Pimeduse saabudes kostab merelähedasest männikust kume ja kaugele kanduv hüüd: uhuu. Nõnda annab endast teada kassikakk, nii Eesti kui ka Euroopa suurim kakuline.
Kassikakk on Eestis peamiselt rannikualadel hajusalt levinud haudelind. Kuid sageli peetakse kassikakuks hoopiski kõrvukrätsu, kelle hüüded ja välimus on kassikaku omadega üpris sarnased. Ent kassikakud elavad sügavamal metsas ning elamute juurde tavaliselt ei tule. Kõrvukräts seevastu pesitseb sageli majade lähedal kuusehekis, mõnes vanas varesepesas. Tema laulugi võib sageli kuulda suisa koduõuelt. Niisiis on kuusehekist kostva huu korral tegemist pigem kõrvukrätsuga, kaugemalt metsasügavusest mitme kilomeetri taha kaikuv uhuu kuulub aga kassikakule. Kui juhtute lindu nägema, on lihtne neid kahte eristada: kuigi mõlemad on üldilmelt pruunid, oranžide või kollakate silmade ja sulgkõrvadega, on kassikakk kõrvukrätsust siiski palju suurem. Kui kassikaku üldpikkus on kuni 75 cm ja tiibade siruulatus kuni 190 cm, siis kõrvukrätsul on vastavad mõõtmed kuni 37 cm ja kuni 95 cm. Kaalu erinevus võib olla kümnekordne [3]: kassikakk võib kaaluda kuni neli kilogrammi, kõrvukrätsu kaal seevastu ei küüni üle poole kilogrammi.
Palju rahvapäraseid nimetusi. Kassikakku tuntakse tema suurte ilmekate silmade ja sulgkõrvade järgi. Linnu kassilikku ilmet ja suurt pead toonitavad mitmed rahvapärased nimetused, nagu kasspeakull, kassipea, kassikull, suurispeakull ja kasshaugas [8]. Samas on rahvasuu kassikakku nimetanud ka tema laulu järgi: uhuukull, uhuu, ohoo, tohotaja, suur hüüp, hüüpvõi huikaja öökull. Toitumisharjumuste järgi on kassikakk tuntud kui jänesehuuk ja jänesehüüp. Soomlased ja sakslased tunnevad kassikakku samuti laulu järgi, kutsudes teda vastavalt kas huuhkaja või uhu. Naabrite eeskujul võib ka meil küsida: „Kas uhuu juba laulab?”
Inglise keeles on kassikakk eagle owl, mis iseloomustab hästi linnu suurust: ta on tõepoolest kotkaga ühte mõõtu.. Suurusest ja eluviisist lähtuvalt on kassikakkudel kotkastega muudki ühist. Näiteks rannikualade linnurohkemad paigad, kus päevasel ajal valitsevad merikotkad, on öösiti vaid kassikakkude päralt.
Kassikakk Euroopas. Euroopas on kassikakk levinud ebaühtlaselt (vt. levikukaarti). Ta ei ela tihedama inimasustusega aladel, näiteks Suurbritannias, Iirimaal ja Madalmaades. Ka Eesti naaberaladel ei ole kassikakk levinud ühtlaselt: Eestis elab 120–200 paari [6], kuid Lätis arvatakse pesitsevat 30–50 ning Leedus vaid kuni 20 paari. Poolas on kassikakk kohatise levikuga haudelind, kelle arvukust hinnatakse 250–300 paarile. Paremini tunneb kassikakk end Soomes, kus pesitseb hinnanguliselt 2500–3000 paari . Rootsis jällegi ei lähe kassikakkudel sugugi nii hästi, sinna on pärast pikka aega kestnud taasasustamist jäänud püsima umbes 400 paarist koosnev asurkond [9].
