Tallinna väärikamate parkide ja puiesteede iga küünib enamasti üle saja aasta. Kuidas toimida, et nad püsiksid veel võimalikult kaua?

Tallinna üldkasutatav kõrghaljastus sai alguse 17. sajandi lõpul, kui hakati rajama puiesteid Koplisse viiva tee äärde ja ümber bastionidevööndi [2]. 19. sajandil rajati esimesed pargid: Toompeale Kuberneri ehk Lossiaed (1820) ja all-linna, Jaani kiriku kõrvale Lasteaia park (1823).

Suurem osa praegusi puiesteid ja parke on loodud 19. sajandi teisel poolel: pärast seda, kui muldkindlustused kaotasid sõjalise otstarbe ja läksid tsiviilkäibesse. Rajati pargid Harju- ja Lindamäele, hiljem juba praegusele Rannamäele (Skoone bastion), istutati puid Toompargi vallidele, väiksemad haljasalad rajati Vene turu lähikonda (praegune Viru hotelli maa-ala ja selle naabrus), Balti jaama juurde ja Toompargi algusesse Nunne tänava poolses osas (nn. Patkuli plats). Puiesteed rajati Narva maanteele, Nunne, Suurtüki, Viru ja Toompea tänavale, puudega ääristati Toompuiestee ja Falgi tee. Ühtlasi uuendati ka vanu puiesteid: Estonia, Kaarli, Kopli ja Merepuiestee.

Eesti Vabariigi algusaastail (1918–1920) loodi peaaegu katkematu roheline vöönd ümber vanalinna. Tänu sellele oleme omaks võtnud Toompargi ja Tornide väljaku, Politseiaia jt. pargid. Uuendati Vabaduse väljakut, Falcki parki, Hirveparki ja Toompea lossiaeda, palju töid tehti Kadriorus. [1].

Pärast 1945. aastat oli Tallinnas üks suuremaid ettevõtmisi Pärnu maantee ja Liivalaia tänava vahele jääva kolmnurga projekteerimine, hoonestamine ja haljastamine [2]. Hakatuseks suleti omaaegsed turud ja istutati Tammsaare park. Järgnesid Teatri väljak koos sealsete puiesteedega ning Rävala pst. ja Lembitu park. Tulid ka uued väikepargid ning puiesteed, viimaseid rohkesti Mustamäele, Õismäele, aga ka Lasnamäele. Samas jäeti unarusse vanalinna ümbritsev vöönd: hooldamatuse tõttu metsistusid sealsed puud ja põõsad.

Eri aegadel eri otstarve. 19. sajandi teisel poolel hakati aedu ja parke seostama linnarahva tervishoiuga, ent neile seati muidki ülesandeid. Nii pidid pargis olema laadaplats (Tornide väljakul), tenniseväljakud (Harjuorus), samuti palliplatsid ja võimlahoone (kunagine Harjuoru võimla), laste mänguväljakud (Jaani kiriku kõrval) ning seda kõike ühendavad puiesteed. Näiteks Harjumäge reklaamiti kohana, kust võib saada kondiitritooteid, karastavaid jooke ja värskelt lüpstud piima, nautida ilusat loodust ja hingata värsket õhku. Kunagisest väikesest kohvipaviljonist oli siin 19./20. sajandi vahetuseks saanud Tallinna tuntuim lõbustuspaik, mis vahelduva eduga tegutses kuni 1929. aastani [6]. Harjumäe paviljonis korraldati 1920. aastatel kunstinäitusi, 1920. aastal avati Lindamäel August Weizenbergi loodud pronksskulptuur “Linda”, tehti varjualune kaitseks vihma eest (suvel oli seal linnaraamatukogu laenutuspunkt) ja laste liivakast [3]. Kohvik oli ka Rannavärava mäel, seda kasutati lõbustusasutusena kuni 1980. aastate lõpuni.

20. sajandi esimesel poolel hakati teadvustama juba haljastuse ökoloogilist toimet, eelkõige linnaelanikele soodsama elukeskkonna loomisel. Seda rõhutati nii puiesteede kui ka parkide puhul, eriti vanalinna ümbritsevast vööndist rääkides.

