Kaitsealuste soontaimeliikide loend hõlmab praegu 215 liiki. Neist 31 kuulub esimese kategooria nimistusse, 118 teise ja 66 kolmandasse kategooriasse.

Kui sammalde riiklik kaitse algas Eestis alles 1994. aastal (vt. EL augustinumbrist lk. 46–48), siis esimesed soontaimed võeti meil kaitse alla ligi kuus aastakümmet varem. Vastavalt muutunud oludele ja meie teadmiste täienemisele on nüüdne nimistu esimesest üle kümne korra pikem.

Esimesed kaitsealused. Taimeliikide seadustatud kaitse Eestis sai teoks 1936. aastal, mil tollane Looduskaitse Nõukogu otsustas võtta looduskaitse registrisse 20 soontaimeliiki. Seadus keelas neid liike koguda, lõigata või raiuda, asjatult hävitada ning mis tahes muul moel meelega kahjustada.

Samal aastal kanti looduskaitse registrisse ka kuus müügikeelu all olevat liiki: nendega ei tohtinud mitte kusagil kaubelda. Selles nimistus olid ilmselgelt dekoratiivsed ja korjamisohus olevad liigid.

Siis kaitseregistrisse kantud pihkane põisrohi on nüüdseks paraku kadunud ning leedrilehine sõrmkäpp vahepeal meie loodusest hävinuna ja 1989. aastal Lääne-Saaremaale introdutseerituna väga viletsas seisukorras. Teistest liikidest on praegu I kaitsekategoorias 5, II kaitsekategoorias 15 ja III kaitsekategoorias 2 liiki. Kaitse alla ei kuulu praegu näsiniin ja talvik (viimane on olnudki ainult 1936. asta loendis).

Korraldus 1958. aastast. Järgmine kaitstavate liikide loend koostati juba Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusega 1958. aastal. Siis võeti kaitse alla 50 haruldast ja 5 dekoratiivset taimeliiki, millele 1964. aastal lisandus veel 4 liiki. Selles loendis on ka kollane tähtpea (Scabiosa ochroleuca), mille puhul pole siiski tõestatud, et ta meil looduslikult kasvab. Seetõttu pole seda liiki edaspidi enam kaitsealuste liikide hulka arvatud. Samuti oli loendis tatari põisrohi (Silene tatarica), kes nüüdseks on ilmselt Eestist kadunud ning seetõttu ka kaitsealuste nimistust välja jäetud. Tol aastal kaitse alla võetud liikidest on praeguseks hävinud ka ida-kiviürt (Woodsia ilvensis).

Praegu on tookord kaitse alla võetud liikidest I kategoorias 11 liiki, II kategoorias 37 liiki, III kategoorias 6 liiki; mitmesugustel põhjustel pole 5 neist enam kaitse all.

Parandused 1983. Uuesti tuli kaitsealuste liikide nimekiri läbivaatamisele 1983. aastal, mil sinna kanti 119 liiki. Tähelepanuväärne on, et siis võeti kaitse alla kõik Eestis kasvavad käpalised. Sellest loendist on praegu I kaitsekategoorias 22 liiki, II kategoorias 64 ja III kategoorias 28 liiki. Kaitse alla ei kuulu enam 5 tolleaegset kaitsealust liiki. Vaid selles loendis oli meinshauseni penikeel (Potamogeton x meinshausenii).

1994. aasta kaitstavate loodusobjektide seaduse alusel uuendati taas kaitsealuste liikide nimekirja aastail (1994–1995). Nüüd jagati liigid vastavalt nende harulduse astmele ja leiukohtade arvule kolme kategooriasse. I kategooriasse kuulus 22 väga haruldast, II kategooriasse 122 haruldast ning III kategooriasse 41 liiki, mis ei olnud küll väga haruldased, kuid ohustatud kas ilu või tarbetaimeks sobivuse tõttu. Kokku sai siis kaitse alla 185 liiki, 1983. aasta loendiga võrreldes pikenes nimistu 66 liigi võrra.

