sillapostide tarbeks. Iseenesest ei ole pühakivide niisugune saatus sugugi ebatavaline: paljud neist on sattunud kiviehitiste müüridesse. Silla rajamine Pirita jõele oli kahtlemata suur muutus, mis aitas nii otseselt kui ka kaudselt kaasa kiviga seotud kombestiku hääbumisele.

Iru ämma jälgi ajamas on kohapeal käinud mitu uurijat. 1929. aasta juunis liikus Jõelähtme kihelkonnas Rudolf Põldmäe, kes kirjutab oma kogumispäevikus (ERA II 18, 28/9): “Otsisin üles Iru ämma mäe, mis asub umbes 200 m Iru sillast ida pool. Ämma ei ole seal enam [---]. Rahvas ei tea enam ta õiget asetki, üks juhatab siia, teine sinna. Ämma mägi on mägi mäel – kõrgendik paekaldal. Tulles maa poolt rändur tahtmata püsahtub Ämma mäel, kui tunneb lõppevat jalge alt kindla paese aluse ja kalda all näeb liivast nõmme, mis aeglaselt laskub merre. Müüdi tekkimiseks looduslikud eeldused on kahtlemata ülisoodsad. Ämma loo kohta andis üksikasjalisema seletuse Kaldase peremees Hindrek Tamm, kelle isa olnuvat suurim ämma austaja.”

Iru ämm oli kivist naisterahva kuju paarsada sammu Iru sillast Jõelähtme pool Ämma mäel. Vanast põlvest üks Soome röövel tahtnud röövida Iru ämma, kuid ämm muutunud kiviks. Kivil olnud täiesti inimese kuju: alt olnud lai nagu tuul ajanuks riided laiali, voldid olnud veel seelikul sees. Pihal olnud nagu abaluud näha. Selg olnud maantee poole, nägu mere poole pööratud. Teine käsi olnud selja taha painutatud nagu valust kistud. Kuju olnud umbes 10 jalga kõrge. Peas olnud nagu tanu ja „raua sita” moodi toppmüts. Rahvas austand väga Iru ämma. Jaanituld tehtud ikka seal ämma juures. Mõisnikud tahtnud mitu korda ämma lõhkuda, kuid pole saand. Umbes 60 aasta eest võetud lõhkumine tõsiselt käsile. Rahvast tahtnud siis ämma varastada ja sohu viia, et hiljem teda sealt tagasi tuua. Mõisnikud ikkagi lõhkunud ämma ja pannud tükid Iru silla müüridesse.

ERA II 18, 235/6 (1) < Jõelähtme khk, Iru k, Kaldase t – R. Põldmäe < H. Tamm, 53 a, suguvõsa Gustav Adolfist saadik Nehatus (1929)

Martin Morrison [3] kuulis Randvere küla Soo talus 81-aastaselt Juhan Kaasikult, et kivi olnud kuus jalga kõrge ning kaheksakandiline. Mees oli meenutanud ka seksuaalmaagilist riitust:

Kui keegi noormees esimest korda Tallinna sõitnud, siis võtnud Irumäele jõudes kaks vanemat meest temal üks peast, teine jalust kinni, viinud noormehe kivipaku äärde, koputanud tema keha keskkohaga vastu kivisammast ja ütelnud: Nüüd oled Iruämma saanud, oled mees ja võid linna sõita.

Autor imestab, et seda episoodi pole Kreutzwaldi eeposes, “kuna Kalevipoeg palju nilbetest sõnadest tagasi ei kohku” [2: 156–157). Samamoodi on teatud kivide, sh piirikivide juures toimitud ka Saksamaal ja Austrias [4: 284].

Soomes on Iru Ämma taolisi kumarrus-kive (kokku üle paarikümne) leidunud eriti Lääne- ja Lõuna-Soome linnade lähikonnas [4: 274–276], Eestist on neid teada vaid Harjumaal: tuntuimad ongi Iru Ämm ning tema „paariline” Rihu Ämmaks kutsutud kivikangur Kuusalu kihelkonnas. Ka Ruila mõisa põllul olnud kivi, kus esimest korda linnaminejad pidid hobuse teele seisma jätma, minema kivi otsa ja pöörama ennast kolm korda ümber, et linnas hästi läheks (ERA II 225, 193 (25)). Koerust pärineb teade Linnaema kohta, kellel tuli linna minnes patsi lüüa, st kivilt sammalt kraapida. Oletatavasti käib see Iru Ämma kohta.

