2005/11



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/11
Miks on putukad nii suured, kui nad on

Toomas Tammaru (1968) on sndinud Tartus. Lpetas Tartu likooli 1992 bioloogina. Ttanud 19941997 Soomes Turu likoolis ja 19982005 EPM zooloogia ja botaanika instituudis. Alates 1999 T zooloogia ja hdrobioloogia instituudi loomakoloogia dotsent, septembrist 2005 T erizooloogia professor. Olnud 2000 USA Marylandi likooli klalisteadur. Uurinud evolutsioonilist koloogiat, putukate populatsioonidnaamikat, liblikate faunistikat jne.

Kuulsin, et sa ei ole vastu plaanile ehitada likoolilinnak Maarjavljale kanada kuldvitste keskele muu hulgas seetttu, et seal on rohkesti rohtu liblikarvikute sdaks. Miks loomakoloogid sdavad putukaid ja mitte niteks klikuid, kellest ka liha saaks?





Putukate kui mitte eriti sdavate loomade elu uurimise mttekus ilmneb minu jaoks kolmel tasandil. Esiteks, putukakoloogial on otsene rakenduslik vljund nii kahjuritrje kui ka ohustatud putukaliikide kaitse teoreetilise alusena. Kuigi praegu tegeleme selliste ksimustega vaid riivamisi, on asjaomase kompetentsi olemasolu Eestis kindlasti vajalik.


Teiseks, hsti tehtud koloogiateadus ei uuri mitte niivrd oma objektliike, kuivrd ldisi probleeme objektliikide nitel. Nii niteks ksime, kuidas on vimalik kindlaks teha, kas noorloomad kasvavad alati nii kiiresti kui fsioloogiliselt vimalik vi hoiavad nad ennast miskiprast tagasi. Selliste katsete tegemine sinu soovitatud klikute peal oleks sadu kordi kallim ja keerukam, kuid putukaid uurides saadud tulemused vivad sageli ka klikutele rakendatavad olla.


Teisisnu, putukaid uurides silitame ja arendame oma kompetentsust ldistes koloogilistes ja evolutsioonilistes ksimustes. Sellist ldteoreetilist asjatundmist vajame nii likooli ppejududena kui ka sna kaasa tlemiseks laiema klapinnaga ksimustes: nii mistame koloogidena, et enamik talvituma asunud parte ei ela kevadeni, teisiti see lihtsalt olla ei saa. Seega pole hiljuti Rootsis leitud surnud sinikaela puhul phjust paanikaks, kui meenutada linnugripihsteeriat ajakirjanduses.


Kolmandaks, teadus on peale kige muu kindlasti ka sport ja spordis peame Eesti au eest vljas olema. Enese heast kljest nitamiseks tuleb valida alad, milles meil on lihtsam hid tulemusi saavutada. Praegu on meil niteks suhteliselt raskem konkureerida selle maailma vgevatega teadusharudes, kus tulemus sltub olulisel mral rahast. Asjalikkugi putukakoloogiat saab seevastu teha odavalt.

Kuidas siis paistab Eesti loomakoloogia naabermaade taustal? Kas oleme ikka Ltist


kvemad?





Ltist oleme kll kindlasti kvemad. Soome ja Rootsi tasemeni seevastu on meil veel mitmes mttes pikk maa minna, kuid vga hbeneda pole ehk ka phjust. Esiteks seeprast, et mainitud maade tase loomakoloogias on rahvusvahelises vrdluses vga krge ja sellele allajmine pole veel iseenesest tingimata hbiasi. Teiseks seetttu, et Eestis alustati 1990. aastate alguses peaaegu nullist, vhemalt kui teadust rahvusvahelistes ajakirjades avaldatuga mta. Senine kiire areng ja siinsete loomakoloogia trhmade vaieldamatu perspektiivikus lubab uskuda, et varsti pole enam phjust meenutada ega mainida, et sna hiljuti sai alustatud sna thjalt kohalt. Kiki kaasaljaid ei jua siinkohal nimetada, kuid soovitan vaadata http://www.loodus.ee/loomaokoloogia.





