Eesti geoloogia algusajaks peetakse 1820. aastat, kui Tartu ülikoolis loodi mineraloogia õppetool ja kabinet. Möödunud 185 aasta jooksul ülikoolis toimunu oli suuresti ka kogu Eesti geoloogia ajalugu: kuni 1945. aastani polnud meil geoloogia alal teisi uurimisasutusi. Esialgu määras geoloogia arengu põhiliselt üksainus teadlane – ülikooli professor, kelle vahetudes muutus ka valdav uurimissuund, ent alates 1945. aastast on teadustegevus olnud kollektiivne.

Geoloogiliste ainete õpetamine algas Tartu ülikoolis (tollal Kaiserliche Universität zu Dorpat) juba 1802. aasta sügisel, kui loodusteaduse ja botaanika professor Gottfried Albrecht Germann hakkas pidama mineraloogialoenguid. 1806. aasta sügissemestrist alates lisandus teise geoloogilise õppeainena füüsikaprofessor Georg Friedrich Parroti Maa füüsika kursus, mis 1815. aastast kandis Maa füüsika ja geoloogia kursuse nimetust.

Tegelik süstemaatiline ja mitmekülgne geoloogiaõppetöö algas alles 18 aastat hiljem, kui filosoofiateaduskonda lisandusid loodusteaduse ja mineraloogia õppetool ning mineraloogiakabinet. 16. septembril 1820 kinnitati esimeseks äsja avatud õppetooli mineraloogiaprofessoriks Peterburi teaduste akadeemia kirjavahetajaliige Moritz von Engelhardt, kes hakkas teaduskonna tudengitele õpetama mineraloogiat, kristallograafiat, geoloogiat ning juhendama mineraloogiapraktikume. Mõne semestri kaupa pidas ta loenguid ka geograafia, Venemaa geoloogia, maapõue ajaloo ja geomorfoloogia kohta. Seda Tartu ülikooli tolleaegset õppetooli prof. Engelhardti juhatusel võib pidada praeguse TÜ geoloogia instituudi eelkäijaks.

Engelhardti töö geoloogide õpetamisel oli tähelepanuväärne, andes hulganisti tuntud õpetlasi, näiteks Hermann Asmuss, Constantin Grewingk, Ernst Hoffmann, Stepan Kutorga, Alexander Schrenk ja Gregor von Helmersen. G. von Helmersen valiti 1850. aastal Peterburi TA liikmeks ja 1882. aastal asutatud Venemaa geoloogilise komitee esimeseks direktoriks.

Aastatel 1821–1823 töötas mineraloogiakabineti juures eradotsendina Karl Eduard Eichwald, kes luges 1822. aastal esimest korda kogu Venemaal paleontoloogia kursust. Kui senini oli õppetöö olnud võrdlemisi vaba, siis alates 1827. aastast nõuti mineraloogia õppijailt eksamite sooritamist neljas geoloogilises distsipliinis (mineraloogia, geognoosia, paleontoloogia ja ülevaade mineraloogilisest kirjandusest) ning 1839. aastal kinnitati mineraloogidele esimene õppeplaan, mis sisaldas 13 ainet.

Pärast M. v. Engelhardti sai mineraloogiaprofessoriks Otto Hermann Abich, kes luges mineraloogiat, geoloogiat ja paleontoloogiat. 1844. aastal jõustus uus õppeplaan, milles oli juba 21 ainet, sealhulgas mineraloogia, kristallograafia, paleontoloogia, üldine ja füüsiline geograafia, geoloogia, mineraloogia ja geoloogia ajalugu, rakendusmineraloogia ja Venemaa geoloogia.

