5. I 1948–26. IX 2005

Kohtasin sind esimest korda pulmade ajal 1972. aastal. Olid seal pulmalaulik. Juhtumisi olid need minu pulmad. Sa olid siis 24-aastane, laulsid, mängisid pilli ja jutustasid lugusid kaks päeva järjest. Lugesid peast ette mitmekümnest salmist koosneva Juhan Jaigi lugulaulu hundist. Luuletus jättis nii ereda mulje, et otsisin selle hiljem raamatukogust välja ja tegin lauluks. Seda laulu laulan praeguseni. Sinu isiku kohta jäi tollest korrast meelde, et oled hingelt laulik ja et sinu muusikas on väge. Pärimusmuusikuna ja rahvamuusika tutvustajana oled sa küllap Eestis mällu jäänud paljudele.

Järgnevatel aastatel sind vahel põgusalt kohates sain selgeks, et kui hingelt oled sa muusik, siis meelelt matemaatik. Nii nagu vanaisa, matemaatikaprofessor Jaan Sarv ja mitmed teised su suguvõsa liikmed. Õppinud Tallinna, Tartu ja Leningradi ülikoolides matemaatikat, ei lõpetanud sa neist ühtegi. Võib-olla seepärast, et kui olid enda jaoks sealt olulise omandanud, ei pidanud sa lõpetamise formaalset vormistamist oluliseks. Sinu matemaatiku mõtteviis tähendas muu hulgas ka matemaatika harmoonia ja ilu adumist. Nootegi harrastasid kirja panna numbrite keeles.

Kui 1984. aastal sain valmis raamatu “Metsatark” algse käsikirja, pakkusid sa selle vormistamist ennekuulmatul viisil – arvutisse salvestatult. Kirjastust tuli hulk aega veenda, millised eelised on sellisel käsikirjal, võrreldes kirjutusmasinaga toksituga. Kuulusid tol ajal, nagu ka paljudel järgnevatel aastatel meie arvutitundjate ja programmeerijate eliiti ning su pea oli alati täis lennukaid ideid, mida virtuaalne reaalsus meile pakkuda võiks.

Eesti vabariigi esimesel segasel aastakümnel olid üks eestirootslaste kultuuri seltsi ja Eesti saarte kogu eestvedaja. Õppisid Põhjamaades keskkonnahoidu. Sinust sai kirglik Eesti looduse ja kultuuri pildistaja.

Viimati helistasid mulle suve hakul. Kutsusid Setumaale, Obinitsasse, kuhu olid paari aasta eest pealinnast elama kolinud. Veenvamalt kui su innukas jutt koduümbruse metsadest ja soodest mõjusid kurgede hõiked, mis taustalt taskutelefoni ära kostsid. Lubasin tulla. Paraku, nagu elus vahel juhtub, jäin hiljaks. Sinu matustel Obinitsas 1. oktoobril oli ilmatu hulk rahvast. Lauldi palju. Kaasa laulda oli lahe. Ilm oli pilvitu ja päike paistis sügise kohta imelikult kirkalt. Miks siis nii, mõtlesin. Vastus oli aimata: muidugi, nüüdsest tuleb ju laulda ka sinu eest, Ain, vaadata sinu eest taevast ja loodust, kõndida mööda Eestimaa paiku. See kohustus sinu ees on meil tõesti kanda.