Putukatest kui mudelorganismidest kneldes tuleb kigepealt meelde Drosophila.


Milliseid putukaliike oled ise katsetes kasutanud ja miks just neid?





Kigis oma doktorivitekirja tdes kasutasin harilikku hallavaksikut, kes on Eestiski vga tavaline sgisese lennuajaga liblikas. Toona polnud suurt valikut: kogu trhma tegemised keskendusid just sellele liigile. Seda eelkige seetttu, et hallavaksik on Lapimaal oluline metsakahjur, kelle populatsioonide arvukuse regulaarsed vnkumised sobivad hsti populatsioonidnaamika kesksete probleemide uurimiseks. Paraku on nii, et iga liik vajab sissettamist, s.t. nnestunud katseteni juame tavaliselt alles siis, kui paar suve on aia taha linud. Nagu ikka, pidi doktorit valmis saama kolme-nelja aastaga, seega olnuks suur risk ritada uue liigiga. Hallavaksikuga ttamisel oli seevastu kasutada Turu likooli teadlaste paarikmneaastane kogemus.


Hallavaksik on siiski ka objektiivselt hea mudelliik. ks oluline eelis on asjaolu, et selle liigi rvikud ei kannata suurt haiguste all kogu katse luhtumine haiguspuhangu tttu on putukakoloogile nutmapanevalt suur, kuid kahjuks mitte haruldane nnetus. Teiseks pole vaksikute valmikud leliia targad, nad paarituvad ja munevad probleemitult ka vikeses plastpurgis. Pevaliblikad seevastu saavad oma vangistaatusest hsti aru ja nendele sobivate tingimuste loomiseks tuleb palju rohkem vaeva nha.


Hallavaksikuga oleme ka Eestis mned td teinud, kuid eelkige oleme pdnud tundma ppida ht teist liblikaliiki: viljapuu-tupslast. Selle liigi eelis on tema tiivutud emased, kes enamasti psivad kogu oma armetu valmikuelu jooksul koorumiskoha vahetus lheduses. koloogile pakub erakordse vimaluse asjaolu, et me ei pea arvestama valmiku kitumisega, mille uurimine ja kvantitatiivne kirjeldamine osutub normaalsete, laialt ringi lendavate liblikate puhul sageli letamatuks raskuseks. Vikese muigega vib elda, et tupslaste valmikud ei kitugi ja teevad seelbi meie elu lihtsamaks.


Viimasel ajal oleme alustanud eri liblikaliike vrdlevate tdega, mispuhul ei saa me muidugi enam piirduda kige probleemitumate ja hsti tuntud objektidega. On olnud nnestumisi ja ebannestumisi. Viimastest ritame ppida, kuid teatud piirangud jvad ikkagi. Nii oleme seni vltinud liblikaliike, mis talvituvad rvikuna: rvikute letalvepidamine on tunduvalt keerulisem kui nukkude ja munade talvitamine.





Millised on philised uurimisteemad, millega tegeled?





Uuritavad probleemid kuuluvad peamiselt evolutsioonilise koloogia valdkonda. Selle teaduse raames ksime, miks neb loom vi taim vlja nii, nagu ta neb, ja elab nii, nagu ta elab. Ksimus miks saab knealuse teadusharu kontekstis spetsiifilise sisu: uurime, milliste evolutsiooniliste judude toimel on ta selliseks kujunenud, nagu me teda tunneme.


Sageli pole teadlastel rahuldavaid vastuseid llatavalt lihtsatele ksimustele. Nii ei mista me sugugi hsti, millised tegurid on ohjanud putukate kehasuuruse evolutsiooni. Usume, et enamasti on evolutsioon iga liigi viinud tema jaoks parima vimaliku suuruseni. Kui nii, siis peaks keskmise suurusega putukatel minema paremini kui keskmisest viksematel vi keskmisest suurematel liigikaaslastel. Kui suudame sellise olukorra phjused oma katses kindlaks teha, oleme astunud olulise sammu lhemale kehasuuruse evolutsiooni mistmisele.





