Juba pikemat aega olid mu sõbrad kokku saades jutu lõpuks ühise matka korraldusele viinud: kui tore oleks looduses viibida, paar ööd telgis veeta ja lõkke peal süüa teha.

Kuna minust sai kõigi vaikival nõusoleku matka peamine korraldaja, siis sain ka piirkonna ise valida. Arvestades kõikide matkasellide tausta – elukoht Põhja-Eestis – otsustasin esimese matka korraldada just seal piirkonnas. Lähtudes vanasõnast „Enne kui Pariisi sõita, peaks Nuustakul ära käima“ valisin välja Põhja-Kõrvemaa matkarajad.

Lõime kaaslastega lahti Interneti-lehe (www.korvemaa.ee), kus oli täpselt kirjas, millised matkarajad piirkonnas on. Oma suureks rõõmuks avastasime Valgejõe-Aegviidu kaardi, mille järgi panime paika oma kahepäevase marsruudi (ligi 25 km). Lõppsiht oli minu tungival soovil vanal Aegviidu polügoonil asuvad legendaarsed Jussi järved, millest olin palju kuulnud, neid ise kordagi nägemata.

Juuli esimesel päeval stardime sõbraga Lasnamäelt, et Rakverest veel kaks semu kaasa võtta; neist üks pidi hoolt kandma meie tagala eest (seega liikus masinal) ning teatud rajalõikudel meid toidu ja joogiga varustama ning ööbimiskohas telgi püstitama.

Meie jalgsimatk algas Peterburi maantee ääres asuvast Kemba külast. Ilus ilm ja mõistlikult valitud rajalõigud tegid kõigi meeste tuju rõõmsaks. Arvestades sellega, et enamik mu seltsimehi ei hiilga spordiarmastusega ning ürituse peaeesmärk oli nautida Eestimaa kaunist loodust, valisin esimese õhtu peatuspaigaks kuue kilomeetri kaugusel asuva Pikkjärve kaldapealse. Esimeste emotsioonidena tulevad meelde lõhnavad männid, tolmav metsarada ja kõikjal siristavad linnud – minu meelest parim rohi igapäevastressi vastu. Teepeal hoidsime silmad lahti märkamaks kõiki olevusi, nende seas üksik sipelgas vedamas tohutut männiokast pesa poole ning autorataste all oma õnnetu otsa leidnud vaskuss. Panime tähele, et selles metsas oli liikvel suuri loomi – seda tõendasid jäljed liivasel rajal ja pabulatekuhilad.

Mõne kilomeetri järel võis juba tunda seljalt nirisevaid higipiisku: palavus tegi oma töö. Otsustasime natuke hinge tõmmata ja keha kosutada, kui vaikust katkestas ühe sõbra sügav ohe: “Eh, loodus on ikka üks võimas asi!” Kogu matkaseltskond oskas nõusoleku märgiks vaid sügavalt ohata.

Maapind oli kuiv ja sammal krõbises saabaste all. Kukeseened olid kambakesi välja pugenud ja nende kuplid kõrbesid päikese käes. Kusagil eemal otsis kirjurähn häälekalt toidupoolist ja terve metsaalune oli saginat täis. Hoidsime suud koomal, et seda idülli mitte häirida.

Arvestades oma „tohutut“ kaarditundmist ja „head“ orienteerumisoskust, otsustasime põigata sügavamale metsa. Paraku osutus see veaks, sest varsti leidsime end tundmatu kraavi äärest. Keegi ei olnud vaimustatud süngest kuusikust, mis kubises sääskedest ja kihulastest. Minu tungival nõudmisel läksime siiski varem valitud suunas, kuna teadsin, et lõpuks peaksime jõudma Pikkjärveni. Oma eksirännakuil möödusime ühest vanast keldrist, millest silmasin rästikut lahkumas. Oli teine ilus priske poiss – nahk sillerdas päikesekiirtes. Tõenäoliselt leidis ta sealt pimedast külmast endale kohalike elanike seast mõne kosutava pala. Samas pani see vahejuhtum meid ettevaatlikumalt liikuma ja oma jalge ette vaatama ning tuletas meelde võimalikke ohte looduses.

Pärast aeganõudvaid seiklusi ja otsinguid märkasimegi järvesilma, mille kaldal ootas juba meie toetusauto. Pikkjärv – üks Järvi järvedest – oli väga ilus ning ümbritsetud kuusemetsaga. Kuna järve põhi on liivane ja veetemperatuur sobiv, siis oleks olnud patt lahkuda ujumata. Meie rõõmuks asus seal ka RMK telkimisplats (üks osa Järvi telkimisalast) ja lõkkease. Püstitasime oma telgid, tegime lõkketoitu ja vahetasime muljeid. Tänu RMK tublile tegevusele oli meil ka lõkkepuid, mida kasutasime väga säästlikult, sest kindlasti on teisigi, kes peavad Pikkjärve sobilikuks peatuspaigaks.

Avanud hommikul kell kuus silmad, vaatasin järve kohale kogunenud udu, kuulasin lindude sädinat ning jälgisin haigrupaari roostikus hommikueinet noolimas, endal suled uljalt turris nagu professoril. See tunne oli tõesti mõnus!

