Linnast loodust otsida näib tänamatu ja kohati ohtlikki. Elamuse järele tuleks justkui sõita kusagile kaugemale. Õnneks pole Tallinn siiski päris valmis, ammugi veel liiga tuntud: nõnda saavad linnaelanikud teha avastusretki. Pool sajandit nn. okastraadiaega on meile pärandanud peaaegu puutumata loodusmaastikke, aga ka traaditaguse ajajärgu ehituskunsti. Mäeküla on vast kõige mastaapsem näide.

Tallinna servaaladel ilmutab end hääbuvate laikudena otseselt maapinnalähedase paekiviga seotud avatud loomaastik. Kunagi oli selline maastik valdav tervel Lasnamäel ning võimalik, et ka Toompeal. Linna keskosas katavad paekallast hilisemad setted ja Põhja-Eesti lavamaa üleminek rannikumadalikuks on sujuvam. Linna idaosas avaneb paas esimest korda uuesti trammitee tõusul Lasnamäele, linna lääneosas hakkab klint end uuesti näitama vanades Kadaka paemurdudes Mäealuse tänava naabruses. Teisel pool Kadaka teed kõrgeneb paekallas autoturu taga kiiresti. Püstloodne järsak võtab enda alla ligi 800 meetrit ning kõrgub jalamilt kuni 15 meetri, merepinnalt kuni 30 meetri kõrgusele. Oleme jõudnud Mäeküla klindile, salapäraste Astangu ladude piirkonda, mida eelmises Tallinna erinumbris (1975) poleks kindlasti saanud tutvustada.

Laskemoon klindinõlvas. Kuni Esimese maailmasõjani elati Kadaka külas, nagu ikka linna lähistel, ilmselt rahulikku ja tulusat elu. Hiljem on paiga eluolu ja ilmet mõjutanud laskemoonalaod ning pealevalguv Mustamäe linnaosa. Ilmasõjaaegne hoogne laevatehaste ja kaitserajatiste püstitamine Tallinna tõi kaasa seninägemata ehitus- ja migratsioonibuumi, mida ei ületanud ka nõukogude aja viisaastakud (suhtarvudes loomulikult). Kui 1916. aastal otsustasid sõjaväevõimud rajada merekindluse laskemoonalaod just Kadaka ja Mäeküla piirkonda, oli vaikelu lõppenud. Tõsi, võimaliku asukohana kaaluti ka Varsaallikat, Viimsit ja Mustamäge.

Peeter Suure merekindluse süsteem kavandati Tsaari-Venemaale iseloomulikult hiiglasliku, ent sõjalises mõttes üsnagi kohmakana. Nagu näitas ajalugu, oli selle sajandirajatise sõjaline kasutegur peaaegu olematu [1]. Astangule, täpsemalt Kadakalt Tabasaluni ulatuvasse klindinõlva, oli esialgu kavas rajada 39 U-kujulist paaristunnelit, mille juurde viiks merekindluse raudtee ja mille käikudes oleks hoitud mereväele vajalikke miine, torpeedosid ja lõhkeainet. Tunnelisuud pidid ohutuse huvides paiknema üksteisest vähemalt 50 meetri kaugusel ja tunnelitesse planeeriti kõrvuti kaks vagonetiteed. U-kujulised tunnelid olid esialgu 7 meetrit kõrged ja 200 meetrit pikad, põrandalaius oli 9 meetrit. Lamedat gooti võlvi meenutavat lage vooderdas 0,9 meetri paksune kivivooderdis, mille peal oli niiskustõkkena plekkisolatsioon. Rajati ka töökindel nõrgvee ärastussüsteem, mis juhtis nõrgvee tunnelite ette kaevatud tiikidesse [1].

Kui oleks teostunud ladude ehituse maksimumprogramm, ulatunuks käikudest uuristatud klindilõik praeguse 800 meetri asemel umbes viie kilomeetrini, hõlmates ka Paldiski maantee ja Rannamõisa tee vahelise lõigu ehk Harku järve taguse ala. Tegelikkuses kahanes projekti eelarve sõja edenedes pidevalt ja nii jõuti Astangule valmis ehitada vaid neli tunnelipaari, kahe puhul tehti veel ettevalmistusi. Tunneleid rajati põhiliselt 1917. aastal, hiljem töö seiskus merekindluse komandandi ja Ajutise Valitsuse vaheliste erimeelsuste tõttu, mille põhjustas rahapuudus.

Et ühendada laod merekindluse teiste objektidega, rajati kitsarööpmeline raudtee. See algas Koplisse suunduvalt haruraudteelt Rahumäe tee ja Tuisu tänava ristmiku juurest ning suundus Mustamäe nõlva alla [5]. Astangu ladusid teenindav raudteelõik Tondilt Harkuni oli kokku ligi 12 kilomeetrit pikk. Jälgi omaaegsest raudteetammist võib leida TTÜ staadioni ja Ehitajate tee Nõmmelt laskuva lõigu naabruses. Läbides Astangul ladude esise, suundus raudtee mööda klindiserva üles kaldapealsele ning ühines umbes kilomeeter maad eemal kindluseraudtee Vääna pealiiniga.