Keskmise suurusega putukatel lheb ilmselt hsti psivates keskkonnaoludes, ent kehasuuruse evolutsiooni ei saa vist vaadelda asjana omaette, lahus niteks putukate elukeskkonnast. Mnedel juhtudel eelistab valik ilmselt just priskemaid vi vastupidi viksemaid isendeid.





Loomulikult. Evolutsioonilise koloogia keskse ksimuse vibki formuleerida nii, et pame mista, millised keskkonnatingimused milliseid omadusi soosivad ja miks. Seda uurimegi. Kuna me ei saa kunagi pris tpselt teada, millised olid keskkonnatingimused ja seega ka valikufaktorid viimase kmne miljoni aasta jooksul, jb vastus ksimusele miks ta selliseks on evolutsioneerunud paratamatult veidi spekulatiivseks.


Palju rangema vastuse saab anda ksimusele millised vaikufaktorid tunnuste vaadeldavaid vrtusi praegu alal hoiavad, ehk siis stabiliseerivat valikut phjustavad. Kui tunnuse vrtustes on geneetilist muutlikkust (s.t. on geneetiliselt erinevaid isendeid), siis peaksime stabiliseeriva valiku puudumisel ngema pidevat ja kindlasuunalist evolutsioonilist muutust. Putukate kehasuuruses on geneetilist muutlikkust parasjagu palju, kuid ei lepatriinud ega kapsaliblikad muutu aasta-aastalt suuremaks ega viksemaks. Seega peab pidevalt toimima looduslik valik nii liiga suurte kui ka liiga vikeste isendite vastu.





Oled uurinud ka peremees-parasitoidi suhteid. Krvaltvaatajana tundub see valdkond ju sna hsti uuritud, kus midagi uut on vist sna raske leida?





Liblikate parasitoididega ehk elusates rvikutes nugivate kiletiivaliste vastsetega puutusin kokku eelkige siis, kui osalesin hea kolleegi Tiit Tederi tegemistes. Tiit uuris oma vitekirjats hundinuia vartes uuristavate liblikarvikute koloogiat. Muu hulgas nnestus meil maailmas esimest korda loodusliku ssteemi peal nidata, et taime parameetrite mju ulatub kolmanda troofilise tasemeni. Osutus nimelt, et kidurate hundinuiade vartes arenenud liblikarvikute parasiidid ei kasva sama suureks kui judsalt kasvanud taimedelt prit liigikaaslased.


Praegu ei tegele meil parasitoididega otseselt keegi, kuid see viga tuleks parandada. Seda seetttu, et parasitoidid on putukate koloogias tsised tegijad: tpilisel juhul hukkub looduses umbes kolmandik liblikarvikuid seelbi, et parasitoidi vastne sb ta elusast peast seest nsaks. Seetttu on parasitoidid thtsad ka taimekahjurite biotrjes.


Seda hirmu kll pole, et kik juba uuritud oleks: matemaatiliselt modelleeritud on peremehe ja parastoidi koloogiliste suhete paljusid aspekte, kuid kaugeltki kiki ennustusi pole suudetud praktikas kontrollida ja ega hest vi mnest katsest piisagi koloogilised ssteemid on nii mitmekesised ja mrarikkad (s.t. mjule psevad juhuslikud ennustamatud faktorid), et ldistusteni judmiseks tuleb koguda vhemalt mitmeid kmneid tendeid eri ssteemidest. Nii niteks peab putukate optimaalse kehasuuruse probleemi juurde tagasi tulles tlema, et me ei tea, kui olulist rolli mngivad parasitoidid liblikarvikute kehasuuruse evolutsioonis. On efektseid katselisi tendeid selle kohta, et parasitoidid eelistavad suuremaid rvikuid, kuid samas suudab suurem rvik ennast ka paremini kaitsta. Milline on nende ja veel mitmete muude faktorite koosmju lpptulemus, seda me ldistavalt paraku veel elda ei oska.