Euroopa kassikakupopulatsiooni (sh. Lääne-Venemaa ja Türgi) suuruseks on 1990. aastate keskel hinnatud ligikaudu 25 000 paari, kellest ligi pool jääb arvatavalt Venemaale ning Fennoskandiasse [1, 13]. Suur osa ülejäänud populatsioonist on koondunud Kesk-Euroopa mägisematele aladele: Lõuna-Prantsusmaa ning Itaalia Alpidesse, Balkani maadesse ja Hispaaniasse. Suurim kassikaku asustustihedus on registreeritud Lõuna-Prantsusmaal: 25 paari 100 ruutkilomeetril [1, 13]. Kuid suuremal osal areaalist on kassikaku asustustihedus üsna väike, Kesk-Euroopa tasasematel aladel ei ulatu see tavaliselt üle ühe paari saja ruutkilomeetri kohta.
Ligi 60% Euroopa kassikakupopulatsioonidest on kahaneva arvukusega. Näiteks Venemaa populatsioon vähenes ajavahemikus 1970–1990 hinnanguliselt üle poole [4]. Praegusel ajal hukkuvad kassikakud peamiselt inimesepoolse vaenamise tõttu, samuti elektriliinides ning teedel. Varem (eriti 1950. aastatel) piirasid kassikakkude arvukust ka taimekaitsevahendite laialdasest kasutusest tingitud mürgistused [2]. Vahemere maades lisandus 20. sajandi keskpaiku ka toidupuudus sealse peamise saaklooma – küüliku arvukuse järsu vähenemise tagajärjel [1, 2, 13]. Alates 1970. aastatest on kassikaku asurkond mõnes piirkonnas ka kosunud: sellele on kaasa aidanud liigi kaitse, keskkonda kuhjuvate pestitsiidide ja muude mürgiste kemikaalide keelustamine ning ulatuslikud taasasustamisprogrammid (Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis, Norras ja Rootsis) [13].
Eestis peamiselt rannikualadel. Eestis elab kassikaku nominaatvorm Bubo bubo bubo, kes asustab kogu Põhja- ning Kesk-Euroopat. Meil levinud kassikaku lähemad liigid on india kassikakk (Bubo bengalensis) ja Põhja-Ameerikas elav ameerika kassikakk (Bubo virginianus) [13].
Eesti ala on kassikakk läbi aegade asustanud hõredalt, kuid tema arvukus on olnud üsna püsiv. Eelmise sajandi algupoolel oli arvatavasti madalseis, kuid 1960.–1970. aastatel jäi arvukus püsima 100–120 paari juurde [5, 10]. Samuti muutus sel ajavahemikul kassikaku levik: varem arvati, et see liik suri Eesti läänesaartelt 1840. aastatel välja, kuid 1930. aastatel asus ta taas elama Hiiumaale; 1950. aastateks oli Saaremaal vähemalt üheksa paari kassikakke, Hiiumaal üks kuni kaks paari ning üks paar Vormsil ja Muhus. 1982. aasta loendusel saadi teateid kassikaku pesitsemise kohta vaid mõnekümnest paigast, kuid ornitoloogide abiga registreeriti siiski kokku 80 kindlat pesitsusterritooriumi või pesitsusjuhtu [11]. Arvukust hinnati umbes sajale paarile. Tol ajal oli kassikakk levinud enam-vähem ühtlaselt üle Eesti.
Praegu elab Eestis 120–200 paari kassikakke, kes on koondunud peamiselt rannikualadele (vt. levikukaarti). Sise-Eestis elab kassikakk veel vaid suuremates rabades ja mujal liigi põlistes elupaikades. Ebaühtlase leviku on põhjustanud tõenäoliselt saakloomade arvukuse muutused, milles on oma osa nii looduslikel arvukuse kõikumistel kui ka viimaste aastakümnete muutustel Eesti maastikus. Ka röövlinnu-uurijad ei ole Eestis ühtlaselt jaotunud, mistõttu levikuandmed võivad olla lünklikud. Kassikaku asustustihedus on Eestis maksimaalselt kolm paari 100 km2 kohta (keskmine asustustihedus vaid 0,4 paari 100 km2 kohta).
