Põhja-Ameerika idaosas kasvav laialdase levikuga harilik elupuu toodi 1545. aastal Euroopasse [2], kus see muutus menukaks iluaianduse- ja kalmistupuuks. Just Euroopas kasutati ära hariliku elupuu erisuguseid kasvuvorme ning aretati nende alusel hulganisti sorte.

Eestis hakati harilikku elupuud esimest korda kasvatama Kadrioru pargis 18. sajandi esimesel veerandil [1]. See puuliik muutus meilgi kiiresti hinnatud iluaia- ja kalmistupuuks. Kunagiste mõisaparkide iluaianduse mõjul on harilik elupuu meil okaspuudest levinuim: aastail 1952–73 kasvas elupuu 32% maaparkidest. Siin-seal on säilinud 150–200-aastasi puid.

Ilmselt kõige huvitavamaid paljuharulisi elupuid võib näha Viljandimaal Õisu mõisapargis: kõrgpõõsana kasvab seal neli elupuud, igal neist 7–30 tüveharu, suurima kõrgus kaheksa m. Jämedaim tüveharu on seitsmeharulisel põõsal: ühe tüve rinnasdiameeter küünib 56 sentimeetrini, see haruneb 1,45 meetri kõrgusel kaheks. Ülejäänud kolmel põõsal on tüvede diameeter vahemikus 11–35 cm.

Põõsaspuud on ümmarguse võraga. Nad ei ole selliseks pügatud, vaid kasvanud. Kahjuks ei leidnud dendroloogilistes käsiraamatutes Õisu elupuudele vastavat kirjeldust ning senini on tuvastamata sordi nimi. Ühe foto järgi otsustades on need elupuud istutatud 1905. aastal, seega ületab nende iga sajandi. Seda tõendab seegi, et kõrgeima elupuu ühelt kännult loeti 95 aastaringi, kusjuures on näha, et esimesed 40 aastat on puu kasvanud väga aeglaselt. Et kohe kõrval kasvavad niisama vanad hariliku elupuu tüüpliigi puud, siis on meil võrdlusmaterjalgi olemas.

Mis teeb need puud haruldaseks? Haruldane on puude kasvuvorm (ümarik võra), kasvuviis (paljuharulisus), vanus (veidi üle 100 aasta) ja mõõtmed (kõrgus ja tüvede jämedus), harva ettetulev tundmatu sort ning erandlikkus Eestis ja laiemas ulatuses. Mõtlemisainet annab ka harude erisugune jämedus, mis ühelt poolt viitab nende erinevale kasvukiirusele, teisalt võimalikule eri vanusele. Elupuude kasvu võisid mõjutada karmid pakased, eriti üldteada 1939/40. ja 1941/42. aasta karmid talved. Pakase tõttu võis osa harusid hävida ja maapinna lähedal lume all säilinud osast uued pungad puhkeda. Neist võisid kasvada uued, nooremad tüveharud. Kuid see on siiski vähe tõenäoline: harude eri jämedus näitab tavaliselt põõsasisest olelusvõitlust.

Elupuude väärtust suurendab ka see, et nad kasvavad ühe tuntuma Eesti mõisa peahoone taguses iluaias.

Kui kodumaal rännates satute Õisu parki, minge ja vaadake ka peahoone taga olevaid elupuid. Seiske ja tunnetage, see on looduse ja kultuuri ime, mida mujal Eestis ei näe: see kõneleb meie uhkest ja ainulaadsest aia- ja pargikultuurist. Need puud viivad meid mõttes minevikku, tuletades meelde aega, kui meie maastikku kujundas siinne rahvakild baltisakslased. Viimaste tegevus määras meie maastike näo sajanditeks.

1. Kuuskemaa, Jüri 1980. Kadrioru kroonika 1727–1733. – Eesti Riiklik Kunstimuuseum. Kogude teatmik. Artiklid 1979. Tallinn: 3–30.

2. Laas, Endel 1987. Dendroloogia. 2. tr. Valgus, Tallinn.