Erinevalt paljudest koloogidest, kellele on tuttav vaid oma uurimisobjekt, tunned hsti niteks liblikaid, ent ka muid loomi ja taimi. Kas n.-. klassikalisel loodusetundmisel on ndisajal ikka kohta, sest teaduspublikatsioone sel teema ei nnestu ju avaldada?





Tsi ta on, et ka rohelises bioloogias on tnapeval vimalik teaduslikku karjri teha loodust laiemalt tundmata. Metoodiliselt korrektselt tehtud ja nnestunud katse koos perfektse statistilise analsiga vib avada tee prestiisetesse teadusajakirjadesse ka siis, kui idee on laenatud. Siiski on ka koloogias valdkondi, milles tegutsemine eeldab paljude liikide tundmist ja eriti vajalik on taksonoomiline silmaring ldistuste poole peldes. Usun, et pragmaatiliselt meldes on Eestis mttekas arendada just sellist tpi bioloogiat: looduse tundmise ehk siis naturalistliku kultuuri taseme poolest ei pea Eesti ennast rahvusvahelises vrdluses hbenema.


Mis liblikatesse puutub, siis nende otsimise-pdmise-vaatlemise ja ka oma liblikakogu korrashoiu peale kulutan ma kll selgelt rohkem aega ja energiat, kui seda oleks vaja minu phit jaoks tarviliku liikide tundmise taseme alalhoiuks. Seda muidugi t ja pere arvelt. Tunnistan, et selles mttes ei tegutse ma ratsionaalselt, kuid ehk tohib ks irratsionaalne tegevus igal inimesel olla. Irratsionaalset rmu Eestile uue liigi leidmisest tasub kogeda.





Kuidas iseloomustaksid Eesti liblikaamatrluse praegust taset?





Eestis on praegu paarkmmend asjahuvilist, kes liblikaid otsides ja kogudes Eesti fauna uurimisele aktiivselt kaasa aitavad. Liblikafauna uurimine on meil praegu rmustaval kombel aktiivsem kui kunagi varem ning mis eriti oluline: andmed haruldasemate liikide leidudest oleme juba le kmne aasta suutnud sstemaatiliselt kokku koguda ja avaldada Eesti lepidopteroloogide seltsi ja LUS-i perioodilises hisvljaandes Lepinfo (varem pikema nimega Lepidopteroloogiline Informatsioon). Viimastel aastatel on suurem osa toimetamise tst olnud Erki unapi kanda.


Loomulik jrgmine samm oleks liblikaleidude andmebaasi loomine, kuid selleks pole seni veel judu jtkunud. Arvutiandmebaas vimaldaks efektiivselt teha kvantitatiivseid analse, muu hulgas korrektselt testamaks snagi ilmset tsiasja, et kliima soojenemise tttu taanduvad Eestis phjapoolsemad liigid ja lunapoolsed tungivad peale.


On vga rmustav, et Eesti amatrlepidopteroloogide huviorbiiti on tusnud ka pisiliblikad, kes olid kuni viimase ajani Eestis vga puudulikult uuritud. Eriti tahaksin siinkohal rhutada Urmas Jrivete entusiastlikku td Eesti pisiliblikafauna revideerimisel. Julgen elda, Eesti on oma liblikafauna uurituse tasemelt le Euroopa keskmise.Tnu kuulub tegijaile.





Oled petanud Eesti vistkonda rahvusvahelise bioloogiaolmpiaadi jaoks. Pead seda ilmselt oluliseks: kas polegi mitte nii, et paremate tulemuste saamiseks peab looduse tundmappimist alustama vimalikult varakult?





