Sinivetikate hõimkonda kuulub ligi 2000 liiki. Mõni liik põhjustab massilise paljunemise korral vee õitsemist, nagu sellel suvel Eestis. Ma ei ole aga vastust saanud küsimusele, miks pole neid probleeme troopikas. Mis tegur seal sinivetikate arvukust vaos hoiab? Kas need konkreetsed, meil vee õitsemist põhjustavad liigid ei kannata väga sooja vett või on seal midagi loomset, kes need sinivetikad lihtsalt ära sööb?

Vastab vetikateadlane Erich Kukk
Kel juhtub käepärast olema piibel, soovitan lugeda Teise Moosese raamatu kuuendast peatükist osa “Vesi muutub vereks” (Piibel 1989: 64, 14.–24.). See on tõenäoliselt üks vanimaid meie ajani säilinud kirjalikke ülestähendusi veeõitsengu kohta üldse ja üksiti troopika kohta, sest seal räägitakse Niiluse veest.

Veeõitseng on olnud seotud ja (kahjuks) ka kestab koos tsivilisatsiooniga. Mida enam kaugeneb inimene loodusest, seda hoolimatumaks ta muutub keskkonna suhtes, tagajärg ongi paratamatud katastroofid.

Troopikamaades on vee temperatuur vetikate arenguks aasta ringi piisavalt kõrge ja sinivetikatele (kui soovite, tsüanobakteritele) kui valdavalt soojalembeste organismide rühmale see olulist eelist ei anna. Eluks kõrgematel temperatuuridel kohastunud vetikaid on sealsetes veekogudes paljudest hõimkondadest. Taimegeograafias ja planktoloogias on kasutusel isegi mõiste troopiline element. Veeõitsengu korral sealsetes vetes on võrdväärseid osalisi (liigiti) vähemalt poole tosina kuni tosina jagu. Vetikate vohamisele seavad troopikas peamise piiri vees lahustunud mineraalsed toitained – biogeenid – ning valgus. Käib halastamatu konkurents, mis ei tipne kunagi ainult ühe liigi valitsemisega.

Meie laiustes on asi veidi teine. Veekogud soojenevad sinivetikatele vohamiseks sobiva temperatuurini vaid üürikeseks ajaks. Üle saja liigi (senini tuntud paarist tuhandest) on võimelised lühikese aja vältel plahvatuslikult paljunema. Õitsengut põhjustavaid liike võib meil olla veekogus küll mitu, kuid enamasti on peaasjaline vaid üks. Ühe liigi valdavusega kooslused on aga looduse toiduahelas väga tundlikud keskkonna iga muutuse suhtes: lõpeb toit (biogeenid), halvenevad valgusolud või langeb temperatuur – ja ongi kõik läbi. Kui kedagi tühjale kohale asumas pole, on vesi nädala pärast jälle klaar ja läbipaistev.

Vaikses vees ei küüniks vetikate väga intensiivne elutegevus pindmise vetikakaane all kuigi sügavale: tihedalt koos olevad vetikakolooniad ja -rakud hakkavad peagi lagunema. Ent lainetus segab õitsengus olevat vett küllalt sügavalt ning pinnakihi soodsamatesse valgusoludesse tõstavad sinivetikad end ka ise gaasivakuoolide abil. Ammu on teada, et ujulehtedega taimede ning roostiku all on meie vetes tüüpilisi planktereid (vees hõljuvaid organisme) palju hõredamalt kui avavees. Ka temperatuur võib olla siin veidi madalam, kui just tuul ja lainetus oma parandusi tegema ei hakka.

Kui veeõitsengule järgneb meie laiustel mõni tund kuni mõni päev vaikset aega, võib veepinnale tekkida kuni 30 (!) cm paksune süldikiht, mis pealt muutub täiesti nahkjaks. Aastakümneid tagasi ühel septembrikuisel nõupidamisel läks vetikauurija murdmaasuuskadel (!) Kiievi veehoidlale lõikamaks sealt üht kuupdetsimeetri suurust tükki. Veekogu kallastel olid eelmistest tuulistest päevadest rannal kuni meetri kõrgused võikalt haisvad lagunevate sinivetikate vallid. Päris troopikast ei olegi andmeid niisuguste tagajärgedega õitsengu kohta, küll on selliseid ette tulnud lähistroopikas.

Ühele omapärasele nähtusele tahaks siiski veel viidata. Aastakümneid tagasi kirjutasin ühes artiklis [1], et mitu veeõitsengut põhjustavat sinivetikaperekondade (Rhaphidiopsis, Cylindrospermopsis (=Anabaenopsis) jt.) liiki laiendavad oma levilat mõõduka kliima piirkondadesse. Nüüd, ligi pool sajandit hiljem võib öelda, et tookordsel väitel on kuhjaga tõestusi kogu Euroopast (kaasa arvatud meie naabermaad Rootsi ning Soome), Ameerikast ja Aasia mõõduka kliimaga piirkondadest. Nad saabuvad võõrastesse vetesse väga mitmel viisil, täitmaks veel mõnd tühja ökoniðði.

Enam ei saa öelda, et õnneks pole see ebameeldivus meid veel puudutanud. Eesti mereinstituudi töötajate suulistel andmetel on esimesi “külalisi” senini oma levikult troopiliseks või subtroopiliseks peetud perekonnast Cylindrospermopsis (=Anabaenopsis) leitud ka meie aladelt. Rohi selle vastu on vaid üks: ärgem reostagem oma veekogusid! Kui ikka biogeene vees napib, määrab veekogu taimse planktoni produktiivsuse miinimumis olev komponent. Seda Justus Liebigi reeglit tuntakse juba 165 aastat, kuid ikka kipub see inimlikust laiskusest või heaolu tuhinas ununema.

1. Кукк Эрих 1965. О распространений синезелёных водорослей, вызывающих “цветение” воды. – Экология и физиология синезелёных водорослей. Москва: 4–12.