Pärast Abichi lahkumist oli mineraloogia õppetool 1847. sügisest kuni 1854. aasta kevadeni vakantne. Siiski, 1848. aastal kinnitati mineraloogia eradotsendiks Alexander Schrenk, kes luges kuni 1953. aastani üldist mineraloogiat, üldist geoloogiat ning juhatas mineraloogia praktikume. Tal oli küll vähe õpilasi, kuid just nende hulgast võrsus Eesti geoloogia rajaja – Friedrich Schmidt.

1850. aastal jagunes senine ülikooli filosoofiateaduskond ajaloo-keeleteaduskonnaks ning füüsika-matemaatikateaduskonnaks, millest viimase alla kuulus ka mineraloogia õppetool kuni 1918. aastani. 1853. aasta algusest hakkas kehtima uus õppeplaan, mille järgi toimus õppetöö esimest korda semestrite kaupa.

Suure panuse geoloogia arendamisse Tartu Ülikoolis andis Constantin Grewingk, olles mineraloogia professor 33 aastat (1854–1887). 1859. aastal kaitses ta esimesena Tartu ülikoolis geoloogia alal doktoritöö, mis käsitles Liivi- ja Kuramaa geoloogiat. Grewinki õppetöö algas 1854. aasta sügissemestril mineraloogia loengute ja harjutustega. Lisandus mitu uudset kursust, näiteks Baltikumi regionaalgeoloogiast, mäetööde alustest, Ida-Euroopa tasandiku kvaternaarigeoloogiast ja arheoloogiast. Grewingki õpilane, hilisem eradotsent Aleksandr Lagorio (1852–1923, TÜ-s 1875–1880) võttis esimesena Tartus kasutusele polarisatsioonimikroskoobi, mis tõi kaasa suure läbimurde mineraalide ja kivimite uurimisel.

1888. aastal kinnitati mineraloogia õppetooli erakorraliseks professoriks Johann Theodor Lemberg, kes hakkas peale geoloogiliste ainete lugema mullateadust. Tema järglane, 1892. aastal ametisse astunud Franz Loewinson-Lessig, algatas 1894. aastal uue õppevormina kollokviumid, mis võimaldasid üliõpilastel tihedamalt suhelda õppejõududega. Tema algatusel loodi 1896. aastal peale mineraloogia õppetooli ka geoloogia õppetool. Esimesena juhatas seda Nikolai Andrussov, kes ühtlasi hakkas lugema mitut uut kursust (merepõhja geoloogia, sissejuhatus geoloogilistesse vaatlustesse, sissejuhatus geoloogiliste kaartide koostamisse). Pärast Loewinson-Lessingi siirdumist Peterburgi 1902. aasta alguses kutsuti vakantsele kohale Vassili Tarassenko, kes õpetas samuti kõiki traditsioonilisi geoloogilisi aineid.

Pärast Andrussovi lahkumist 1905. aastal ametisse kinnitatud Georgi Mihhailovski algatusel koraldati esimene suurem üliõpilaste välipraktika: geoloogilis-botaaniline õppeekskursioon Tallinna ja Narva ümbrusesse [1]. Õppepraktikad võimaldavad üliõpilastel oma teoreetilisi teadmisi praktikas kinnitada ja on tänapäevani geoloogiaõpetuse lahutamatu osa. 1912. aastal hakati Mihhailovski eestvõttel ehitama geoloogidele ja zooloogidele uut õppehoonet (praegune Vanemuise 46), kuna endistes ruumides ülikooli peahoones valitses suur ruumikitsikus. Mihhailovski sai haridusministeeriumist 800 000 rubla ehituse toetuseks, mis oli tolle aja kohta väga suur summa. Tema järglasena kinnitati 1914. aastal erakorraliseks geoloogiaprofessoriks Nikolai Bogoljubov.

Eesti Vabariigi loomise järel muutus kõrgharidus eestikeelseks, ometi ei leitud eestlaste hulgast esialgu piisava teadusliku ettevalmistusega geoloogiaõppejõudu. Seetõttu kutsuti 1920. aastal mineraloogiaprofessoriks Hans Scupin Saksamaalt, kes juhtis mõlemat õppetooli kuni 1922. aastani ja pidas saksa keeles loenguid kuni Saksamaale minekuni 1927. aastal.