Jah, valdav enamik hingega asja juures olevatest rohelistest bioloogidest on alustanud looduse uurimist kooliplves, paljud isegi enne seda. Kindlasti mjutab selline hingeline taust tulemuslikkust hilisemas teadlaskarjris, kuid ksimus on oluline ka ldisemas plaanis. Loomulikult ei saa kigist loodushuvilistest koolilastest biolooge, kuid vime looduse mitmekesisusest rmu tunda silib elu aeg. Kahjuks pole selline vime oma siiraimal kujul vist enam omadatav prast murdeiga. Usun, et nii looduskaitsele kui ka hiskonnale tervikuna on igati kasuks, kui meie hulgas on vimalikult palju inimesi, kes looduse mitmekesisust nha oskavad, sellest rmu tunnevad ning seetttu seda ka vrtustavad oma tegemistes ja otsustes. Seetttu loodan vga, et meie looduskaitse korraldajatel jtkub tarkust mitte piirata populistlik-looduskaitselistel kaalutlustel selliseid tegevusi nagu niteks putukate kogumine ja lindude rngastamine. Tulemus oleks soovitule otse vastupidine laskem lastel ppida loodust tundma ja seelbi seda ka vrtustama.





Millega tegeletakse T erizooloogia ppetoolis?





Loomade petamise ja loomade uurimisega. Esindatud on nii klassikaline kui ka molekulaarne loomasstemaatika, suurimetajate uurimine ning on ka selgelt koloogilisi teemasid. Pnev on Urmas Saarma arendatav flogeograafia suund: uuritakse loomapopulatsioonide ajalugu, sealhulgas loomade rndeid prast jaega . Ideaalis neksin, et ppetooli koonduksid eelkige sellised loomateaduse harud, mis tuginevad laiale taskonoomilisele kompetentsusele ehk siis just sellisele asjatundmisele ja loodusesse suhtumisele, millest eespool just rkisime.





Milliste loomarhmade sstemaatika poolest me Eestis ldse kompetentsed oleme: kogu


loomariigi mitmekesisusest me vist jagu ei saa?





Paraku on sul igus kas vi ainult kigi Eesti putukate kompetentseks hlmamiseks peaks tl olema vhemalt kakskmmend putukasstemaatikut, mis kib meile kindlasti le ju. Lisaks ei saa me eeldada, et professionaalne sstemaatik tegeleks vaid Eesti faunaga. Suutmaks maailmateaduses sna kaasa elda peab ka sstemaatiku taksonoomiline kompetentsus olema globaalne, mis veelgi vhendab perspektiive katta kogu kodumaine loomastik asjatundjatega. Klama jnud lootusetu noot ei thenda sugugi, et tohiksime alla anda ja ritamast loobuda, ha integreeruvama bioloogiateaduse arenguks on hdavajalik, et keegi valdaks ka selle teadusharu loogikat ja meetodeid, mis siis, et kike hlmata ei jua. Liikide tundmine ja fauna uurimine jb seevastu paratamatult ha enam amatrbioloogide prusmaaks, kuid amatride td suunata on kindlasti professionaalse teadlase lesanne.





Kas teadus on su philine harrastus vi jb aega ka muudeks hobideks?





Kui sean les lambi liblikate pdmiseks vi lhen pesakastiringile tihasepoegi rngastama, siis ei mtle ma teadusele see on midagi muud. Loomulikult oleks tore, kui keegi kunagi kasutaks selliste harrastustegevuste kigus kogunevat teavet teaduse huvides (selleks saab kik kirja pandud), kuid kakupoega kes hoides mtlen ma teaduspublikatsioonile sama vhe kui ehk tpiline tnapevane harrastusngitseja mtleb ptavast kalast saadavale toidupalale, primaarne on ikka rm vahetust kontakstist loodusega. Aga jah, kui on reaalselt valida metsa mineku vi mne muu vaba aja veetmise viisi vahel, siis langeb mu valik ikka esimese kasuks, vhemalt rohelisel aastaajal.




Loomakoloog Toomas Tammaru ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet