Halvima stsenaariumi kohaselt võib Läänemere niidurüdi asurkond hävida 20–30 aasta jooksul. Nii kiiret hääbumist ei ole ennustatud ühelegi teisele Euroopa kurvitsaasurkonnale.

Rüdisid – kuldnoka suurusi seltsingulisi ja väledaid kurvitsalisi – näeb Eestimaa randades sageli. Haruldased pole nad praegu ka sisemaa märgaladel. Saakloomi püüdes sibavad rüdid mudal või madalas vees, surudes noka sageli kiirete seeriatena mudasse.

Rüdi kümnest alamliigist on Eestiga seotud kaks: nominaatvorm tundrarüdi (Calidris alpina alpina) satub siia ainult rändel, niidurüdi (Calidris alpina schinzii) aga pesitseb. Neid eristada pole aga lihtne, see nõuab suurt kogemust. Hundsulestikus tundrarüdi on niidurüdist enamasti roostjama ülapoole ja pikema nokaga, tema kõhualune on pidevalt must. Niidurüdi kõhualune on pigem tumehall, sageli ainult laikudena must. Kõhu värvus ja muster varieeruvad Eestis pesitsevatel niidurüdidel suures ulatuses, mistõttu nende tunnuste järgi alamliiki eksimatult määrata ei saa.

Niidurüdid saabuvad meie randadesse alates aprillist ja lahkuvad juuli lõpuks. Mai teisel poolel ja juuni alguses, samuti sügisrändel juuli teisest poolest kuni novembri alguseni salkadena tegutsevad mustakõhulised rüdid on enamasti ikka tundrarüdid.

Pesapaik ja toit. Niidurüdi pesitseb lagedatel saliinsetel või suprasaliinsetel rannaniitudel. Sellised rannad on püsivalt olnud kas karjamaad või siis heinamaad, kuhu loomad sügisel ädalale aeti. Rüdile sobivadki just madalmurused tiheda rohukasvuga niidud, kõrgema rohuga aladele teeb ta pesa tunduvalt harvem. Väga oluline paistab olevat, et pesapaiga läheduses leiduks püsivamaid lompe, mudalaike ja veesooni.

Pesa ehitatakse valdavalt siiski veidi kõrgematele niiduseljandikele. See on hästi varjatud: paikneb kulurohus või kõrgemas rohupuhmas. Kurnas on neli muna. Kõige kriitilisem on aeg pesakonna koorumisest lennuvõimestumiseni. Pojad saavad toitu kätte vaid kuni viie sentimeetri kõrguse rohu seest. Pesakonnad tegutsevad kuivanud veesoontel ja niidulappidel, kus kariloomad on maa paljaks söönud.

Rüdi toitub putukate (eriti kahetiivaliste) vastsetest ja valmikutest, ämblikest, väheharjasussidest ja limustest. Eri aastatel ja aastaaegadel võib toidu liigiline koosseis suuresti varieeruda. Taimsel toidul pole erilist tähtsust [2].

Niidurüdil läheb hästi vaid Islandil. Alamliik niidurüdi on levinud kolme asurkonnana, millest arvukas ja püsiv on üksnes Islandi–Gröönimaa oma. Selle suurust on hinnatud ligi miljonile isendile, kellest enamik pesitseb Islandil. Nii Suurbritannia kui ka Läänemere niidurüdi käekäik pole kiita, nüüdseks on hinnatud nende arvukust vastavalt 8500 ja 1200 paarile. Läänemere asurkonna võtmealad on Taanis, Eestis ja Rootsis (igas vähemalt 300 haudepaari), Soomes (<100) ja Poolas (<80), kokku sadakond paari pesitseb veel Saksamaal, Leedus, Kaliningradi oblastis ja Madalmaades [10].

Eestis täheldas niidurüdi pesitsemist Matsalu lahe ääres esimesena Valerian Russow 1870. aastal. Põhjalikumalt uuris selle linnu levikut Eerik Kumari 1930. aastate keskel: ta leidis Matsalu lahe ümbruses pesitsemas kuni 200 haudepaari [9]. Eelmise sajandi keskpaigas asustas niidurüdi eriti arvukalt Väinamere ja Saaremaa randu, kuid oli sage ka Haapsalu lahe ja Noarootsi rannikul ning Pärnumaal, veidi harvem Hiiumaa ja Soome lahe rannikul. 1960. aasta paiku pesitses Sven Onno hinnangul Eestis 1500 paari rüdisid, neist ligikaudu pooled Matsalu lahe lähikonnas [5]. Täpsem ülevaade niidurüdi levikust saadi Eesti haudelindude levikuatlase välitöid tehes aastail 1977–1982 [7]: rüdi sai pesitsejana kirja 103 atlaseruudus (10 x 10 km). Toonane levikumuster langes suuresti kokku sellega, mis oli teada juba kakskümmend aastat tagasi.