Soomeski pidi esmakordne linnamineja kivi (või puud) tervitama, kummardama või kallistama ning andma lubaduse reisikaaslasi kangema kraamiga kostitada. Kirjeldustes kumab läbi „meheks saamise” idee. Ka soome kividest on paljud „emased” (nt Karviaisten Kaisa, Maijakivi, Ämmän kivi, Piikakivi). Oluline on siin nii ealise staatusepiiri kui ka geograafilise raja „õige” ületamine, et vältida seeläbi kriitilise hetkega kaasnevaid ohtusid. Ilmar Talve näeb traditsiooni juuri keskaja saksa hansakaupmeeste pärimuslikes tavades, mis pidid tagama kaubareisijate turvalisuse teel ja linnas viibides, kuid samas nõustub nende uurijate seisukohtadega, kelle arvates kinnistas niisugune kombetäitmine reisitee tähtsamad kohad algajate linnaskäijate mällu [4: 269, 283]. Kindlasti on aga aja jooksul eri paigus eripõhjalised traditsioonid põimunud, tulemuseks on mitmetähenduslikud ja tänapäeval raskesti mõistetavad tavandimustrid.

Kivi Ülemiste järves. Ka rändrahn Ülemiste järves on seotud eestlastele armsaks saanud Linda nimega. Lugu põlles kantud kivist ja Linda leinapisaratest on „Kalevipoja” kaasabil sellele paigale nii kõvasti külge jäänud, et muid suusõnal levinud variante võib leida vaid arhiiviköidetest. Ent sealsed tekstid loovad Ülemiste järve ja kivi saamisloost märksa mitmekesisema pildi. Muidugi on Kreutzwaldi arendusel rahvapärane põhi: tõenäoliselt mitu tuhat aastat vanad lood kive tassivatest või viskavatest hiidudest on olnud populaarsed nii meil kui ka naabermaades. Sihtmärk on aga tavaliselt praktiline: kivi on mõeldud kas mõne ehituse tarbeks või siis tülika hoone, nt kiriku purustamiseks. Tundeline paatos ja romantika on lauluisa ajastuomane lisandus. Vähemalt veel ühe teadaoleva Lindakivi (Kadrina Neerutis) puhul käibib ka teine, tunduvalt vanem nimevariant – Neitsikivi. Neitsikive, -järvi, -allikaid ja -mägesidki on Eestis päris mitu.

Ülemiste järves on neitsi rüpekivi. Neitsi on ta sinna viind. Seda öelnud ka Uuemõisa tark.

ERA II 20, 355 (3) < Jüri khk, Vaida k – R. Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a (1929)

Neitsit kandis põllepaelas Ülemiste järve kivi sinna sel ajal, kui Tallinn tehti. Ta toond selle linna aluskiviks. Tal tulnud järsku üks vale-mõte meele, põllepael läind katki ja kivi kukkund sinna maha, kus ta praegugi veel seisab.

ERA II 18, 377 (1) < Harju-Jaani khk, Kadakotsa k – R. Põldmäe < Kai Silberg, 85 a (1929)

Kalev on visand suure kivi Ülemiste järve. Tahtnud linna peale visata.

ERA II 20, 362 (13) < Jüri khk, Vaida k – R. Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a (1929)

Hiiumuistenditesse nagu muussegi pärimusse on pitseri jätnud ristiusk: maarahva mõtteviis on lubanud kristlikel tegelastel üle võtta hiidude rolli. Kivikandjaks on peetud Jeesust või koguni Püha Maarjat. Rohkesti näiteid niisuguse tendentsi kohta leidub Soome pärimuses, kuid tõenduseks sobib ka järgnev jutt. Maailmalõpu ennustamine on samuti kristlusest mõjutatud motiiv. Pärimustekstid kinnitavad, et kivil ja kogu järvel oli rahvauskumustes tähtis koht.

