2005/11



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
In memoriam EL 2005/11
Elu kaunile emakeelele

Eduard Vääri (26. juuni 1926–17. mai 2005)

Sel kevadel viis raske haigus eesti keele puhtuse ja arusaadavuse eest võidelnud keelemehe ning hea ja alati abivalmis sõbra. Laitmatu eesti keel nii kõnes kui ka kirjas oli tema arvates norm kõigile, kes ükskõik kus rääkisid või midagi paberile panid. Hoolimata sellest, et tal võis olla väga kiire või palju töid järge ootamas, oli ta ikka valmis abistama keeleküsimuses pöördujat.

Paari aasta pärast möödub sajand ajast, mil Eesti üliõpilaste seltsi loodusteaduse osakond avaldas ajalehtedes üleskutse (1907) koguda rahvasuust taimenimetusi. Viie aasta möödudes pöörduti taas üleskutsega saamaks rahvakeelest ja murretest sugemeid laiaulatuslikuma botaanika oskuskeele tarvis. Asja algatas Johannes Voldemar Veski, kes osales selles töös tegusalt kuni surmani. Viimastel eluaastatel tõi ta taimenimetuste ja botaanika oskussõnastiku komisjoni ka Eduard Vääri, kes jätkas õpetaja tööd oma elu viimaste kuudeni.

Kus vähegi võimalik, soovitas Eduard Vääri uusi eestikeelseid taimenimetusi ja oskussõnu luua omakeelsete tüvede või lähtesõnade alusel. Uute keelendite moodustamisel oli meile suur abi tema pikaajalisest kogemusest “Võõrsõnade leksikoni” koostajana, samuti mitme võõrkeele hea valdamine. Samas ei häbenenud ta sellesama leksikoni kordustrükke ette valmistades paluda nõu ja abi teiste erialade inimestelt. Keelekasutuses polnud ta kaugeltki uuenduste vastu, taunides siiski igasugust teiste keelte mõju- ja moevooludega kaasajooksmist. Võõrad keeled tulevad ja kaovad, emakeel peab püsima ajast aega puhta ja ilusana – selline oli tema vankumatu seisukoht. Samas ei olnud ta vastu, kui mingi laen või mugandus eesti keelde hästi sobis.

Seadusloomest alustades ja väikeste kohalike ajalehtedega lõpetades ütles ta ikka sõna sekka seal, kus asi keeles ja mõistetes laiskuse või lolluseni kiskus. Paljude jätkuväljaannete toimetajad ja autorid said professorilt hurjutada, kui nad emakeelt õigesti ei kasutanud. Teaduskeele küsimusi käsitledes kiitis ta aga just loodusteadlaste loodud omakeelset oskussõnavara.

Eesti keelt hoides ja kaitstes pidas ta vist kogu aeg hoiatava märgina silmas hääbuva hõimurahva – liivlaste keelt ja saatust. Uute taimenimetuste loomisel oli ka see keel meile mõnel korral abiks. Kõigile, kes Eduard Väärit tundsid, jääb ta eeskujuks oma isamaa-armastuse ja töökusega ning igasuguste küsimuste innuka lahendajana.



Eeri Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012