Haljastus ja iluaiandus. Keskaegse linna kujunedes jõudsid Lääne-Euroopast siia ka iluaianduse ideed koos vastava hoolduse ja inimkäe suunamisega. Vaadates Tallinna omaaegseid plaane, märkame Toompeal ja all-linnas nii regulaar- kui ka vabakujundusega aedadele omaseid stiilielemente juba 1825. aastast. Näiteks Lossiaed, tollased Piiskopi- ja Komandandi aed ning praegune Taani Kuninga aed Toompeal olid regulaarse kujundusega. Uue lahenduse sai Lastepark, mis ühendas regulaarpargiga vabakujunduslikud elemendid: looklevad rajad ja puiesteed.

Enamjaolt vabakujunduslikena planeeriti bastionide pargid, kus siiski ei puudunud regulaarpargi ideed. Looklevad rajad planeeriti põlispuid arvestades. Parki viivad trepid kujundati suursugustena (näiteks Mayeri trepp Harjumäele ning trepp Rannamäele ehk Skoone bastionile), kohati toodi neisse hiljem sisse puiestee elemente (Skoone bastion) ja rajati nende otstesse pisiaedu purskkaevudega (Virumägi).

19. sajandi lõpul jõudsid parkidesse lilled ja kujunduses hakati kasutama rikkalikult ilupõõsaid (Virumägi rohkete tüviksirelitega). Omaette liigirikkaks looklevate radadega iluaiaks kujunes Hirvepark.

Mõlemad stiilid on üht- või teistpidi püsinud haljastuses siiani üsna tugeva iluaiandusliku suunana. Nii oli Tornide väljak planeeritud vabakujunduslikult, Politseiaed aga regulaarsete teedega.

Tuleb arvestada, et pargikujundusega käis 19. sajandil kaasas ka nende hooldus. Neid hooldati üsna jõuliselt: puiesteedel vahetati vajaduse korral puid ning tehti ilmselt ka võrade lõikusi. Ometi pole kunagi suudetud hooldada nii, nagu olnuks vaja. 19. sajandi teisel poolel karjatati Kaarli puiesteel lehmi, Harjumäe all oli haisev prügimägi, millest ei suudetud aastaid lahti saada [6].

Uusi haljasalasid loodi hoogsalt ka pärast 1918. aastat, kuid aja jooksul kippusid need alla käima. Kui 1930. aastate lõpus otsiti kohta Vabadussõja monumendile, pakuti välja ka Virumäge, mis oli toona üsna korrastamata. Samas pöörati rohket tähelepanu Vabaduse väljaku iluaianduslikule kujundusele: puud olid seal 1930. aastate lõpul pügatud silindrikujuliseks.

Liigirikkus ja põlispuud. 19. sajandil suurenes pidevalt Tallinna haljastute liigirikkus. Võõrliikide levik kulmineerus sajandi teisel poolel, kui hakati haljastama bastione: siin kasvas juba 1860. algul ligi 400 nimetust puid-põõsaid. Liigirikkus oli umbes samal tasemel 1920. aastate lõpus [7] ning uute parkide rajamisega suurenes see 1930. aastate lõpuni. Hilisem aeg on toonud allakäigu: praeguseks kasvab Tallinna parkides (ilma Kadrioruta) alla 200 nimetuse. Kahjuks istutati 1950. aastatel ülearu papleid, mis ei olnud siin küll täiesti võõrad, kuid valitud kasvukohtadele siiski sobimatud. Samas võib öelda, et parkide uhkuseks on senini kasvavad põlised pärnad (Linda-, Harju- ja Rannamäel) ning mõnedki haruldased puud (Hirvepargis, Politseiaias jm.). Puiesteedest tuntumal, vanalinna ümbritseval ringpuiesteel kasvab 791 puud 11 liigist, neist 640 on pärnad ja 110 hobukastanid. Võibki väita, pärnad ja hobukastanid on Tallinna tüüpilisemad puiesteepuud.

