Juba üsna väikese poisina tundsin ma ennast hästi, kui sain luhas või roostikus kolada. Mets tuli minu ellu hiljem. Veelembus on mul ilmselt pärit vanaemalt, kelle juures viibides kuulsin kevaditi, kuidas roostikus hüüp huikas ja kuidas õhk oli rändlindude hõigetest paks. Kõik see toimus veega seotud loomade ja lindude paradiisis – Matsalus. Sellest ajast saati olen ikka otsinud vee lähedust, seetõttu on ka kõik veega seotud olendid mulle väga südamelähedased.

Kui minu ellu tuli fotograafia, umbes seitse aastat tagasi, siis oli üsna loomulik, et seadsin sammud vee äärde. Öeldakse, et looduse pildistamine on üks loodusega suhtlemise viise. Tänu pildistamisele sai minu kahekõne loodusega hoopis teise varjundi, hakkasin tõsisemat huvi tundma poolveelise eluviisiga loomade vastu – nende pildistamisest ja jälgimisest sai minu suur kirg.

Ilmselt ei unusta ma kunagi ülikooliaega, mil suurema osa nädalast veetsin väljas – loomulikult loomi passides. Mitmelgi korral, kui olin unustanud, mis nädalapäev on ja sõbrad helistasid ning teavitasid mind eksamist, sai ka otse metsast eksamile rutatud.

Tänu soovile mõnd olendit jäädvustada olen pidanud mitmeid tunde kusagil vee ääres vaikselt istuma. Olen õnnelik, et mu elus on olnud need tunnid: kümme tundi vaikselt ühe koha peal istudes näeb ääretult palju ja jõuab tunnetada ennast selle süsteemi osana, millest tänapäeva inimene üha võõrdub.

Saatuse tahtel hakkasin looduses käima videokaameraga, millest sai osaliselt minu töö. Kuid tunnen ennast kõige paremini siis, kui saan välja minna, kaasas minu vana hea sõber fotoaparaat.

Jäälind (Alcedo atthis) on kindlasti üks eksootilisema välimusega veega seotud liikidest.

Selle linnu kohtamine on kui boonus. Ilmselt ei väsi ma kunagi jäälinde jälgimast ja imetlemast. Talvel on jäälind tihti mu ainus kaaslane, kui istun kärestiku veerel ja passin mõnd looma.

Pilt on tehtud soojärvel, mis ei ole selle linnu jaoks just tavapärane paik – seda suurem oli rõõm vana sõpra kohata ja pildistada.