Ameerika meteoriidiuurija Elbert King on juba 1925. aastal öelnud: „Määratud ja uuritud meteoriitide hulk on kurvastavalt väike. Uusi ja uurimata meteoriite vajatakse vältimatult. Kui sinul on kivi, mida pead meteoriidiks, või tead selle olemasolust kellelgi teisel, teata muuseumitöötajale või ülikoolide uurimiskeskustele, kes saaksid võimaluse uurida ja määrata selle kivi päritolu.”

Need õpetussõnad on päevakohased ka nüüdis-Eestis, sest viimase kahe sajandi vältel on kosmosekehad otseselt meie uurijate kätte sattunud vaid viiel korral. Kaande meteoriidisadu, meteoriitikakirjanduses tuntud ka Oeseli nime all, leidis aset 11. mail (29. aprillil) 1855 Saaremaal Kaanda talu maadel. See on esimene meteoriit Eestis, mille langemise kohta on meieni jõudnud pealtnägijate kirjeldused ning ühtlasi on olnud võimalus meteoriiditükke kohe leida ning uurida. Sama aasta 17. mail langes Lõuna-Eestis Iigaste meteoriit, mis on omapärase välimuse ja koostise järgi klassifitseeritud kui tektiit. 1863. aasta 8. augusti keskpäeval leidis Kesk-Eestis aset Pilistvere kivimeteoriidisadu. 1872. aasta 28. juunil kukkus kivimeteoriit Paide lähistel Tännassilma külla. Varem langenutest lisandub siia Kaali raudmeteoriit, mis leiti 1937. aastal. Teaduskogusse ei jõudnud aga 4. juulil 1821 langenud Kaiavere kivimeteoriit. Seda on siiski vähe, sest iga leid annaks juurde uusi teadmisi meie alale maandunud kosmiliste külaliste kohta.

Viimastel aastakümnetel on lähikosmose uurimine olnud tõusulainel. On toodud näidiseid Kuult ja Marsilt, saadetud automaatjaamu Veenuse ja Marsi pinnale, pommitatud isegi komeedi tuuma, et saada lisateadmisi meie Päikesesüsteemi sünni ja arengu kohta. Laienenud on inimeste huvi kosmosega seotud küsimuste ja objektide vastu. Erand pole ka Eesti. Sageli teatatakse Eesti teaduste akadeemia meteoriitika komisjonile uute meteoriitide langemisest või leidudest. Kõiki neid teateid on kontrollitud, kuid kahjuks pole veel ühelgi juhul olnud tegemist meteoriitide, vaid mitmesuguste maise tekkega nähtustega – pseudometeoriitidega. Need on tavaliselt olnud kas püriidi kristallikogumid või mugulad, omapärase pealispinnaga tardkivimunakad või ðlakitaolised rauatükid. Nii on TTÜ geoloogia instituuti kogunenud küllalt suur hulk pseudometeoriitset materjali. Siiski ei ole need ainult lihtsad eksitused, vaid näitavad inimeste püsivat huvi ebatavaliste loodusilmingute vastu. Samas on need teadlastele õpetlikud, sest viitavad vajadusele võtta aeg-ajalt taas kõne alla tõelised meteoriidid.

Mis on meteoriit? Suurem osa kosmosest langenud meteoorkehadest pärineb asteroidivööst: asteroidid on olnud Maale langenud meteoriitide lähtekehad. Enamasti lagunevad ja põlevad meteoorkehad juba kõrgemates atmosfäärikihtides. Vaid suure massi ja kosmilise kiirusega langevad kosmosekehad võivad jõuda maapinnale. Sageli soodustab seda ka suure meteoorkeha – boliidi lagunemine väiksema massiga tükkideks. Purunemist põhjustab termiline pingestatus: pealispinnal sulamiseni tõusva temperatuuri ja kosmiliselt külma sisemuse vahel. Väiksemad tükid pidurduvad kergemini ja jõuavad seetõttu tervetena maapinnale. Tekib meteoriidisadu. Alalt, kuhu neid langeb, võib korjata kümneid, sadu või isegi tuhandeid meteoriite.

Maapinnale langenud meteoorkeha nimetatakse meteoriidiks. Meteoriidid langevad maapinnale soojade või tulistena, kuid mitte hõõguvatena, nagu sageli arvatakse. Pidurdumise ajal nende pealispind jahtub jaheda sisemuse mõjul. Seetõttu ei saa meteoriidid põhjustada tulekahju isegi sel juhul, kui nad langevad kergesti süttivatele esemetele.

Kuidas näevad välja meteoriidid? Tavaliselt on meteoriidid ümarja kujuga. Neil on hästi märgatavad tasandunud murdepindasid jälgivad tahud. Tahkudel leidub madalaid sulamislohukesi, regmaglüpte. Meile saadetud kivide hulgas on sageli just omapärase pealispinnaga kive, mille lohud võivad oskamatu vaatleja ära petta. Need on tavaliselt maised tardkivimid, mida huumushapped on söövitanud pikaajalisel lamamisel soises pinnases või mullas. Teravaid nurki ja servi üksikpaladel ei ole, need on atmosfääri läbides osalise sulamise tõttu ümardunud. Kui meteoorkeha pidurdub ja kuumenemine lakkab, siis selle õhuke kuumenenud pealispind jahtub kiiresti ja kõvastub, moodustades meteoriiti katva õhukese, kuni mõne millimeetri paksuse tumeda sulamiskooriku. Koorik on värvuselt must või pruunikas, harvem sinakas või isegi valkjas, sageli klaasjas. Kauem maas lamanud meteoriidi sulamiskoorik oksüdeerub tumepruuniks.