Arusaamatused linnahaljastuse ümber. Puiesteedel ja parkides tehtav on alati esile kutsunud vastakaid arvamusi, mis mõnikord on paisunud lausa tüliks eri huvirühmade vahel.

Bastionidevööndi parkide metsistumise tagajärjel olid puud kasvanud sinna, kuhu loodus neile koha leidis: kohati olid kinni kasvanud ka linnamüüride servad ja tornide esised (Linda- ja Harjumägi, Toompark). Parkidesse oli vahepeal istutatud ka sinna sobimatuid papleid (Gildi aed, Jaani kiriku skväär, Rannamägi jne.). Nii oli kujunenud uus, kunagi planeeritust sootuks erinev looduskeskkond. Siit ka soov uuendada pargid nõnda, et nad sarnaneks omal ajal looduga (Harjumägi), ning puhastada Toompea nõlvad iseenesest kasvama läinud puudest. Peeti loomulikuks, et suursugune Toompea kõrgendik peab olema kogu ulatuses nähtav, samuti linnamüürid ja uhked keskaegsed tornid: see kõik on Tallinna väärtus, mida imetlevad nii kohalikud kui ka turistid. Samas peaksime hoiduma vastandamisest: Toompea kõrgendik ja linnamüür ei pea olema näha kogu ulatuses ja rohelus nende ümbert ei tohiks kaduda. Linn on eksisteerinud koos puude ja parkidega väga pikka aega, nii peaks see olema ka tulevikus. Asi on vaid õiges vahekorras: haljastus suurendab kivilinna väärtust.

Palju tähelepanu on pälvinud neljarealise Kaarli puiestee lugu. Kaarli kiriku valmimise aegu, põhiliselt 1870. aastal, kujundati toonane umbes 50-aastane kaherealine puiestee neljarealiseks. Selle suursuguse puiestee puid on pügatud, vähemalt on neil võrasid tagasi lõigatud. Hiljem on rajatud kahele poole keskpuiesteed veel viies ja kuues rida.

Möödunud sajandi 70. aastatel aga laiendati siinseid tänavaid, mis määras tänavaäärsed puud pikaldasele surmale. Nüüd on välimised read peaaegu hävinud, vastu on pidanud keskmised: oleme jõudnud peaaegu algpunkti 140 aastat tagasi. Puud on võimsad ja üsna hästi püsinud ning võiksid veel kaua elada. Linnavalitsuse mõningane oskamatus probleemi lahendada ning soov siinset olukorda muuta ei leidnud linnakodanikes mõistmist, vaid põhjustas soovimatu vastureaktsiooni. Aeg näitab, milliseks puiestee tulevikuks kujuneb.

Mööda minna ei saa ka Kadrioru pargist. 1718. aastal valmis uhke loss ulatusliku barokkpargiga selle ees ja väiksemaga lossi taga ning ümbritseva inglise stiilis pargiga nende ümber. Pärast Peeter I surma 1725. aastal käis siinne pargikompleks alla. Möödunud sajandid ja stiilid tõid muutusi ka Kadriorgu: lossiesise barokkpargi Poska tänava poolsesse osasse istutati tihedalt puud, võrdlemisi puutumata püsib väike osa lossiesisest. 1930. aastatel projekteeriti ümber ka lossitagune aed.

Kadrioru pargi taastamistöödel kaevati välja ulatuslik kunagise barokkpargi kanalite võrk ning siinsetel maastikuarhitektidel tekkis soov barokkpark taastada. Ühest küljest on see ju mõistetav: kui on loss, siis olgu ka selle vääriline park. Kui restaureerime lossi, tahtes näha seda algupärasena, miks siis mitte taastada ka selle juurde kuuluvat barokkparki. Samas on park elusorganism: kunagisel barokkpargi alal kasvav ligi sajandivanune puistu on kokku sulanud ümbritseva pargiga, siia on tekkinud ka uus looduskeskkond oma linnustiku ja teiste väikeloomadega. Linnakodanikel on raske nõustuda otsusega see puistu maha võtta ja hakata looma sinna midagi uut, ehkki see uus on kunagine vana.