Looduskaitseseadus 2004. Nüüd oli muudatuste üks põhjusi Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ja loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsest ehk nn. loodusdirektiiv, mis hakkas meil kehtima Eesti astumisel Euroopa Liitu. Osa direktiivi nimistus olevatest liikidest olid meil juba varem kaitse all, kuid mõned mitte. Veel lisati liigid, mis olid vahepeal Eesti floorale juurde leitud. Vaadati üle ka liikide senine kuuluvus kategooriatesse ning tehti muudatused: liigid, mille olukord oli paranenud, viidi madalamasse kategooriasse ja halvenenud seisundiga liigid kõrgemasse. Praegune kaitsealuste liikide loend hõlmab kokku 215 liiki. Seega on liigiloend eelmisega võrreldes pikenenud 30 liigi võrra. Nüüd on esimeses kategoorias 31 liiki, teises 118 ja kolmandas 66 liiki (muutused vastavalt +9, –4 ja +25 liiki). Sisulised muutused on järgmised.

Vahepealseid uusleide arvestades ja seireandmetele toetudes on kaitse alla on võetud 34 uut liiki, paigutades neist 5 kõige rangemasse kategooriasse, 16 teise ja 13 kolmandasse kategooriasse. On tähelepanuväärne, et esimesse kategooriasse lisandunud liikidest kolm on Eestile uusleiud: Brauni astelsõnajalg leiti 1995. aastal Suurelt Munamäelt, rohe-raunjalg 2003. aastal Saaremaalt Ninase poolsaarelt ja samal aastal ogane astelsõnajalg Kohila lähedalt.

Teise kategooria uustulnukad on väheste leiukohtadega (näit. salutakjas) või halvenenud seisundiga liigid (näit. mõru vesipipar). Kolmandasse kategooriasse lisandunute seas on mitu loodusdirektiivi liiki (näit. madal unilook, emaputk, karvane maarjalepp, nõmmnelk), samuti omapärase ökoloogiaga teistel taimedel parasiteerivad soomukaliigid. Loendite täiendamisel oli suuresti abiks EPMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudis (endine ZBI) koostatav Eesti taimeliikide levikuatlas, samuti haruldaste liikide riikliku seireprogrammi tulemused.

Ümbertõstmised ühest kategooriast teise on tingitud vastava liigi seisundi muutumisest kas siis paremuse või halvenemise poole. Nii näiteks oli tekkinud vajadus tuua teisest kategooriast esimesse niisketel niitudel kasvav pehme koeratubakas, mille leiukohtade arv on pärast seda, kui niitude majandamine lakkas, oluliselt vähenenud. Samal põhjusel kanti kolmandast kategooriast teise niidu-kuremõõk. Samas toimus ka vastupidine liikumine: Saaremaal Viieristi kaitsealal kasvava püramiidja akakapsa populatsioon on püsivalt heas seisundis, seetõttu võib ta olla teises kategoorias. Mitme seni teise kategooria liigi leiukohti on aga viimasel ajal juurde tulnud ning nad kasvavad kaitsealadel, mistõttu nad on toodud kolmandasse kategooriasse (näit. eesti soojumikas, balti sõrmkäpp).

Kaitsealuste hulgast arvati peale hävinute (ida-kiviürt, leeder-sõrmkäpp ja mägi-seahernes) välja näsiniin, kelle seisund on sedavõrd hea, et ta on väljaspool ohtu, ning alpi litterhein kui ilmne tulnukliik.

Kokkuvõttes saab öelda, et riikliku liigikaitse kestel on Eestis üldse kaitse all olnud 225 soontaimeliiki: praegu ei ole kaitsealuste seas enam kümmet neist, kusjuures viis on tõenäoliselt hävinud.

Vaadates kaitsealuste soontaimeliikide loendis ligi 70 aasta jooksul tehtud muutusi, tuleb vastata ka küsimusele, miks oli seda vaja. Peamised põhjused:
·

aastakümnete jooksul on Eesti floorale leitud uusi vähestes kohtades leiduvate või väikeste populatsioonidega liike;
·

teadmised liikide levikust ja seisundist on paranenud: botaanikute ja loodushuviliste aastatepikkuse töö tulemusena teame paremini kui 1936. aastal, kus meie haruldased liigid kasvavad ja kuidas neil läheb;
·

osa liikide seisund on halvenenud kas liigi enda omaduste või inimtegevuse tõttu. Seepärast ongi kaitstavate liikide loend pidevalt pikenenud ning viimasel ajal osa tõstetud liike pigem rangemasse kaitsekategooriasse;
·

mitmesugustel põhjustel on mõne liigi seisund paranenud, mistõttu nad on kaitstavate liikide hulgast kas välja arvatud või määratud leebemasse kategooriasse.