Praegu hinnatakse Eesti asurkonna suuruseks 300–400 haudepaari, sealhulgas Läänemaal vähemalt 150, Saaremaal kuni 100 ja Pärnumaal kuni 50 haudepaari (vt. kaarti).

Muret tekitab see, et viimase tosina aasta jooksul on niidurüdi haudepaaride arv meil vähenenud kiirusega 5% aastas, kokku poole võrra. Sel perioodil on meil hävinud iga kolmas pesitsuspaik, sama saatus ähvardab enamikku väikestest haudekogumitest (kaardil hinnatud arvukus 1–5 haudepaari). Nüüdseks on teada veel üle 60 pesitsuspaiga, millest elujõulisemad on koondunud Matsalu rahvusparki, laiemalt Väinamere piirkonda ja Lõuna-Saaremaale. Vähemalt poolsada paari niidurüdisid pesitseb Lääne-Eesti soodes (näiteks Lihula rabas 1997. aastal 8 haudepaari, Marimetsa rabas 2002. aastal 11 paari). Võimalik, et niidurüdi soode asurkond on rannaniitude omaga võrreldes püsivam või isegi kosumas.

Ohud. Niidurüdi taandumise algne põhjus on looduslike rohumaade kultiveerimine Läänemere tuumik-asurkonna levialadel (Taani, Põhja-Saksamaa, Skåne). Näiteks Taanis on möödunud sajandi alguses pesitsenud 50 000–100 000 haudepaarist praeguseks alles ainult riismed – 350 haudepaari [11]. Niitude kuivendus ja väetamine põhjustavad varasema ja lopsakama rohukasvu, mis muudab ala väikesekasvulisele ja lühijalgsele niidurüdile sobimatuks. Kuivenduse tõttu kahaneb mullaselgrootute biomass, kiiresti kaovad lombid, mis on rüdi elupaigas olulised. Praegusel ajal pole maaparandus ohutegurina enam eriti oluline.

Nüüd kahandab kiires tempos niidurüdi eluruumi rannaniitude kinnikasvamine. Viimase poolsajandiga on rannaniitude pindala Eestis vähenenud kuni viis korda, nii et praeguseks on rüdile sobivaid niite veel üksnes paarikümnel ruutkilomeetril. Rüdi taandumise esmane põhjus on liiga kõrge rohi, roostik ja alade kulustumine. Karjatamise lakates sobivad niidurüdile mõnda aega veel niidud, kus taimkatet hoiavad madalmurusena kestvad üleujutused, kevadine jää või/ja haned-lagled.

Niidurüdile võib saada hukatuslikuks ka röövloomade pealetung, sest kinnikasvavad niidud muutuvad mitmetele neist meelispaigaks. Põhjamaades tehtud uuringud on näidanud, et suur osa kurnadest ja poegadest hävib röövluse tagajärjel. Rüüstatud kurnade osakaal on eriti suur just hilisemate uuringute andmeil, mis viitab röövloomade arvukuse suurenemisele alates 1960. aastate lõpust [9].

Röövloomade pealetungi on omakorda soodustanud rannamaastike killustumine: majandatavate alade vahele tekib pidevalt kinnikasvavaid niite, kuhu asuvadki maismaa röövloomad. Niidurüdi kurnasid ja poegi hävitavad hallvares, ronk, kalakajakas, loorkullid, imetajatest rebane, kährikkoer ja mink. Röövloomade laastamistööd soodustab kaudselt ka niidulinnustiku allakäik tervikuna. Üha vähem kohtab meie randades häälekaid ja vaenlaste suhtes agressiivseid kurvitsalisi – kiivitajaid, viglesid ja tildreid, kes üheskoos pesaröövlid niidult minema kihutaks.

Looduslikest ohtudest on rüdile nuhtluseks hilised üleujutused-tormid (pesad upuvad) ja kevadine kuivus (toidunappus). Pesitsuspaigale võib saada saatuslikuks ka ülekarjatamine (kariloomad tallavad pesi), arendustegevus rannikul (suvemajad, sadamad, tuulegeneraatorid) ja häirimine (turism, uurimine).

Kogu Läänemere, seal hulgas Eesti niidurüdi killustatud asurkonnad ei suuda end praegusel ajal enamasti taastoota, seda isegi esimesel pilgul heades elupaikades. Noorlindude väljaränne on nüüdseks lakkamas ja isoleeritud asurkondi ei täienda enam teistest pesitsuspaikadest tulijad. Väljarännet kahandab muidugi ka rüdi pesapaigatruudus [11]. Kaduva asurkonna seisund oleneb nüüd üha rohkem juhuslikest protsessidest, näiteks nihetest asurkonna sugulises ja vanuselises koosseisus, geneetilise varieeruvuse kahanemisest, röövluse tasemest ja ebasoodsatest ilmastikuoludest [1]. Nii ongi tekkinud surnud ring, mis võib põhjustada asurkonna kiire väljasuremise.