Oluline sündmus geoloogiaõpetamise ajaloos oli Hendrik Bekkeri asumine tööle geoloogia õppetooli, kuna tema loengutega sai 1922. aastal alguse üleminek eestikeelsele õppetööle. Bekkeri algatusel avati samal aastal huvilistele geoloogia muuseum, samuti hakati tema eestvõttel välja andma erialaste teadustööde seeriat “Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi Toimetused”; aastail 1924–1943 ilmus seda 66 numbrit.

Ajavahemikus 1921–1940 korraldati peaaegu igal aastal ühe kuni mitme päevaseid geoloogilisi õppe-ekskursioone. Näiteks toimus 1935. aastal geoloogiline õppereis Tallinna, mida toetasid rahaliselt loodusuurijate selts ja Eesti kirjanduse selts. Matka marsruut oli järgmine: 11. juunil Kakumäe ja Tiskre Kambriumi paljandid, Tiskre-Kadaka vahel paljanduvad Ordoviitsiumi lubjakivid ja Mäeküla paljand, 12. juunil Pääsküla kõrgraba, Jõhvi ja Keila lademete paljandid Pääsküla-Tänassilma vahel ning Ülemiste luidestik;, 13. juunil Alam-Ordoviitsiumi paljand Irus, Pirita oru geomorfoloogia Irust mereni ja Lasnamäe murd ning 14. juunil Kroodi ümbruse vanad rannamoodustised ja Maardu ümbruse Kvaternaari setted [2].

Ekskursioonide korraldus oli tavaliselt hästi läbi mõeldud. Juhendaja koostas kava, millest selgus ka reisi maksumus. Kui rühmas oli vähemalt 10 inimest, maksis ülikool juhendajale sõidu välja. Eraldi paluti endast teada anda üliõpilastel, kelle majanduslik olukord oli väga raske – neile saadi teaduskonnalt toetust. Enamasti sõideti Tartust välja öise postirongiga, matkati kohapeal jalgsi ning järgmisel õhtul püüti edasi sõita mõne öise rongiga. Esitades raudteevalitsusele vastava avalduse, oli võimalik reisida 50% hinnaalandusega. Vahel sõidutasid külastatavad asutused ekskursante ka tasuta oma transpordiga. Öömajale jäädes ei oodanud üliõpilased erilisi tingimusi, aitas õlgedest põrandal ja võimalusest endale ise süüa valmistada.

Pärast Bekkeri surma jäi geoloogiakabineti juhataja kohusetäitjaks Artur Luha, kes tol ajal õpetas kõiki geoloogilisi kursusi. Alates 1928. aastast tegi õppetööd ka eradotsent Paul William Thomson, lugedes kuni 1939. aastani geoloogidele esimest korda paleobotaanikat, õietolmu analüüsi ja metsade ajalugu. 1930. aastal määrati geoloogia ja paleontoloogia õppetooli professoriks Armin Öpik, kelle tuntus ja paljud välisreisid laiendasid Eesti geoloogide rahvusvahelisi sidemeid. Kuni emigreerumiseni 1944. aasta suvel oli kõikide geoloogia põhikursuste lugemine tema õlgadel.