Tasapisi ärkas kogu meie seltskond. Jõime ära kange hommikukohvi ning kinnitasime keha, korrastasime telkimisplatsi ja asusime teele, sest Jussi järvedeni oli jäänud veel 15 kilomeetrit. Meie teise päeva esimene sihtpunkt oli vaatetorn Paukjärve lähistel. Olime jõudmas järjekordse käänaku taha, kui märkasime silti “matkarada”. Raja suund ühtis täpselt meie valitud suunaga, kuid kaardil oli märgitud vaid Suursoo soo. Otsustasin riskida, lootes, et on mingi võimalus saada märjast alast kuiva jalaga üle. Risk õigustaski ennast ja nii õnnestus meil Pudisoo jõe algusest kuni Paukjärveni rajatud laudtee abil lõigata viis-kuus kilomeetrit. Peale selle tutvusime sootaimestiku ja -maastikuga. Igal pool oli laukasilmi. Ümberringi kasvasid vaevakased nagu bonsaid. Mingi kurvitsaline askeldas eemal ja me kõik jäime teda vaatama, püüdes oma ornitoloogiateadmistega üksteist üle trumbata. Meie suureks rõõmuks oli keset laudteed ehitatud vaatetorn. Ronisime kribinal-krabinal üles, et ümbrust silmitseda. Avanev vaade oli hingemattev: huulile tulid isamaa ilu ülistavad lauluviisid. Silmasime üksikuid metsasalusid, väikseid künkaid eemal ja ümberringi laiutavat sood. Taas maapinnale lähemal olles märkasin soos kasvavat lihasööjataime, mida näitasin oma sõpradelegi. Mina olin selle taimega kohtunud giidi saatel Loksa lähistel Viru rabas käies.

Jõudnud Paukjärve juurde, lootsime kohata oma hooldemeeskonda. Paraku polnud kedagi meid külma joogi ja sooja söögiga vastu võtmas: järv asub Põhja-Kõrvemaa maastikukaitsealal, kuhu pääseb ainult jala või jalgrattaga. Uudistasime ümbrust. Paukjärve üks kallas on kõrge; sinna ongi rajatud vaatetorn. Uudishimust ajendatuna ronisime kohe tippu ega pidanud pettuma, sest vaade Paukjärvele ning Suursoole oli vaimustav.

Kohtasime ka teisi loodusnautlejaid, kes toasistumise asemel eelistasid ilusat suvepäeva vabas õhus veeta. Siiski ei oska veel kõik inimesed seda ilu ja teiste kätetööd hinnata: miks on vaja täis sodida vaatlustorni postid ja pingid? Neid vahvaid ehitisi, mis rajatud meie endi jaoks, võiks hoolikalt hoida.

Lõpuks läksime tõkkepuu taha jäänud toetusautot otsima. See oli esimene kord, kus pidime auto tõttu oma esialgseid plaane muutma ja poolteisekilomeetrise kõrvalepõike tegema. Aga ega matk seepärast veel katki jäänud. Auto juures uurisime veel kord kaarti, sest järgmine peatuskoht pidi olema Jussi järved.

Paraku muutusin kaardi ja kompassiga ümber käies liiga hooletuks. Nii pöörasimegi ühe teeotsa võrra varem võssa, kui vaja oli. Kõrvemaa on ikka Kõrvemaa. Künkast üles ja jälle alla, maadeldes ämblikuvõrkudega, mis nagu kiuste olid näo kõrgusel. Männik asendus kuusikuga, mis läks sujuvalt üle nõgestest ja ohakatest koosneva alustaimestikuga segametsaks. Just siis, kui olime kaotamas lootust oma sihtmärgini jõuda, avanesid meie pilgu ees maagilised järved. Need olid Jussi järved!

Selle vaate kirjeldamiseks pole sõnu, lihtsalt peab ise kogema ja nägema. Lähemale jõudes silmasime taas RMK silti ja telkimisplatsi. Isegi kaks vorsti oli laua peale jäetud, nii et full service. Lugesime infotahvlilt, et ühe järve vesi on leeliseline ja seal ei soovitata ujuda. Hoiatuse läbi lugenud, kuulsime vees sulpsatust ja nägime üht oma kaaslast rahulolevalt veemõnusid nautimas: tema polnud suutnud enne kosutavat suplust lugemisele keskenduda. Kuulanud ära meie info, teatas ta, et tunneb “laipa” jala all ja osutas seliliujumist õppivale konnale. Selgus, et see nn. laip oli lihtsalt libe puunott, konn aga oli vist vanadusse surnud. Meie kaaslane on elu ja tervise juures.

Jussi järved on mitmest järvest koosnev järvistu, mis asub keset endist Aegviidu polügooni. Sinna viib väga ilus matkarada üle lageda polügooniala, mis on siit-sealt üle külvatud pommide ja rakettidega. Kõikjal on näha Nõukogude armee tekitatud sügavaid pommilehtreid. Matkarada on kaetud sõna otseses mõttes miinikildudega. Raja kogupikkus peaks olema ligi kaheksa kilomeetrit. Täpselt paras üheks päevaks. Tasub meeles pidada, et autoga sinna ei pääse.

Koersilla silla juures lõppeski meie matk. Olime veetnud kaks väga toredat päeva. Järgmine aasta on meil plaan matkata talvel, sest Eestimaa on kaunis igal aastaajal. Soovitan Kemba – Paukjärve – Jussi järvede rada unikaalsete vaatamisväärsuste tõttu; ühtlasi ei pea muretsema sobivate telkimiskohtade pärast. RMK töö puhkealade looja ja korrashoidjana väärib tunnustust.

Nüüd, olles näinud Jussi järvesid, võin öelda, et olen oma suve hästi veetnud. Matk loob rõõmsa meeleolu. Loodetavasti on siis meie seas ka vähem depressiooni üle kurtvaid inimesi. Meie sõpradega läheme järgmisel aastal kindlasti uuesti matkama ja siis võtame juba naismatkasellid ühes.