Pesapaik vanas hõredas metsas. Kassikakk on paigalind. Laiemalt hulguvad ringi vaid äsja lennuvõimestunud noorlinnud, kes endale sobivat elupaika otsivad. Üks kassikakupaar vajab Eesti oludes umbes 50–80 km2 suurust piirkonda. Sellel alal peab leiduma pesitsemiseks sobivaid vanu metsi ja piisavalt toitu. Kui linde neile tingimustele vastavatel pesitsusterritooriumitel ei häirita, võivad need püsida asustatuna aastakümneid [10, 13]. Näiteks mõnes Lääne- ja Pärnumaa piirkonnas on kassikakk elanud juba üle 50 aasta.
Kassikakk on suur lind ja vajab metsa all lendamiseks üsna palju ruumi, mistõttu tema pesamets peab olema võrdlemisi hõre ja ilma tiheda alusmetsata. Seepärast pesitsevad meie kassikakud kehvadel muldadel kasvavates puistutes – 120-aastastes või vanemates palumännikutes ja puisrabades. Kui sobivat metsa pole, võivad nad pesitseda ka muudel lagedamatel aladel, näiteks lageraielankidel ja madalsoodes [10, 5]. Kassikaku pesi on leitud veel puisniitudelt, leht- ja segametsadest, vanadest karjääridest ja uudismaadelt.
Pesa teeb kassikakk enamasti maha: mõne murdunud puu juurestiku või tüve alla, kännu või tüve kõrvale, oksahunnikusse või rabas kanarbikumättale [10, 12]. Ta on pesitsenud ka sellistes eriskummalistes paikades nagu vana rebaseurg, kivihunnik, mõisa varemed (korstnajalas), metskitsede söödasõim ja selle alune. Palumännikus on pesa sageli varjatult mõne noore kuuse maani ulatuvate okste all. Ebatasasel maastikul eelistab kassikakk pesitsemiseks kevadisele päikesele avatud nõlva ülemist või lõunapoolset osa [4]. Mõnel aastal on kassikakk leitud pesitsemas ka puu otsas, teiste liikide (näiteks merikotka või hiireviu) pesas.
Mujal Euroopas eelistab kassikakk pesitseda röövloomadele ligipääsmatuil kaljueenditel või muudel kivistel ja mägistel aladel [7, 9, 13]. Soomes pesitsevad kassikakud sobiva kalju puudusel meie lindudele sarnastes paikades: murdunud puu juurestiku või tüve all või elusa puutüve kõrval [7].
Pesitsemist alustab juba talvel. Varased kurnad võivad pesas olla veebruari viimastel päevadel [4], kui maad katab alles paks lumevaip. Täiskurnas on enamasti kaks-kolm, harva neli muna [10]. Haudumine vältab 34–36 päeva. Pojad kooruvad aprilli viimasel dekaadil, hilisemad mai alguses [10, 13], ja püsivad pesas enamasti poolteist kuud, kuni juuni keskpaigani. Siiski võib hilisematele pesapoegadele sattuda ka juulis või isegi augustis [4]. Täisealiseks saab enamasti üks kuni kaks poega. Neil paaridel, kelle elupaigas on süüa rohkem, lennuvõimestub vahel ka kolm poega. Nelja poja väljalendu ühest pesast ei ole Eestis registreeritud. Vähemalt ühel juhul on neli poega küll koorunud, ent pesakond hukkus hiljem karmide ilmastikuolude tõttu. Suureks kasvanud pojad lahkuvad sünnipaigast septembris või oktoobris, 20–24 nädala vanustena [3, 7].
Sööb neid, kellest jõud üle käib. Kassikakk jahib saaki peamiselt avatud maastikul, mõnel hea nähtavusega kohal varitsedes või varitsuslennul. Enamasti ründab ta maapinnal olevat saaklooma, kuid võib rünnata ka lendavat lindu [13]. Mõned kassikakud võivad püüda kala, tehes seda kalakotka moodi vette sööstes. Päevane toiduvajadus on täiskasvanud lindudel 300–400 g, poegadel suve alguses 450 g ja rohkem, sügise poole vähem.