Kuidas kaitsta niidurüdi? See alamliik on rangelt kaitstud EL linnudirektiivi (I lisas) ja Berni konventsiooni alusel. Eesti punasesse raamatusse on ta kantud ohualti liigina, looduskaitseseaduse järgi kuulub ta II kaitsekategooriasse. Paraku on asjatundjate kõige uuemad prognoosid kurjakuulutavad: arvestades Läänemere asurkonna väiksust ja kiiret arvukuse langust, võib see halvima stsenaariumi järgi hävida 20–30 aasta jooksul [10]. Sellist kiiret hääbumist ei ole ennustatud ühelegi teisele Euroopa kurvitsaasurkonnale.

2003. aastal kinnitas Eesti keskkonnaminister niidurüdi kaitsekorralduskava järgmiseks viieks aastaks [3]. Lähimate eesmärkidena on kavas pidurdada asurkonna arvukuse langust (4–5% aastas) vähemalt poole peale ning luua rahvusvaheline koostöövõrgustik. Kaugemaks sihiks (aastani 2012) seati vähemalt 400 haudepaari püsimine Eestis, sealhulgas 200 paari kaitsealadel. Kaitsekorralduskava järgi on esmatähtis kaitsta niidurüdi elupaiku (luua uusi kaitsealasid), hooldada pidevalt rannaniite ja vajaduse korral taastada neid.

Rüdile sobivatel aladel on vaja suurendada karjatamiskoormust ühe-kahe noorveiseni hektari kohta, mis tagaks madala taimkatte (kõrgus 5–15 cm) pesitsusperioodiks, samuti piirata röövloomade arvukust.

Rannaniitude kaitsega on Eestis tõepoolest palju vaeva nähtud, paraku on elustik üha vaesunud. Kõige murettekitavamad on kõre [6]), tutka [4] ja niidurüdi asurkondade kiire allakäik. Et rüdi on hävimisohus ka teistes Läänemere maades, on hakatud tegema koostööd. 2004. aastal Kablis peetud rahvusvahelisel seminaril pidasid eksperdid esmatähtsaks asurkonna taastootmise ja röövluse uuringuid, samuti niitude hooldamist rüdi bioloogilistest iseärasustest lähtudes. Soovitati laiendada madalmuruseid alasid eelkõige paikades, kus asurkond end taastoodab. Niidurüdi väljavaateid võivad parandada nii rahvuslikud kui ka rahvusvaheline kaitsekorralduskava.

1. Blonqvist, Donald; Johansson, Olof C. 1991. Distribution, reproductive success, and population trends in the Dunlin Calidris alpina shinzii on the Swedish west coast. –Ornis Svecica 1 (1): 39–46.

2. Cramp, Stanleyet al. 1983. Handbook of birds of Europe, the Middle East and North Africa: the Birds of Western Palearctic 3: 423–444.

3. Kuresoo, Andres jt. 2003. Tegevuskava niidurüdi Calidris alpina schinzii kaitse korraldamiseks. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.

4. Mägi, Eve 2004. Tutkas. – Eesti Loodus 55 (12): 30–32.

5. Onno, Sven, 1963. Matsalu Riikliku Looduskaitseala haudelinnustikust. – Ornitoloogiline kogumik, 3. Tartu: 23–53.

6. Rannap, Riinu 2004. Boreal baltic coastal management for Bufo calamita. – Coastal meadow management. Best Practice Guidelines. Ministry of Environment, Tallinn: 26–33.

7. Renno, Olav (koost.) 1993. Eesti haudelindude levikuatlas. Valgus, Tallinn.

8. Sits, Eerik 1937. Materjale Matsalu lahe linnustikust. – Matsalu lahe ornitoloogilise uurimise tulemusi aastatest 1928–1936. Tartu.

9. Soikkeli, Martti.; Salo, Jukka 1979. The bird fauna of abandoned shore pastures. – Ornis Fennica 56: 124–132.

10. Stroud, David A.. et al. (compilers). 2004. Status of migratory wader populations in Africa and Western Eurasia in the 1990s. – International Wader Studies 15: 1–259.

11. Thorup, Ole. 1999. Breeding dispersal and and site fidelity in Dunlin Calidris alpina at Tipperne, Denmark. – Dansk Orn. Foren. Tidsskr. 93: 255–265.