1944. aasta lõpul määrati geoloogia kateedri juhatajaks prof. Karl Orviku ning 1945. aasta sügisel võeti reorganiseeritud geoloogiaosakonna esimesele kursusele vastu kaheksa üliõpilast. Osakonda kuulus kolm kateedrit: üldise geoloogia ja geomorfoloogia (juhataja prof. Karl Orviku), mineraloogia (dots. Evald Möls) ning paleontoloogia ja stratigraafia kateeder (juhataja prof. Artur Luha). Sealt edasi koolitati järgmise 44 aasta jooksul (1945–1989) geolooge Nõukogude Liidus kehtinud viieaastase õppekava alusel. 1953. aastal ühendati paleontoloogia ja mineraloogia kateeder ning alates 1958. aastast jäi järele vaid üks, dots. Evald Mölsi juhitud geoloogia kateeder. 1960. aastal valiti kateedrijuhatajaks Arvo Rõõmusoks, kes juhatas seda kuni emeriteerumiseni 1988. aastal. Kateedris kujunes 1950. aastate algul lõpetanutest uus õppejõudude kaader: Arvo Rõõmusoks, Asta Oraspõld, Erna Lõokene ja Herbert Viiding; neist kaks esimest on geoloogias tegevad siiani.

1988. aastast kuni TÜ geoloogia instituudi loomiseni 1. septembril 1992 juhatas geoloogiakateedrit prof. Aadu Loog. 1989. aastal mindi viieaastaselt põhiõppelt üle nelja-aastasele õppele. Hoolimata lühenenud õppeajast erialaainete maht hoopis suurenes, sest mitu nõukogude ajal kohustuslikku ainet (sõjaline õpetus, NLKP ajalugu jt.) jäid välja. 1991. aastal hakkasid ülikoolides kehtima magistri- ning doktoriõppekavad, mille kestus oli vastavalt kaks ja neli aastat.

Alates 1992. aastast on TÜ geoloogia instituudis kolm õppetooli: geoloogia ja mineraloogia (juhataja prof. A. Loog 1992–1997; prof. Väino Puura 1997–2000; aastatel 2000–2002 vakantne; aastast 2002 prof. Kalle Kirsimäe); paleontoloogia ja stratigraafia õppetool (prof. Madis Rubel 1992–1997; aastast 2000 prof. Tõnu Meidla); rakendusgeoloogia õppetool (juhataja aastast 1992 prof. Volli Kalm).

2002. aastal mindi üldise kõrgharidusreformi alusel bakalaureuse ja magistriõppe 4+2 süsteemilt üle uuele, 3+2 õppekavale.

Praegu õpetatakse geoloogiat peale Tartu Ülikooli Tallinna Tehnikaülikoolis ja Eesti Põllumajandusülikoolis. Kõrgkoolid püüavad seista hea selle eest, et geoloogiaõpetus suudaks olla avatud uutele arengutele ja jääda ühtlasi heatasemeliseks.

Ülevaateid Tartu likooli geoloogia-asutuste ja -õpetuse ajaloost on varem avaldatud eri artiklites ja kogumikes [3; 4; 5; 6].

Kirjandus:

1. Михайловский, Г. П., Курский, П. И., 1909. Геологическо-ботаническая экскурсия студентов Имп. Юрьевск. Университета в Ревель и Нарву весной 1908 г.

2. Orviku, Karl 1935. Geoloogilised õppe-ekskursioonid 1935. aasta kevadel. – Eesti Loodus 3 (4): 141–143.

3. Kalm, Volli 1995. Tartu Ülikooli Geoloogia Instituut 175, ajalugu ja areng. – Meidla, Tõnu jt. (toim.). Liivimaa geoloogia. Tartu Ülikool, Eesti Geoloogia Selts. Tartu: 9–15.

4. Orviku, Karl 1970. Ülikooli geoloogia-õppejõudude osa Eesti uurimisel aastail 1919–1949. – Eesti Loodus 21 (9): 533–534.

5. Rõõmusoks, Arvo 1970. Tartu Ülikooli geoloogiakateeder 150-aastane. – Eesti Loodus 21 (9): 529–532.

6. Verð, Evelin; Puura, Ivar; Isakar, Mare (toim.) 2005. Geoloogia õpetamine Eesti läbi kolme sajandi. Tartu Ülikooli geoloogia instituut, Tartu Ülikooli geoloogiamuuseum. Tartu.