Kassikakk toitub Eestis peamiselt lindudest (mitmesugused pardid ja kajakad) ning suurematest närilistest (rändrotid ja mügrid). Kuid tema toiduks kõlbavad kõik loomad, kellest jõud üle käib. Eestis on määratud üle 3000 kassikaku saaklooma. Nende hulgas on olnud hiiri, uruhiiri, ondatraid, jäneseid, väiksemaid värvulisi (näiteks kiure, lõokesi ja eri liiki rästaid) ning väiksemaid kiskjaid (kärpe ja nugiseid). On leitud ka suuremate loomade poegi, näiteks kahe kitsetalle ja kolme kähriku poja jäänused. Peale mitmesuguste imetajate ja lindude söövad kassikakud vahel ka kahepaikseid (rohukonni), roomajaid (rästikuid), kalu (ahvenaid, hauge ja särgi) ning suuremaid mardikalisi [10, 2, 13].
Harilikult püüab kassikakupaar peamiselt mõnd oma toitumisalal arvukamat saaklooma. Nii söövad rabalaugaste lähedal elavad kassikakud eelkõige kajakaid, asulate või prügimägede lähedal pesitsevad linnud aga kodutuvisid, vareseid ja rändrotte. Loodusmaastikus võivad mõned kakud spetsialiseeruda siilidele, jänestele või ka metsakanalistele. Seda muidugi eeldusel, et neid loomi on piirkonnas piisavalt. Eesti praegune kassikaku levikupilt ja toitumisuuringud viitavad küll pigem sellele, et sisemaa lindudel, kes toituvad rohkem metsas elavatest loomadest, ei ole sageli sellist arvukat ja küllalt suurt saakobjekti võtta. Kui 25–30 aastat tagasi toitusid paljud kassikakud peamiselt mügridest, siis nüüdsel ajal selliseid paare peaaegu ei leidu. Asemele on tulnud rottidest toitujad ja merelahtede partidele ning kajakatele keskendunud paarid.
Kassikakud ei salli oma pesapaiga naabruses teisi röövlinde. Ettevaatamatud sissetungijad aetakse ära või murtakse. Sagedamini langevad kassikaku saagiks tavalisemad röövlinnud – hiireviu ja kõrvukräts. Kuid saagi hulgast on leitud veel karvasjalg-kaku ja soorätsu jäänuseid. Päevase eluviisiga röövlindudest on leitud raud- ja kanakulli, tuuletallaja, herilaseviu ja eri liiki loorkullide jäänuseid. Mujalt Euroopast on teada juhtumeid, kus merikotkas on kassikaku poegi kimbutanud. Kuid vastupidiseid juhtumeid on märksa rohkem: kassikakud kipuvad napsama pesadest väiksemate kotkaste poegi. Poolas on see kohati lausa probleem, sest sealsed kassikakud elavad globaalselt ohustatud suur-konnakotkastega ühes biotoobis ja piiravad viimase sigivust.
Kassikakkudel, nagu paljudel teistelgi röövlindudel, tuleb vahel ette enamasti toidupuudusest tingitud kainismi ja kannibalismi juhtumeid: suuremad õed-vennad või vanalinnud söövad ära väiksemad pesapojad [13].
Ohud ja kuidas teda kaitsta. Et kassikakk pesitseb maas, siis on tema munad ja pojad pidevas ohus, sest neid söövad võimaluse korral meelsasti rebased, rongad jt. loomad. Samas on kassikaku vanalinnud küllalt suured ja tugevad, et oma poegi pesarüüstajate eest kaitsta. Teisiti on asi siis, kui linde häiritakse ja vanalinnud pesa juurest eemale peletatakse. Sellisel juhul on kassikaku munad ja pojad kerge saak röövloomadele. Kassikakud on häirimise suhtes kõige tundlikumad haudumise ja väikeste poegade ajal: vanalinnud hülgavad siis pesa ka juhul, kui inimene satub selle lähedale vaid korraks.