Nagu enamikul merekindluse rajatistel oli ka Astangu ladudel esimese kasutusperioodi lõpp kiire ja kuulsusetu. Sakslaste saabudes 1918. aasta veebruaris õhati kõik valminud tunnelite sissepääsud. Raudtee jäi alles, kuid seda enam ei kasutatud ja 1920. aastal võeti Rahumäe poolt tulev haru üles [5]. Pole teada kuidas kasutati ladude ala esimesel iseseisvusperioodil või kas seda üldse rakendati. Kindel on vaid see, et Teise maailmasõja lõppedes kohandas Balti laevastik osa tunneleid uuesti miiniladudeks. Lõpuks hoiti siin ka suurtükiväe relvastuse ja lahingumoona varusid. Kogu ala (umbes 150 ha) piirati mitmekordse traataiaga. Tähelepanuväärne on kuupäev, millal maaeraldus ladude jaoks tehti: 24. jaanuaril 1945, kui sõda oli alles käimas.

Järgnevate aastakümnete jooksul rajati Astangule arvukalt hoidlaid, kasarmuid, valvehooneid, klindi-esisele alale ka moodsamaid laohooneid, mis lööklaine kõrvalesuunamiseks piirati kuni viiemeetriste pinnasevallidega. Kirjas olid veel sepikoda, klubi, sigala jpt. ehitised. Nagu kinnitab 1975. aastal koostatud linnaku plaan, hõlmas Astangu objekt kokku 90 kasutatavat ehitist ja paarkümmend varet, hoidlatena olid arvel ka kaks tsaariaegset poterni (tunnelit). Nagu nähtub eelnimetatud inventuurist, oli ühes tunnelipaaris kasulikku põrandapinda 3300 m², kubatuuriks annab inventuur 250 000 m³, mis ilmselt ei vasta tõele. Arvatavasti kasutati tunneleid ladudena üha vähem, kuivõrd maa peale rajatud laohoonete hoolduskulud olid väiksemad ja neile pääses raudteed pidi paremini juurde. Tunnelites ja hoidlates hoiti tookord kokku ligi 7000 tonni laskemoona. Sõjaväe leksikas oli ladude nimetusena käibel ka “artbaza” või siis veelgi lihtsamalt “10. kilomeeter”. Kilomeetreid arvestati tõenäoliselt maanteid pidi Tallinna kesklinnast. Viimane raudteeühendus Astanguga käis läbi Hiiu, enne seda Pelguranna–Kopli raudteeharu kaudu.

Nõukogude armee lahkumise ajal 1990. aastate alguses ilmus ajakirjanduses Astangu ladude ohtlikkuse kohta mitmesuguseid hinnanguid. Midagi täpset loomulikult teada polnud, tagantjärele oleks sealset nn. püssirohutünni hinnata meelevaldne. Õnneks kulges ladude tühjendamine suuremate tõrgeteta ja 1994. aastal võttis Eesti kaitsevägi laod üle. Mõnda aega valvas objekti Kaitseliit, et takistada rüüstamisi. Ohtlikke jäätmeid registreeriti Astangul kokku 18 tonni, vähemal määral leidus ka naftasaadustega reostatud pinnast [6]. 1990. aastate teisel poolel puhastasid kaitseväelased tunnelite esiseid tiike sinna sattunud miinidest ja prahist. Pole võimatu, et varingute ja setete all leidub Astangul ebameeldivaid üllatusi veelgi.

Järjekordne ehitustander. Praegu on Astangu laod justkui eikellegimaa, ehkki omandiõiguse on siin taastanud kümned maaomanikud. Vaikus Mäeküla klindil ja tema ees on seega näiline. Tallinna linnavalitsuse tellimusel on valminud ja volikogule kinnitamiseks esitatud Astangu ehitusmäärus, mille kohaselt kerkib piirkonda uus elamurajoon. Mitmetes hinnangutes on Astangut nimetatud Tallinna järgmise kümnendi suurimaks ehitustandriks. Nimelt mahutaks Astangu piirkond selle määruse järgi uusehitisi hulgal, mis on võrdne kogu Tallinna viie aasta ehitusmahuga. Koos elamu- ja tööstusaladega on ehitusmääruse põhijoonisel välja toodud ka säilitamist vajavad rohealad ja miljööväärtuslikud piirkonnad. Eeltöö selleks oli tehtud varasemas maastikuväärtuste inventuuris [4]. Nii on Astangu piirkonnas registreeritud mitu metsa vääriselupaika, mis esindavad mitmekesiseid kooslusi: vana kuusik, lehtmets, segamets tammede ja kiviaedadega, laialehine mets Soone oja orus ning vana sanglepik. Ürgilmelisele loodusele, kuivõrd see linnas üldse võimalik on, on vajutanud tugeva pitseri Mäeküla ajaloolised kihistused: taluvaremed, kiviaiad ja külatee. Oma ajalugu ja miljööväärtus on kahtlemata ka hilisematel sõjaväeehitistel. Koos paekalda ja tema esise tasandiku loodusliku vastandlikkusega on Mäekülas teravalt vastamisi ka märgid kahest kultuurist.

