Suve keskel diskuteeriti ajalehtedes, peamiselt küll Virumaa Teatajas, Käsmu nn. Õnnekivihunniku üle. Olles ise olnud seotud ühe sellise kivihunniku tekkega, tahaksin jagada oma arusaama selle kohta.

See oli vist 1973. aastal, kui Lahemaal töötanud EÜE rühm pidas oma lõpupidu Altja neemel. Noored otsustasid oma siinolemise mälestuseks asetada neeme oma kivi. Koht valiti selle järgi, et seal oli juba varem väike kivikuhjatis. Peeti kõnesid, loeti luuletusi ja lauldi. Seda kivipaneku kommet jätkasin ka mina oma turistidega ja teised Lahemaa giidid. Kes luges luuletust, kes rääkis mõne loo. Kive toodi juurde lähedalt rannast.

Möödus mitu aastat. Kord, kui olin tagasiteel neemelt, kus olime jällegi rühmaga tseremoonia korraldanud, peatas mind Neemela perenaine Laura. Ta naeris ja küsis, kui kaua ma veel käin oma rühmadega tema koera haual palvetamas. Olin üsna jahmunud. Laura sõnul olid lapsed sinna kohta matnud tema koera Jaska. Iga kord, kui inimesed neemel kive lisasid, mõtles ta, et pole ühtegi teist koera maailmas, kelle hauda nii austataks kui tema koera oma. Ta lisas, et Jaska oli hea koer.

Sestpeale lõpetasin turistidega kivide korjamise rannalt. Mitte küll Jaska haua pärast, aga aegapidi oli mulle hakanud tunduma, et iga kivi rannas hoiab kinni tükikest maad. Mida rohkem kive ära korjati, seda enam hakkas meri randa selles kohas lõhkuma. Mul kulus selle tõdemuseni jõudmiseks mitu aastat.

Nüüd siis Käsmu kividest. Lahemaal tööl olnud vana meremees Paul Tenimäe rääkis kord, kuidas tekkis kivihunnik Vana-Jüri otsa ja mis oli selle algne mõte.

Mäletatavasti oli see 1974. aasta mais, kui Käsmus kogunesid vanad meremehed, kes olid sõitnud Käsmu laevadel. Kuna ajaloolise Õnnekivihunniku Palganeemel oli Nõukogude piirivalve laiali lükanud ja Palganeem suletud tsoonis, tekkis neil mõte panna mälestuskivid kusagile mujale. Pauli jutu järgi pidi sellest saama vaid meremeeste kokku kantavate kivide hunnik, mille juures nad igal aastal oleksid kogunenud, pannud taas igaüks oma kivi ja kivi nende mälestuseks, kes vahepeal manalateele läinud. Teatavasti oligi kunagi Palganeemel olnud kivihunnik omamoodi Käsmu meremeeste laevasõitude mälestusmärk, eriti pärast seda, kui iga merereisi järel maaliti kivile värviga oma nimi ja meresõidu aasta.

Kahjuks jäi tookord vanade meremeeste alustatud kivihunniku juurde selgitav tahvel panemata. Võib-olla oleks see välistanud vähemalt osaliselt sellise hiidhunniku tekke nagu praegu Vana-Jüri otsas.

Ja kui juba midagi oli kokku kantud, siis hakati kive järjest juurde tooma. Meri murrutas randa ja järjest enam kukkus kalda pealt merre puid. Kindlasti ei ole Käsmu neeme idaranna selle koha erosioonis süüdi vaid kivide ärakorjamine, kuid ikkagi – iga kivi hoiab kinni tükikest randa ja kaitseb seda.

Ajaloolasel Enn Tarvelil on õigus: selles kohas pole kivihunnikul kultuuriloolist väärtust. Oleks olnud Palganeeme kivihunnikul.

Kas tõesti oleneb meie õnn sellest, et punnitame igaüks jõudu mööda kivi rannalt kusagile hunnikusse? Võib-olla oleks toredam tulla igal aastal samasse randa, istuda samale kivile, mida ollakse harjunud samas kohas nägema, ja lainehääli kuulates mõelda, mis on õnn.

Olen giidina Eestis ringi rännates kahjuks pidanud nägema, kuidas sellised üritused väljuvad esialgsetest raamidest ja hakkavad elama oma elu. Kurb on Hiiumaal Tahkuna neemel vaadata Estonial hukkunud laste mälestusmärki, mille jalamile on “roninud” labürint, risustades selle kauni koha ja mälestuse.

Labürindid on olnud saartel ja randades, aga kusagil on ju ka mõistlik piir. Samasugused labürindid hakkavad juba tekkima Mohni saarel. Hiiumaal Kõpu neemelt ära sõites palistavad teeservi kividest laotud nimede read. Kas neid on sinna tõesti vaja? Kas me peame endast tingimata sel viisil mäletuse maha jätma? Võib-olla viiks parem oma prahi rannast kaasa?