Kassikakk kuulub Euroopa Liidu linnudirektiivi (79/409/EEC) esimesse lisasse. See on loetelu nendest ohustatud linnuliikidest, kelle kaitseks tuleb luua kaitsealasid. Eestis kuulub kassikakk II kaitsekategooriasse, mille tõttu tuleb korraldada vähemalt poolte teadaolevate pesapaikade kaitse. Selleks loodud püsielupaigad peavad tagama pesitsusaegse häirimatuse ja pesapaiga püsimise pikema aja jooksul.
Et kassikaku arvukus väheneb suuremal osal tema levilast, on Eestiski vaja selle põneva liigi kohta rohkem teada saada. Eesti ornitoloogiaühingu eestvõttel on koostatud kassikaku kaitsekorralduskava. Selle põhieesmärk on loetleda tegevused, mis tagaksid kassikaku vähemalt praeguse arvukuse looduses pikaks ajaks. Liigikaitsetegevuse puhul on oluline täita õigusaktidest tulenevaid kohustusi, jälgida kassikaku asurkonna arvukust ja seisundit ning uurida toitumist ja toitumisalasid. Korraldamaks kassikaku tõhusat kaitset ja saamaks ülevaadet populatsiooni seisundist on viimastel aastatel pesi kontrollitud ja seni teadmata pesapaiku otsitud kõikjal Eestis.
On selgunud, et kassikakk ei sigi Eestis oluliselt halvemini kui naaberaladel ning meie populatsioon on veel küllalt elujõuline ja arvatavasti püsiva arvukusega. Samas ei ole head ülevaadet selle liigi levikupildi muutustest ja nende põhjustest. Probleem on ka registreeritud pesade vähesus, sest kaitsta saab vaid neid pesapaiku, mis on teada.
Eesti ornitoloogiaühing ootab kassikakkude kohta teateid. Oleme tänulikud ka aastate- ja aastakümnetetaguste andmete eest. Kirja võite saata aadressil: EOÜ, pk. 227, Veski 4, Tartu, 50002, või e-postiga: rein.nellis@mail.ee.
1.
Donázar, José A.; Kalinainen, Pertti 1997. Eagle Owl Bubo bubo bubo. – Hagemeijer, Ward J. M.; Blair, Michael J. (eds.) 1997. The EBCC atlas of European breeding birds: Their distribution and abundance. Poyser, London.
2. Cramp, Stanley (ed.) 1985. The Birds of Western Palearctic. Vol. IV.
3. Jonsson, Lars 2000. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. Kontkanen, Harri jt. 2004. Röövlinnud ja metsamajandus. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
5. Leibak, Eerik et al. (eds). 1994. Birds of Estonia. Status, Distributions and Numbers. Estonian Academy Publishers, Tallinn.
6. Lõhmus, Asko jt. 1998. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus. –Hirundo (11) 2: 63–83.
7. Mikkola, Heimo 1983.Owls of Europe. Poyser, Calton.
8. Mäger, Mart 1969. Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat, Tallinn.
9. Olsson, Viking 1997. Breeding success, dispersal and long-term changes in a population of Eagle Owls Bubo bubo in southeastern Sweden, 1952–1996. – Ornis Svecica 7: 49–60.
10. Randla, Tiit 1976. Eesti röövlinnud. Valgus, Tallinn.
11. Randla, Tiit 1985. Kassikaku loendusest 1982. – Loodusvaatlusi 1: 48–50.
12. Renno, Olav (koost.) 1993. Eesti Linnuatlas. Valgus, Tallinn.
13. de Hoyo, Josep et al. (eds.) 1999. Handbook of the Bird of World. Vol. 5. Barn-owls to Hummingbirds. Lynx Edicions, Barcelona: 185–189.
|