Kohutab ulatuslik puude raie, suur maksumus (40–50 miljonit krooni) ja üsna elustikuvaene, vaid inimkäe all püsiv barokkpark, mille hoolduskuludki pole väikesed. Samas tuleb mõista: ükski park ei saa olla muutumatu ja hoolduseta, nii või teisiti peab arenema ka Kadrioru park. Praeguste tegijate eesmärk on muuta park linnakodanikele meeliköitvamaks ja ligitõmbavamaks ja taastada osaliselt tema esialgne algupära.

Tulevikule mõeldes. Eesti uuel iseseisvusajal pole veel suudetud linnahaljastuse probleeme lahendada. Kümne aasta tagused probleemid [4, 5] on pigem süvenenud. Siin on mitu põhjust: kohatine linnapuude suur vanus; haljastuse ja eriti pargikultuuri pidamine teisejärguliseks, mistõttu selle hoolduseks pole leitud piisavalt raha; uue hoonestuse ja autostumise surve, s.t. hoonestust tihendades ja tänavaid laiendades on vähendatud oluliselt puude kasvuruumi ning parkimiskohti rajades hävitatud või hävingule määratud palju hoovipuid jne. Raugastumas on Toompuiestee ja Toompea tänava puiestee, ringpuiestee sõiduteeäärsed puud on enamasti küll noored, ent kohati tugevalt kahjustunud. Tänavate äärest maha võetud paplite asemele pole istutatud uusi puid. Uuendamist vajab Hirvepark, hooldust parkide vanad puud (Linda- ja Harjumäel, Skoone bastionil), et need ikka võimalikult kauem püsiksid.

Töö käib Kopli parkides, seal nähakse eelkõige vaeva kalmistupargiga. Järge on ootamas Kalamaja kalmistupark. Teisalt hakkavad pikkamööda paremat ilmet võtma bastionivööndi pargid (näiteks Kanuti aed, Tornide väljak). Korda saamas on Politseiaed, kahjuks toodi seal ohvriks hekid ning ilu-õunapuid ja põõsaid. Hooldatakse puiesteid, uuendatakse ja tehakse korda Mustamäe pargid, areng jätkub Kadrioru pargis. Parkide väärtust on suurendanud neisse ehitatud purskkaevud (Politseiaed ja Kopli kalmistupark).

Suur töö on ees linna rohevõrgustiku kujundamisel: ühtsesse haljastussüsteemi haaratakse senised ja uued puiesteed ning pargid. Praegu teoreetiliselt eksisteeriv nn. roheline võrgustik koosneb juhuslikult asetsevaist eri seisundi ning kujundustasemega parkidest, haljasaladest või metsatukkadest, millesse järjest rohkem lõikub üha tihenev autoliiklus.

1. Bruns, Dmitri 1998. Linnaehitus Eesti Vabariigis aastail 1918–1940. Valgus, Tallinn.

2. Bruns, Dmitri 1993. Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. Valgus, Tallinn.

3. Kenkmaa, Rudolf; Vilbaste, Gustav 1965. Tallinna bastionid ja haljasalad. Eesti Raamat,Tallinn.

4. Levald, Andres 1996. Tallinna haljastuse probleemid ja suundumused. – Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Tallinn: 16–23.

5. Levald, Andres 1996. Haljasmaad Tallinnas. – Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Tallinn: 208–213.

6. Vende, V. 1990. Ununenud Tallinn. Perioodika, Tallinn.

7. Viirok, Eduard 1932. Ülevaade Tallinna linna puiestikest. Tartu Ülikooli Metsaosakonna Toimetused 22. Tartu: 1–91.

Heldur Sander (1946) on Eesti põllumajandusülikooli metsanduse ja maaehituse instituudi teadur. Avaldanud teadustöid puittaimede introduktsioonist ja kollektsioonidest, parkidest ja linnahaljastusest ning nende valdkondade ajaloost.