Juba siis, kui loodi Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala, kaaluti mitmel korral Mäeküla klindi liitmist kaitsealaga. Ehkki seda ei tehtud, on astang koos ladudega siiski riikliku kaitse all: tegu on arhitektuurimälestisega aastast 1997, mil suur osa merekindluse rajatistest võeti muinsuskaitse alla. Põneva ja pikka aega varjus püsinud piirkonna on nüüdseks avastanud harrastusturnijad, koopamatkajad ja orienteerujad, kahjuks ka prügiladestajad ja -sortijad. Uue elurajooni valmides jääb kõigi nende jaoks vaba ruumi mõistagi vähemaks.

Kärestik ja karst linnas. Astangu piirkonna klindipealse osa ajalooline nimi Mäeküla on säilinud Haabersti linnaosa asumi nimena. Kui kunagi ladude territoorium suleti, katkes ka liiklus omaaegsel Mäeküla (Kadaka) teel, mis suundus praeguse autoturu juurest Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi Harku aeroloogiajaama lähistele. Põllukividega ääristatud teetanum on ka praegu maastikupildis märgatav, kuigi Mäeküla loopealne on järk-järgult kinni kasvanud. Kolmes kohas pangapealsel on tunnel sisse langenud, mille tagajärjel on kujunenud järsunõlvalised langatuslehtrid. Mustamäe poolt tulles, veel enne esimest tunnelit, murrab Soone oja kohiseva kärestikuna klindist alla. Tallinnas ei ole just palju selliseid kärestikke! Veidi allpool ühineb Soone oja Kadaka vanadest paemurdudest läbi imbuvate veesoontega, mis osaliselt läbivad ka Kadaka (Kivinuka) karstiala.

Endise Kivinuka talu hoovis, otse autoregistrikeskuse kõrval, imbub maapõue Mustamäe allikate läänepoolne väljavool. Klassikalise, liuasarnase kujuga kurisu juures on näha umbes meetrist läbilõiget Kesk-Ordoviitsiumi lubjakividest ja väikest karstikoobast. Neeluauk suudaks läbi lasta ilmselt rohkemgi, kuid allikatoide ei ületa enamasti 1–2 liitrit sekundi kohta. Kivinuka karstiala kui üks Tallinna ilmekamaid oli vaatluse all ka pealinna eelmises erinumbris [2]. Kahjuks on kurisu ja selle ümbruse seisukord trööstitum kui tookord: tarbimise ülejäägid ei jäta siin vabu ruutmeetreid. Võib-olla pole tolleaegne ettepanek [3] kurisu kaitse alla võtta siiski veel päris hiljaks jäänud? Jäätmaailmega linnaservas pakuks selline kaitseala kindlasti vaheldust ja võimaldaks korraldada loodusõpet.

Lahkudes Mäekülast Pääsküla suunas, jõuame pärast raudtee ületamist looduskaitsealuste Õpiringi kivide juurde, kus mõnekümnemeetrise vahega paikneb kaks suurt rändrahnu. Siin saab läbi minna nn. tammeväravast: kaks põlist tamme on jalgraja oma valve alla võtnud. Ilmselt selle värava kaudu saabusid ja uurisid rändrahne ka Tallinna koolinoorsoo loodussõprade ühingu geograafia õpiringi liikmed, kes kirjeldasid 1935. aastal esimest korda siinseid kivisid.

Lõpetuseks tänan Jüri Pärna, kes lahkelt lubas kasutada oma uuema sõjaajaloo arhiivi.

1. Gustavson, Heino 1993. Merekindlused Eestis 1913–1940. Olion, Tallinn.

2. Heinsalu, Ülo 1975. Karst Tallinnas. – Eesti Loodus 26 (10): 602–603.

3. Heinsalu, Ülo 1976. Karstiallikate ja -vormide teadusliku uurimise ja kaitse olukord Eesti NSV-s. – Eesti NSV maapõue kaitsest. Valgus, Tallinn: 53–67.

4. 4. Hellström, Kristiina (koost.) 2003. Mäeküla-Astangu piirkonna maastikuanalüüs. Käsikiri Tallinna linnavalitsuses.

5. Helme, Mehis 1996. Eesti kitsarööpmelised raudteed: 1896–1996. Tallinn.

6. Raukas, Anto (koost.) 1999. Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine. Keskkonnaministeerium, Tallinn.

Andres Tõnisson (1960) on ajaloohuviline geograaf.