See suur kivi, mis Ülemiste järves on, ühes ennemuistses jutus räägitakse Linda olevat teda sinna viinud. Räägitakse veel, et Jeesus olla ka Eestimaal käinud imetegusi tegemas ja olla selle kivi sinna järve visanud. Järve kallas kasvab sealt aga ühtepuhku järve sisse edasi, aga see jutt räägib, et see kivi Jeesusest maailma aja mõetjaks on pandud ja ühtepuhku kalda ligemale tuleb. Kui ta üsna järvest välja kaldale saab, siis tuleb maailma ots.

H II 58, 167 (5) < Jüri khk – J. Saalverk < Jüri Vikelberg < vanaema (1896)

Kui Ülemiste järve kivi kaldale tuleb, siis uputab linna ää.

ERA II 20, 650 (25) < Jüri khk, Sootevahe k – R. Põldmäe < Jaan Ollmann, 77 a (1929)

Leidlik lugu Linda silmaveest on ilmselt Kreutzwaldi tuletis, kuigi ka Tõllu naine Piret poetas kivi varbale pillates pisaraid, millest siis mõni soo või järv alguse sai. Soomest on andmeid hoopis vett laskva hiidnaise-järvelooja kohta. Ülemiste kuulub rahvaluuleteadete kohaselt rändavate ehk „tulnud” järvede hulka – süþee on vana, usaldusväärne ning kündvate meeste ning hiierännule viitava repliigi järgi võib ära tunda põhjaeestilise loo. Järve on ka ohverdatud raha.

Mõigu mõisa väli old enne põld, teomehed on künd seal. Üks suur pilv tuli suure raginaga, nagu keti ragin old. Ülevalt karjutud: „Alt ära, iisk tuleb!” Kubjas old kibi otsas, teised joost ää, ta jäänd sinna, pidi praegust seal otsas olema, jäänd elusalt sinna. Kibi on nagu oone kere, enne oli vee all puhas.

ERA II 192, 423/4 (12) < Hageri khk – R. Põldmäe < Kaarel Atsu, 76 a (1938)

Kurna mees Jaan Peitong on Jaan Saalvergile 1890. aastal jutustanud, et selge vagase ilmaga pidada kesket järve veel kiviaed näha olema. Kurna männikus on ka sillakoht kunni järve kaldani praegust tunda. (H II 58, 4/5 (7))

Siinkohal ei hakka pikemalt rääkima järvehaldjast ehk Ülemiste vanakesest, kelle kuulsus sai alguse samuti tänu trükisõnale. Fr. R. Kreutzwald väärtustas ja tõi laiema avalikkuse ette olulisi pärimuspaiku, ja seda mitte ainult Tallinnas. Kreutzwaldi töödeldud ja kauniks kirjutatud lood elavad oma elu, nii et paljud ei tea neid lauluisa isikuga seostada. Juttude „autentsuse” üle võib küll vaielda, ent tänapäeva folkloristi maitse-eelistused ei saa olla piduriks kirjanduslike muistendite levikule ega nende paigasidet loovale toimele. Kes aga kohapärimuse vastu sügavamat huvi tunneb, peab vaatama „Kalevipojast” kaugemale.

1. Jauhiainen, Marjatta 1999. Suomalaiset uskomustarinat. Tyypit ja motiivit. Tarkistettu ja laajennettu laitos Lauri Simonsuuren teoksesta Typen- und Motivverzeichnis der finnischen mythischen Sagen. (Folklore Fellows Communications 182. Helsinki 1961.) Helsinki.

2. Morrison, Martin 1921. Iruämma otsimas. – Eesti Kirjandus XV: 154–159.

3. Raudmets, Oskar 1968. Iru Ämm kutsub. – Eesti Loodus 19 (10): 633–636.

4. Talve, Ilmar 1960. Ensimmäinen kaupunkimatka ja siihen liittyviä tapoja. – Kalevalaseuran vuosikirja 40: 262–287.

Mari-Ann Remmel (1966) on folklorist, kohapärimuse uurija. Alates 1991. aastast töötab teadurina Eesti Rahvaluule Arhiivis Eesti Kirjandusmuuseumis.