Meteoriitide klassifikatsioon. Meteoriidid on keemilise ja mineraalse koostise alusel jaotatud kivi-, raud- ja kivi-raudmeteoriitideks ehk segameteoriitideks.

Kivimeteoriidid sarnanevad mõneti maakoores leiduvate kivimitega. Need on tavaliselt tumedad, kaetud enamasti hallikas- kuni punakasmusta koorikpinnaga. See tunnusjoon on väga tähtis. Kivimeteoriitide värske murdepind võib olla hele- või tumehall, harvem valkjas. Neis võib olla õhukesi tumedaid, omavahel lõikuvaid soonekesi. Peeneteralises põhimassis on rohkearvuliselt tumedaid, hõbedaselt läikivaid, millimeetrist väiksema läbimõõduga kerakesi – kondreid, primaarse kosmilise aine tombukesi. Vastupidi maistele kivimitele sisaldavad kivimeteoriidid põhimassis metalliliste teradena veel nikkelraua sulamit.

Mõnedel jämedateralistel kivimeteoriitidel kondreid pole ja neid nimetatakse akondriitideks. Teatakse 140 akondriiti, millest 13 meenutavad Kuu ja Marsi kivimeid. Viimaseid tuntakse Shergotty, Nakhla ja Chassigny meteoriitide järgi SNC-meteoriitidena.

Raudmeteoriitide keemilises koostises valdavad raud (76–94%) ja nikkel (5–19%). Kõige raskem on eristada raudmeteoriite mitmesugustest leitud rauatükkidest. Roostetamisel kaotab raudmeteoriit pinnalt oma iseloomulikud tunnused. Siin aitab ainult laborianalüüs, mis peab tegema kindlaks neile omase niklisisalduse. Kindlat vahet aitab raudmeteoriidi ja maise rauatüki vahel teha poleeritud pinna söövitamine lahjendatud happega. Raudmeteoriitidele on iseloomulik omapärane kristalliline struktuur, nn. Neumanni jooned või Widmanstätteni figuurid, mis ilmnevad lihvitud pinna söövitamisel lahjendatud happega.

Kivi-raudmeteoriidid ehk segameteoriidid sisaldavad ligikaudu võrdsetes osades nikkelraua ja silikaatsete mineraalide suletisi. Need suhteliselt haruldased meteoriidid on jaotatud pallasiitideks ja mesosideriitideks. Pallasiidi metalliline raud-nikli osa moodustab omapärase karkassi, mille poorides asetsevad silikaatide kristallid. Mesosideriitides on pilt vastupidine: silikaatse karkassi poorid on täidetud metalliga. Kivi-raudmeteoriite pole Eestist seni leitud.

Meteoriidid võivad mureneda väga kiiresti. Maistes oludes alustab vesi kohe hävitustööd ja mõne aja pärast on meteoriit murenenud liivaks. Kui meteoriidi sulamiskoorik on langemisel terveks jäänud, siis niiskus esialgu sisemusse ei pääse. Sel juhul algab murenemine aastate pärast, kui koorik on lõhenenud ning vesi saab tungida märksa nõrgema vastupanuga sisemusse. Peale vee mõjutab meteoriitide murenemist maapinna temperatuuri kõikumine. Nagu teisedki kivid, paisuvad meteoriidid soojenedes, ent jahtudes tõmbuvad kokku. Need muutused laiendavad lõhesid, mille kaudu imbub niiskus paremini sisse. Ka taimejuured võivad tungida meteoriiti ja halvendada olukorda. Selline kiire murenemine on omane põhiliselt kivimeteoriitidele. Kõige rohkem on leitud raudmeteoriite, sest nad on kivimeteoriitidest tunduvalt vastupidavamad ning neid on kergem ära tunda: nad erinevad väliselt Maa kivimitest.

Meteoriidiotsija meelespea

Kui leiate maast meteoriidisarnase kivi, vaadake, kas sellel on järgmised omadused:
1.

Kas kivi on raskem kui muud niisama suured kivid?
2.

Kas kivis on metallosakesi? Seda saate kergesti kontrollida, hõõrudes kivi pinda liivapaberiga. Metalliterad eralduvad läikivate punktidena, millele nõelatorge jätab selge jälje. Rauasisaldus selgub väikese püsimagneti abil. Kaua aega maapinnas lebanud raud on tavaliselt roostepruun.
3.

Kas kivil on atmosfääri läbimisel tekkinud jälgi: sulamiskoorikut või selle jäänuseid, sulamislohke, voolujälgi? Kas kivi on ümardunud siledapinnaliseks?
4.

Kas leiupaigas on märke sellest, et kivi on langenud ülalt: lohk või lehter, rikutud puud või taimed?
5.

Kas kivi põhimassis on näha peeni ümmargusi teri või tumedaid sooni?

Mida rohkem saate jaatavaid vastuseid, seda tõenäolisem on leiu kosmiline päritolu. Kui kivi on väike, võite selle saata tervikuna põhjalikuks uurimiseks. Väga suure kivi puhul lööge selle küljest paarisentimeetine tükk, pakkige hoolikalt, lisage leiukoht, aeg ja oma isikuandmed. Leid saatke aadressil: Eesti TA meteoriitika komisjon, TTÜ geoloogia instituut, Estonia pst. 7, 10143 Tallinn (kuni 1. juulini 2006) või Tartu ülikooli geoloogiamuuseum, Vanemuise 46, 51014 Tartu.